55. James Delargy

see võis olla ka tolm, mis kattis isegi aknaid. Üks pidurituli oli katki, niipalju on meeles. Ma peaaegu sörkisin auto poole, arvates, et see võib kohe edasi sõita.“ Gabriel vaatas Chandlerit kurvastusega. „Ma soovin, et olekski sõitnud.“

      „Numbrimärk?“

      Gabriel raputas pead. „Samuti tolmuga kaetud. Võimalik, et sihilikult.“

      „Olgu, jätka.“

      „Ma ronisin sisse. Ehk oleksin enne pidanud hoolega vaatama, kuid mul oli vaja kiiresti tööd leida, eluase hankida ja süüa saada.“

      „Niisiis, kuidas ta ... see Heath ... välja nägi?“ Chandler pani oma pastaka kirjelduse ülesmärkimiseks valmis. Ta lootis, et saab rohkem teada kui autost: tundmatu mudel, ebaselge number, tolmune, kandiline sõiduk. Kõik sarnanes enamiku siinsetel teedel sõitvate pasakottidega.

      Gabriel sulges silmad ja tõmbas hinge. Chandler laskis vaikusel omapäi areneda. Ta heitis pilgu kahepoolsesse peeglisse ja oma peegelpildile. Sealt vaatas vastu kurnatud politseinik, ta külmade siniste silmade teravus tõstis esile neid ümbritsevaid tumedaid väsimuse varje.

      „Lühike ... mõned tollid minust lühem. Pruunid juuksed. Päevitunud, nagu töötaks väljas. Jässakas. Ütles, et on kolmkümmend nagu minagi. Kuid näis justkui ... mai tea ... närvis olevat.“ Gabriel vaikis hetke. „Ma oleksin ilmselt pidanud sel hetkel taipama, et temas on midagi sünget.“

      „Mida sa selle „süngega“ öelda tahad?“

      „Midagi ... kahtlast,“ lausus Gabriel. „Ta habe varjas näojooni. Nagu oleks mees aeglaselt varjuks muutunud.“

      Gabriel vaatas pärani silmadega Chandleri poole, justkui otsides kinnitust, et ta sõnadel ka mingi mõte on.

      „Ja te ei pea mulle meelde tuletama, kui tobe on siin kandis pöidlaküüdiga reisida,“ lisas ta ning oli ühtäkki ennastõigustav. „Ta näis vahvana, või veenis mu aju mind selles, kui vahva ta on. Ma teadsin ... või arvasin teadvat ... et kui ta midagi üritab, suudan ma ennast kaitsta. Ta ütles, et ta nimi on Heath ja et ta käis linnas varusid täiendamas. Isegi see pani mind end paremini tundma. Ma pean silmas, et ükski mõrvar ei tutvusta ennast ... ega ju?“

      Taas vaatas ta üles Chandleri poole, et oma sõnadele kinnitust leida. Chandler noogutas, kuigi polnud kindel, et ta nõus on. Kui Heathi kavatsus oli tappa, miks mitte siis veidi detaile puistata. Kuid see teavitas teda kindlalt ühest asjast. Kui Heath oli piisavalt enesekindel ja vabalt oma tulevase ohvriga vestles, oli ta järelikult teinud seda ka varem ning oli piisavalt pingevaba, et kontrolli omada, ja piisavalt enesekindel, et ohvriga avameelselt rääkida: number viiskümmend viis. Ärevus ja hirm keerlesid politseiniku kõhus, samuti liblikad, mis olid kotkasuurused. Sellest võib kujuneda midagi suurt. Tal oli tarvis rohkem andmeid välja pigistada, enne kui Heathi ohver suu lukku paneb.

      „Kas ta rääkis sulle midagi sellest, kes ta on?“

      „Ainult niipalju, et elab siin kandis.“

      „Wilbrookis?“ Chandler ei suutnud ümbruses ühtegi Heathi meenutada, kuigi tema arvates võis see olla ka varjunimi. Ta mõtles tähelepanelikult, kes nende piirkonnas võiks tappa nii palju inimesi. Wilbrookis jätkus segaseid isikuid, kuid ühelgi neist ei olnud piisavalt söakust, et midagi sellist teoks teha. Arvatavasti.

      „Ei ... mai tea ... ainult siin kandis, seletas ta. Ma ütleks, et ta aktsent pärines kuskilt ida poolt. Igatahes näis ta piisavalt sõbralik olevat. Ma tahtsin, et ta mind edasi viiks, mitte ei otsinud hingesugulast.“

      Chandler andis noogutusega märku, et ta jätkaks.

      „Ma ütlesin talle, et tulen Perthist. Kui ta sõnas, et olen kodust kaugel, vastasin ma, et pean minema sinna, kus raha leidub, ja kuigi ümbrus näib viljatu olevat, on selleski teatud ilu.“ Gabriel kehitas õlgu ja krimpsutas nägu. „See on vale, kuid ma olen avastanud, et alati on parem sõidu ajal meelitusi öelda. Umbes nagu tänavaprostituut.“

      Chandler uuris teda. Näokrimpsutus vihjas sellele, et öeldu polnud nali, vaid temale sobiv filosoofia.

      „Tunni jooksul möödusime paarist teeotsast, mis taludesse pöörasid. Ma ütlesin, et need on minu jaoks piisavalt head, kuid tema vastas, et sinna jookseb igaüks. Ja lisas, et see on nagu peatumine esimese jootmiskoha juures, mida kohtad, suur küll, kuid loomad on vee juba mudaseks teinud. Ta ütles, et nad ei maksa mõhkugi ja et edaspidi tulevad paremad. Ma pärisin, kas ta on neis varem töötanud, juhuks kui ma saaksin kellegi nime või kergemini tööd, kuid ta ei vastanud. Mõtlesin, et võib-olla oli ta neis taludes ­töötanud, kuid midagi oli juhtunud, millest ta kõnelda ei soovinud.“

      Chandler tegi märkmeid sooviga mõnest talust Heathi kohta andmeid saada; ta tahtis teada, kas keegi mäletab, et mees nende heaks töötas.

      Gabriel jätkas: „Me sõitsime veel pool tundi, maastik muutus tolmuks. Hakkasin imestama, kuidas siin üldse keegi ellu jääb, kariloomadest rääkimata. Korraga tekkis mul janu. Kuigi aknad olid alla keeratud, tundus õhk kabiinis keevat. Mees sai ilmselt mu soovist aru. Ta ütles, et tagaistmel on vesi, kui ma seda tahan. Nii ta mu kätte saigi.“

      „Aga vesi?“

      Gabriel noogutas. „Maitses veidi kriidiselt, kuid ma ei hoolinud enam sellest. See oli vesi ja mina olin meeleheitel.“ Poiss vaatas tuhmi pilguga Chandlerile otsa, justkui oleks ta endale vastik. „Ma hakkasin ennast peaaegu kohe unisena tundma. Alguses arvasin, et olin kuumusest kurnatud, kuid enesetunne muutus üha halvemaks. Üritasin oma käsivarsi tõsta, kuid ei suutnud. Tundus, et need ei olegi mu keha küljes. Mäletan, et pöördusin Heathi vaatama. Ta jõllitas mind, nagu midagi polekski valesti. See oli pilt, mida ta oli palju kordi varemgi näinud. Ta ei vaadanud isegi tee poole või suunda, kuhu me läksime, ainult mind. Tundus, nagu kestaks see tunde. Vari langes üle mehe näo ja lõpuks nägin vaid ta kolba kontuuri. Siis kaotasin teadvuse. Ta pidi olema vee millegagi mürgitanud.“

      Gabrieli silmad vilasid taas ringi. Chandler tundis seda pilku. Segaduses ohver püüab oma mälutühimikke täita, kuid see ei õnnestu.

      „Ma ärkasin puidust saras. Itea, kaua ma väljas olin olnud, kuid valgus tungis laudade vahelt sisse. Ma järeldasin, et olin teadvuseta olnud paar tundi.“ Korraga tundus ta nägu murelikuna. „Kui mitte täna reede ei ole ...“

      „Ei, neljapäev,“ kinnitas Chandler.

      See näis toovat Gabrielile veidi kergendust. Tõsiasi, et ta polnud kaotanud üht päeva oma elust. Ja et tal elu üldse alles oli.

      „Ta oli kinnitanud mu randmed katusetala külge.“

      „Kinnitanud?“ küsis Chandler.

      „Nojah ... nende paksude rauast asjadega. Kaks D-kujulist aasa, mis olid ketiga ühendatud, ja kett oli omakorda kinnitatud seina külge. Samuti mu pahkluu külge. Need polnud omavahel kinni, kuid kõndida oli võimatu. Ma ei oleks nagunii minema pääsenud. Selle eest kandis ta hoolt.“

      „Kas sa olid talus? Metsas? Mõnes kõrvalhoones?“

      „Seal üleval,“ lausus Gabriel. „Selle mäe peal, millest sa rääkisid. Ma nägin läbi laudade puid. Olin kinni saras koos saagide, kirveste ja muude esemetega. Ei midagi sellist, mis poleks võinud seal olla, kuid kuna ma olin ahelates, tundusid need kõik surmavatena.“

      „Võid sa mulle veidi rohkem sellest rääkida? Helidest? Lõhnadest?“

      Gabriel kehitas õlgu. „Muldpõrand. Küttepuude virn nurgas. Kõrvalruumist kuulsin liikumist, seega järeldasin, et olin aheldatud metsamajakese kõrvale. Hüüdsin appi. Siis ilmus Heath. Küsisin, kus me oleme, ja ta vastas – kodus. Ma palusin teda mind lahti lasta ning lubasin, et ei räägi tema teost kellelegi. Ta käskis mind maha rahuneda. Ta hääl kõlas vihaselt, justkui oleksin teda mingi tähtsa asja juures seganud.“

      Gabrieli jalad hakkasid laua all üles-alla vappuma. Ta silmad vaatasid toas ringi, nagu oleks tal põgenemismõtted pähe tulnud.

      „Vabandust,