55. James Delargy

Seal oli elanud viis tuhat elanikku, nüüd oli järel vaevu viiendik. Kindlalt püsisid mõned baarid ja bordellid, mis linna toetasid. Miski ei ole ärile parem kui meeleheide.

      Kui kulda enam polnud, olid perekonnad sunnitud vaevaliselt ellu jääma maad harides, mis oli nende jaoks sama karm kui loomadelegi, keda nad kasvatada püüdsid. Niimoodi kestis kõik ligi nelikümmend aastat. Linn vaevu hingitses. Siis avastati kõrbenud pinnase alt rauamaaki ja sinist asbesti. Uus tõus algas, kui kaevandus­ettevõtted ostsid suuri maalahmakaid hinna eest, mis oli liiga hea, et tehingust ära öelda. Toimus kiire areng ja linna püstitati esimesed tellistest hooned. Kõik kordus aga uuesti, varud lõppesid äkki ja firmad hakkasid süümepiinadeta oma tegevust arendama paari tunni kaugusel Portmanis. Tee sinna tundus nagu nahka vahetanud madu, kes on jätnud endast maha õhukese seljast heidetud kooriku.

      Chandler elas oma perekonnaga selles tühjas koorikus ning hoolimata puudustest oli ta linna üle uhke. See oli tema linn. Ta oli seersant ja ühtlasi linna šerif; võis kindel olla, et ta suutis säilitada linna väljanägemist sellisena, nagu see oli olnud päris 19. sajandi lõpus. Lai peatänav uhkeldas bituumenkattega; kunagi oli seal olnud kokkupressitud muld. Tänav läikis päikese käes heledalt ja betoonist saareke keskosas pakkus ebavajalikku kaitset hõreda liikluse eest. Värvilised verandad kaardusid üle jalgradade, pakkudes varju päikese, kuigi mitte halastamatu kuumuse eest. Seal seisid külluslike kaunistustega metallpostid, mis olid olnud kindlalt paigas kogu eelmise sajandi, nüüd olid need ammumöödunud aegade viimane kants.

      *

      Kui Chandler peatas auto ebamugavalt palava betoonist politseijaoskonna ees, heitis ta pilgu peeglisse. Pidevalt ümaramaks muutuv nägu, mis talle vastu vaatas, kuulus kenale mehele, kes lähenes kiiresti kolmekümnendate keskpaigale. Hiline magamaminek ja elu üksikvanemana olid näkku oma jäljed jätnud. Ta blondid juuksed ei olnud enam nii kohevad, kuid vähemalt olid need alles. Juuste hele värv koos kerge päevitusega lasi tal välja paista vananeva laine­laudurina, kuigi miski ei saanuks tõest kaugemal olla. Chandler hoidis merest nii kaugele kui võimalik. Maa peal olles ta vähemalt nägi, mis või kes teda tapma tuleb.

      Bill Ashcroft, eakas vanemseersant, oli eelmise aasta juunis pensionile jäänud ja Chandlerile ajutise juhtimise üle andnud. Ei saa öelda, et neil viiel eriti palju teha oleks olnud: mõned liiklus­eeskirjade rikkumised ja kodutülid või juhuslikud kallaletungid ühes linna kolmest kõrtsist, mis ei võistelnud niivõrd äriajamise kui nende tervitamise pärast, kes ajutiselt trellide taga teistest eraldatud olid olnud.

      Kui ta sisse astus, istus ta viimati värvatu Nick Kyriakos eesmise laua taga. See jääb ta alaliseks istekohaks seni, kuni Chandler veendub, et poiss on võimeline avalik-õiguslikus ametis töötama. Ta ei pidanud riskima ja saatma relvastatud kahekümneaastast võitlusväljale, kuigi Nick oli tõestanud, et on taibukas ja austust vääriv. Imetlust täis noor mees, kes tahab meeldida, õppida ja näidata kõigile oma laialdasi ja hirmutavaid teadmisi.

      Tanya, tema vanemkonstaabel ja tähtsuselt teine, oli juba ennast oma laua taha sättinud. Ta ei hilinenud kunagi ja oli sama range kui ta tugevasti kinnitatud hobusesaba. Ta käis hommikustes vahetustes, et saaks teisel pool linna asuvast algkoolist ära tuua oma kolm last. Lapsed olid sündinud kiiresti üksteise järel viieaastase puhkuse jooksul, kust ta alles hiljuti tööle naasnud oli. Chandleri arvates oli see olnud üks emotsioonideta protseduur kõigile kolmele. Tanya jaoks oli kõik nagu mingi sõjaväeline ettevõtmine. Kui teda peaks ülendatama, soovitab ta ka Tanyat edutada. Naine vääris seda. Igaüks, kes suudab ühel ajal toime tulla laste ja tööga, vääris parimat. Tema ju teab seda. Ta ise pidi kahe lapsega hakkama saama. Naisel oli vähemalt partner abiks.

      Chandler lipsas oma kabinetti. Õhukonditsioneer oli jälle rikkis ja politseijaoskond tundus olevat kleepuv nagu liim. Ta võttis istet ja vaatas aknast kaugusest paistvat Gardneri mäge, kaljust, puudega kaetud suurt kuplit, mis oli saanud oma nime linna esimese meeri auks.

      Sellelt kauguselt näis mägi külgetõmbav, linnast nähtav külg puudesse mattunud ja tõusmas kõrge ja sirgena otse taevasse, lopsakas roheline anomaalia muidu punasel pinnasel. Mäe­seljandikust eemal laius tuhandeid aakreid kõnnumaad. Sedasorti metsikut maad, mis oli alati ahvatlenud inimesi uurimisretkele minema. Kuid isegi kogenud matkajatele, kes olid äärmuslike oludega kohanenud, tundus koht liiga ohtlikuna. See tõmbas ligi neid, kes tahtsid iseennast leida. Ja mõnikord ennast kaotada.

      Chandleril algas harilik päev, vaikne ja sobilik mõtete mõlgutamiseks. Kuid kõik muutus ootamatult.

      Keegi tuli rüsinal avatud uksest sisse. Chandler ei tundnud ta häält, kuid tajus selles peituvat meeleheidet. Ta püüdis aktsenti tabada – lõunast, päris kaugelt lõunast, võib-olla Perthist. Kui nii, pidi see meesisik kodust kaugel olema.

      „Seersant, ma arvan, et peaksid siia tulema,“ hüüdis Tanya. Naise tavaliselt tasakaalukas hääl kõlas rahutuna.

      Heitnud jalad laualt maha, laskis Chandler oma kõhul alla vajuda. See oli paisunud nende kuude ja aastate jooksul, kui Teri oli lahkunud. Ta keha justkui mõtles, et kui osa temast lahkus, tuleb tühikut kõhu kasvatamisega täita.

      Ta sisenes peakontorisse. Kohe kõrge vastuvõtuleti kõrval Tanya laua juures istus närviline mees, kes näis olevat kahekümnendate keskpaigas ja kelle T-särk ning teksad andsid tunnistust tugevast peksust.

      Chandler kobas kaela ja vandus. Ta oli unustanud lipsu. Üldiselt polnud ta vormi suhtes tähenärija, kuid eelistas kanda lipsu, kui kohtus lihtinimestega. See võimaldas jätta mõjuka isiku mulje.

      „Näe välja, nagu oleksid selle koha omanik,“ oli Bill talle öelnud, „kuid käitu, nagu juhiksid seda.“

      Kui ta lähenes, seisis Tanya sealsamas ja jälgis meest ettevaatlikult. Isegi Nick oli tooli vastuvõtulaua tagant lähemale veeretanud, justkui oleks toolil istumine säilitanud talle määratud registraatori­rolli.

      Külastaja tõusis püsti. Tanya astus seepeale tagasi, valmis tegutsema. Mehe hirm nakatas. Chandler pani tähele, et nad olid ühepikkused, kuigi erineva kehaehitusega. Ta pilk oli ülimalt närviline ja liikus siia-sinna, Chandlerilt seintele, uksele, nagu otsides kohta, kus oleks parem olla. Mehe keha näis aimavat, et silmad otsivad võimalust põgenemiseks ja on selle vältimiseks pilukile tõmbunud. Tundus, nagu oleksid tal valud.

      „Ta tahtis, et minust saaks number viiskümmend viis,“ podises mees ja vaatas esimest korda Chandlerile otse silma. Ta värises ning pigistas suu kinni.

      Chandler tegi mõttes mõned tähelepanekud. Kindlasti Perthi aktsent. Laiguline habemetüügastik ta näol andis tunnistust, et seda on juba nädalaid ebaõiglaselt kohelnud nüri habemenuga. Ilmselt juhutööline, arvas Chandler; liiga selge mõistusega ja värske, et olla hulkur või kaltsakas.

      „Millest sa räägid?“ küsis Chandler rahulikult, kuigi verise võõra äkiline ilmumine oli ta rutiini segamini löönud.

      „Viiskümmend viis,“ kordas mees.

      Chandler vaatas abiotsivalt Tanya poole. Naine raputas pead.

      „Viiskümmend viis ... mida?“ küsis Chandler. Korraga tekkis tal vastupandamatu soov käsi välja sirutada ja mehe õlga puudutada, et näidata oma toetust ja teda lohutada, kuid ta tundis muret, et kannatanu võib ehmuda.

      „See tü-tü-tüüp. Mõrvar.“

      „Mis mõrvar?“

      „See, kes mind röövis. Viis mind ... sinna. Metsa ... puude vahele.“ Mees osutas tugeva müüri poole. Chandler mõistis, et ta näitas hoopis tellisemüüri tagant paistvat Gardneri mäge.

      „Milline mõrv ...“

      „Üks vaimuhaige.“

      Mehe jalad värisesid. Veri oli ta teksad plekiliseks muutnud, kuid see polnud värske, ja näis, nagu oleks see päikese käes ära kuivanud. Chandler ei soovinud sugugi, et mees kokku variseks. Ta sirutas käe, et kannatanu käsivart puudutada, ja too krimpsutas valust nägu.

      „Kõik on korras, me oleme siin, et sind aidata.“