55. James Delargy

rea kohal. Gabriel vahtis neid.

      „Ma kartsin, et ta kavatseb midagi teha sealsamas ja kohe. Ta kõndis otse mu näo juurde. Siis mainiski ta numbrit viis­kümmend viis. See oli kõik, mida Heath ütles, enne kui ukse suunas taganes. Ma kartsin talt küsida, mida ta sellega mõtles. Kuid ma arvasin ...“

      Gabriel vaikis.

      „Mida sa arvasid?“ päris Chandler, kes tahtis omaenda oletust väljaöelduna kuulda.

      „Et minust saab tema viiekümne viies ohver.“

      Isegi sellisel päeval, mis oli piisavalt kuum, et sulatada plasti, tundis Chandler külmajudinat mööda selga alla sööstmas. Kui Gabriel oma lugu jutustas, näis ta kõike uuesti läbi elavat, poisi sitked lihased mänglesid verise T-särgi all, sooned küünarvarrel olid pidevalt pingul. Ta tundis kabuhirmu.

      „Mees ütles, et ma ei muretseks selle pärast, kas mind tapetakse,“ jätkas Gabriel. „Sest loomulikult tapetakse. Nii on kirja pandud.“

      „Mis sa sellega öelda tahad: „nii on kirja pandud“?“ küsis ­Chandler.

      Gabriel kehitas õlgu. „Teie oletus on sama hea kui minu oma, härra politseinik.“

      „Olgu, jätka,“ sõnas Chandler, märkides öeldu üles.

      „Ma teadsin, et pean vabaks saama, ja kui ta lahkus, proovisin käeraudadest vabaneda.“ Gabriel näitas oma rakke täis peopesi ning randmeid, värskeid punaseid ringe nende ümber. Nahk oli hõõrdunud ja õrnad karvakesed juurelt ära rebitud. „Ma tõmbasin neid, püüdsin raudu seinast välja tõmmata. Samal ajal karjusin appi. Ta ei astunud kordagi sisse ega öelnud, et ma vait jääksin. Ta ei muretsenud selle pärast, et keegi mind kuulda võiks. Nüüd taipasin ma, et olin täiesti inimtühjas kohas. Ma muudkui tõmbasin ja lõpuks õnnestuski üks käeraud puruks rebida, kuid teine oli endiselt seina küljes kinni. Küünitasin vaba käega pingi poole, et püüda üht tööriistadest kätte saada. Oleksin äärepealt õla liigesest välja tõmmanud, kuid mul õnnestus kirves haarata. Püüdsin raiuda teist käerauda ja samas mitte oma rannet vigastada. Olin hirmul, et ta tuleb ja tabab mind teolt. Soovisin vaid vabadusse pääseda. Võimalust ellu jääda. Jäin vaikseks, kuid hakkasin siis muretsema, et minu vaikimine võib temas tähelepanu äratada, niisiis pistsin jälle karjuma, et summutada kirvelöögi heli vastu metalli.“ Ta vaatas üles. „See kõlas nagu üks neetud kirikukell.“

      Chandler noogutas talle, et ta jätkaks. Oli huviäratav, kui selgelt mehel kõik meelde tuli, kuidas sõnad ta suust voolasid nagu vesi purunenud tammi tagant.

      „Kuidagimoodi õnnestus mul metalli painutada, olin nagu üli­inimlik olend, ja sain oma teise käe ka vabaks. Jalaraudade võti rippus naela otsas, paari sekundi möödudes olin vaba. Tundsin rohkem hirmu kui ahelates olles. Mäletan, et tõukasin küüni uksi, kuid neil oli tabalukk ees. Väljapääsuks oli vaid veel üks uks. See, millest Heath oli tulnud. Avasin selle. Nägin ühtainsat tuba, mis oli täis varusid.“

      Gabriel hingas sügavalt välja. Tundus, nagu oleks ta hinge kinni hoidnud.

      „Ja Heath?“ küsis Chandler.

      „Istus laua taga, mis oli paberite ja kaartidega kaetud. Seinal rippus suur rist. Läksin kikivarvul esiukse juurde, kuid niipea, kui selle avasin, kriiksusid hinged. Ta pöördus. Me vaatasime teine­teisele tardunult otsa. Siis algas tagaajamine. Jooksin välja, kuid tundus, nagu oleksin keset süvendit. Vaid puud ja muld ümberringi. Mul polnud aimugi, kuhu suunduda, seega jooksin paremale.“

      „Miks paremale?“

      „Mai tea ... vist sellepärast, et olen paremakäeline ... ei oska teile öelda, miks. Igal pool oli pilt ühesugune. Mu jalad olid raudus olemisest kanged, kuid selge see, et pidin kiiresti liikuma, ja ma ei teadnud, kas tal on relv.“

      Chandler võis peaaegu näha Gabrieli südant T-särgi all tagumas. Mälestused tulvasid jõuliselt ja kontrollimatult tagasi. Pärast pikka hingetõmmet, mis näis imevat viimsegi hapniku lämmatavast ruumist, ta jätkas.

      „Jooksin mäeseljandiku suunas. Heitsin pilgu taha ja nägin, et mees on minust umbes kümne meetri kaugusel. Jooksin edasi ja edasi, kuni komistasin lahtise mätta taha ja kukkusin väiksele lagendikule. Maapind oli üles kaevatud.“ Gabriel vaatas Chandlerile pärani silmadega otsa. „Need olid hauad.“

      Õhk ruumis tundus muutuvad veelgi lämbemaks.

      „Hauad?“ Chandleri kulm tõmbus kortsu. „Kuidas sa seda tead?“

      Gabriel raputas pead. „Ma ei teagi täpselt. Mäletan ainult, et mõtlesin siis – need näevad välja nagu hauad. Viis, kuus, seitse ehk ... ristkülikukujulised lapid.“ Ta vaikis hetke ja vaatas Chand­lerit, justkui oleks alles nüüd taibanud, kui lähedal ta surmale oli olnud.

      „Ma tõusin üles, jätkasin jooksmist ning jõudsin kõrgendiku juurde. Arvasin, et selle otsast peaks avanema vaade, kuid ma ei näinud muud kui teisel küljel olevat järsku langust. Ma poleks pidanud seisma jääma.“

      Järgmine hingetõmme. Mees kogus end. Kõõlused ta lõualuudel tõmblesid.

      „Ta hüppas mulle kallale. Proovisin talle mõned hoobid anda ... kuid ei tabanud. Need ei oleks teda nagunii peatanud. Me püherdasime üha uuesti maas ... siis langesin sügavikku. Olin justkui kaaluta olekus. Olete te seda kunagi kogenud?“ Gabriel vaatas Chandleri poole.

      „Ei ole.“

      „Tunne oli veidralt helge. Kuni maandumiseni. Oleksin nagu rongi alla jäänud ja kehast täiesti väljunud. Mõtlesin, et minuga on lõpp ja et jõudsin taevasse.“ Ta vaatas Chandleri poole ja ootas mõistmist.

      Kuigi vanemad olid sisendanud religiooni väärtusi nii temasse kui ka ta kahesse lapsesse, ei olnud Chandler neis asjus kunagi nii-öelda aktiivne osaline. Religioon oli tema jaoks nagu kodus kasvatatud tomatid. Kergem tarvitada kui kasvatada. See tuletas meelde, et Sarah’l, ta vanimal lapsel, on homme esimene armulaud. Tal tuleb teda ilmselt õhtul natuke aidata, harjutada, mida öelda, millal põlvitada, millal seista ...

      „Ma ärkasin mõni aeg hiljem ja juba teist korda sel päeval pidin aru saama, kus ma viibin. Nägin enda kohal mäeseljandikku ja taipasin, et olin alla kukkunud. Maandumisest tekkinud valu tuli tagasi ja siis meenus mulle Heath. Ta lamas minu kõrval, kõhuli maapinnal. Tolmule meie ümber oli pritsinud veri.“

      „Oli ta surnud?“ Surnud kahtlusalune teeks Chandleri elu kergemaks.

      „Mai tea.“

      „Mis mõttes ei tea?“

      „Mai tea, kas ta oli elus või mitte. Ma ei läinud tema lähedale, sest ta võis surnut teeselda. Olen filme vaadanud, härra politseinik. Ma pidin sealt pääsema. Lahkusingi.“

      „Ja jätsid tema sinna?“

      Gabriel noogutas. See ei kinnitanud Heathi surma. Chandler pidi eeldama, et kurjategija on elus. Selguse puudumine tegi tuska. Ta peab korraldama vigastatud mehe tagaotsimise. Läbi selle metsa. Aga kui Gabriel oli paari tunniga linna jõudnud, tähendas see, et Heath ei saa väga kaugel olla. Oli võimalus ta üles leida, ta elu päästa ja siis arreteerida.

      „Kuidas sa linna jõudsid?“ päris Chandler.

      „Mul vedas. Koperdasin paar tundi ringi, enne kui muldteele jõudsin. Hakkasin mööda seda minema, oodates abi, kuid keegi ei möödunud minust. Ühel hetkel leidsin vana jalgratta. See oli kuradi moodi roostes, kuid parem kui mitte midagi. Sõitsin muldtee lõpuni, nägin eemal linna ja suundusin selle poole, tõmbudes iga mööduvat autot nähes hirmunult tagasi. Arvasin, et ühest hüppab Heath välja ja paiskab mind kraavi, lõpetades mu elupäevad.“

      „Mis tee see oli?“ Nii oleks võimalik otsingute ala piirata.

      Gabriel raputas pead. „Mai tea. Kõik on hägune. Ma arvan, et sel teel polnudki nime. Lihtsalt katteta tee. Ta ajas mind taga. See värdjas ... ajas mind taga. Kuid mul õnnestus põgeneda.“

      Siis