Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

öelnud. Mis tõstaks toonust?

      Ta läks laudade vahelt nende poole. Nad ei olnud teda veel märganud. Nad olid vestlusse süvenenud. Celeste nägi neiu profiili selgelt. Ta oli liiga noor, et mõne õpilase ema olla. Ilmselt oli ta lapsehoidja või au pair. Tõenäoliselt au pair. Äkki Euroopast? Kes ei oska eriti inglise keelt? See selgitaks tema veidi jäika, kramplikku istumisviisi, nagu oleks tal vaja keskenduda. Loomulikult ei pruukinud ta üldse kuidagi kooliga seotud olla. Madeline suhtles vabalt kümnete omavahel kattuvate seltskondadega, korjates endale selle käigus nii eluaegseid sõpru kui ka vaenlasi, viimaseid tõenäoliselt rohkem. Madeline’ile meeldisid konfliktid ja ta oli kõige õnnelikum siis, kui oli raevu aetud.

      Madeline nägi Celeste’i ja ta nägu lõi särama. Üks toredamaid asju Madeline’i puhul oli see, kuidas ta ilme muutus sind nähes, nagu oleksid terves maailmas just sina see inimene, keda ta kõige meelsamini näha tahtis.

      „Tere, sünnipäevapiiga!“ hüüdis Celeste.

      Madeline’i kaaslane pööras end toolil ringi. Tema pruunid juuksed olid jube kõvasti üle pea patsi pandud, nagu ta oleks sõjaväelane või politseist.

      „Mis sinuga juhtus, Madeline?“ küsis Celeste, kui ta jõudis nii lähedale, et nägi toolil Madeline’i jalga. Ta naeratas viisakalt neiule ning too tundus kössi tõmbuvat, nagu oleks Celeste põlglikult muianud, mitte naeratanud. (Oh issand, ta ju oli naeratanud, eks ole?)

      „See on Jane,“ ütles Madeline. „Ta päästis mu teepervelt, kui ma noorte elu päästa püüdes pahkluu välja väänasin. Jane, see on Celeste.“

      „Tere,“ ütles Jane. Ta nägu oli kuidagi paljas ja punetav, nagu oleks seda äsja liiga kõvasti küüritud. Ta näris väikeste lõualiigutustega nätsu, nagu teeks seda salaja.

      „Jane on koolis uus ema,“ ütles Madeline, kui Celeste istet võttis. „Nagu sina. Nii et minu kohustus on viia teid mõlemaid kurssi kõigega, mida teil on vaja teada Pirriwee kooli sise­poliitikast. See on paras miiniväli, tüdrukud. Tõsiselt, miiniväli.“

      „Kooli sisepoliitikast?“ Jane kortsutas kulmu ja kasutas kahte kätt, et hobusesaba veel tugevamalt kinni tõmmata. „Mina end kooli sisepoliitikasse ei sega.“

      „Mina ka mitte,“ nõustus Celeste.

      Jane’ile jäi alatiseks meelde, et ta mängis tol päeval hooletult saatusega. „Mina end kooli sisepoliitikasse ei sega,“ oli ta öelnud. Keegi kusagil kõrgel oli seda kuulnud ja talle ei olnud tema suhtumine meeldinud. Liiga enesekindel. „No eks me näe,“ oli kõrgel üleval öeldud, end mugavalt sisse seatud ja tema arvel korraliku kõhutäie naerdud.

      Celeste’i sünnipäevakink oli Waterfordi kristallist šampanja­klaaside komplekt.

      „Oh issand, need meeldivad mulle väga. Need on imekaunid,“ ütles Madeline. Ta võttis ühe ettevaatlikult karbist välja ja hoidis seda vastu valgust, imetledes klaasi peent disaini, tibatillukeste poolkuude ridu. „Need maksid kindlasti väikese varanduse.“

      Ta oleks äärepealt öelnud: Jumal tänatud, et sa nii rikas oled, kullake, kuid sai õigel ajal pidama. Ta oleks seda öelnud, kui nad oleksid kahekesi olnud, aga Jane, noor üksikema, ei olnud oletatavasti eriti heal järjel ja seltskonnas oli loomulikult ebaviisakas rahast rääkida. Seda ta isegi teadis. (Ta ütles seda mõttes trotslikult oma abikaasale, sest too tuletas talle pidevalt meelde seltskonnatavasid, mida Madeline muudkui maha tegi.)

      Miks nad kõik pidid Celeste’i raha ümber niimoodi kikivarvul käima? Nagu oleks rikkus mingi piinlik tervisehäda. Sama asi käis Celeste’i ilu kohta. Võõrad heitsid Celeste’ile silmanurgast samasuguseid pilke nagu puuduvate jäsemetega inimestele ja iga kord, kui Madeline Celeste’i välimust mainis, reageeris Celeste otsekui häbenedes. „Kuss,“ oli tal kombeks öelda, vaadates kartlikult enda ümber ringi, kontrollimaks, kas keegi juhtus kuulma. Kõik tahtsid rikkad ja ilusad olla, aga tõeliselt rikkad ja ilusad pidid teesklema, et nad on täpselt samasugused nagu kõik teised. No on see maailm vast naljakas.

      „Niisiis, tüdrukud, kooli sisepoliitika,“ ütles ta, asetades klaasi hoolikalt tagasi karpi. „Kõige tipus on Blondid Kiivrid.“

      „Blondid Kiivrid?“ Celeste kissitas silmi, nagu pärast tuleks teadmiste kontroll.

      „Blondid Kiivrid valitsevad kooli. Kui tahad hoolekogus olla, siis peab sul olema blond kiivrisoeng.“ Madeline demonstreeris käega, milline on nõutav lõikus. „See on nagu kohalik seadus.“

      Jane turtsatas – itsitas korraks irooniliselt – ja Madeline avastas, et tahab meeleheitlikult Jane’i uuesti naerma ajada.

      „Kas need naised on siis toredad?“ küsis Celeste. „Või peaksime neist eemale hoidma?“

      „Noh, nende kavatsused on head,“ ütles Madeline. „Nende kavatsused on väga head. Nad on nagu, hmm, millised nad täpselt ongi? Nad on nagu emadest inspektorid. Nad võtavad oma rolli koolis käiva lapse emana väga tõsiselt. See on nende jaoks nagu religioon. Nad on fundamentalistlikud emad.“

      „Kas eelkoolilaste emade seas on Blonde Kiivreid?“ küsis Jane.

      „No las ma mõtlen,“ ütles Madeline. „Ah jaa, Harper. Tema on kõige tüüpilisem Blond Kiiver. Ta kuulub hoolekogusse ja lisaks on tal kohutavalt andekas tütar, kes on veidi allergiline pähklite vastu. Nii et tal veab, ta on osa Zeitgeist’ist.“

      „No kuule, Madeline, pähkliallergiaga laps ei ole mingi vedamine,“ ütles Celeste.

      „Ma tean,“ ütles Madeline. Ta teadis, et eputab soovist Jane’i naerma ajada. „Niisama narrin. Vaatame. Kes veel? Carol Quigley. Tema on puhtusehull. Jookseb puhastusvahendi pihustiga klassiruumi vahet.“

      „Ei jookse,“ ütles Celeste.

      „Jookseb jah!“

      „Aga isad?“ Jane avas nätsupaki ja pistis järgmise tüki endale vargsi suhu nagu midagi ebaseaduslikku. Näis, et talle meeldib väga närimiskumm, kuigi polnud eriti näha, et ta seda näriks. Ta ei vaadanud küsimust esitades Madeline’ile silma. Kas ta lootis ehk mõne üksikisaga kohtuda?

      „Olen linna peal kuulnud, et sel aastal on eelkoolilaste vanemate seas vähemalt üks kodune isa,“ ütles Madeline. „Tema naine on mingi kõva ärimutt. Keegi Jackie. Ta on vist ühe panga tegevjuht.“

      „Ega ometi Jackie Montgomery?“ küsis Celeste.

      „Just tema.“

      „Issakene,“ pomises Celeste.

      „Tõenäoliselt ei näe me teda kunagi. Täiskohaga töötavatel emadel on raske. Kes veel täiskohaga tööl käib? Aa. Renata. Ta tegeleb mingite finantsasjadega – aktsiatega või ma ei teagi, aktsiaoptsioonidega? Kas selline asi on olemas? Või äkki on ta analüütik. Vist jah. Ta analüüsib asju. Iga kord, kui palun tal oma tööd selgitada, unustan teda kuulata. Tema lapsed on ka geeniused. Otse loomulikult.“

      „Nii et Renata on Blond Kiiver?“ küsis Jane.

      „Ei-ei. Tema on karjäärinaine. Tal on täiskohaga lapsehoidja. Minu meelest importis ta äsja Prantsusmaalt uue. Talle meeldivad Euroopa asjad. Renatal ei ole aega koolis aidata. Iga kord, kui temaga rääkida, on ta just juhatuse koosolekul käinud või tuleb parasjagu juhatuse koosolekult või valmistub juhatuse koosolekuks. No ma ei tea, kui sageli neil juhatustel on vaja koosolekuid pidada?“

      „Noh, see sõltub …“ alustas Celeste.

      „See oli retooriline küsimus,“ katkestas Madeline teda. „Tahan öelda seda, et ta ei suuda olla ka viit minutit ilma mainimata juhatuse koosolekut, täpselt nagu Thea Cunningham ei suuda olla viit minutit, mainimata seda, et tal on neli last. Tema on muide ka ühe eelkoolilapse ema. Ta ei suuda üle saada tõsiasjast, et tal on neli last. Kas ma jätan endast eriti nõmeda mõrra mulje?“

      „Jah,“ ütles Celeste.

      „Vabandust,“