Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

rääkis Madeline. „Blondid Kiivrid oskavad rahakogumise üritusi korraldada. Stiiliks oli „surnud kuulsused“. See oli väga lõbus. Kuule, kas sa oled viktoriinides osav, Jane?“

      „Väga osav,“ ütles Jane. „Viktoriinid ja pusled on minu kaks kõige tugevamat külge.“

      „Pusled?“ küsis Madeline, seadis end laialehise viigipuu tüve ümber ehitatud siniseks värvitud puupingile istuma ja sirutas jala enda ette välja. „Torkaksin endal pigem silmad peast.“

      Varsti oli nende ümber kogunenud hulk teisi vanemaid ning Madeline võttis endale juhirolli, tutvustades Jane’i ja Celeste’i vanemate lastega emadele, keda ta juba tundis, ja rääkis kõigile lugu sellest, kuidas ta noorte elu päästes pahkluu välja väänas.

      „Tüüpiline Madeline,“ ütles üks Caroli-nimeline naine Jane’ile. Ta oli leebe moega, puhvis varrukatega lillelises suve­kleidis ja suure õlgkübaraga. Ta oleks nagu sarjas „Väike maja preerias“ valge laudisega kirikusse minema hakanud. (Carol? Kas tema ei olnud mitte see, kellele Madeline’i sõnul koristada meeldis? Puhas Carol.)

      „Madeline’ile kohe meeldib tülitseda,“ ütles Carol. „Ta võtab ette ükskõik kelle. Meie pojad mängivad koos jalkat ja eelmisel aastal hakkas ta vaidlema ühe hiigelsuure isaga. Kõik mehed olid peitu pugenud ja Madeline seisis tema ees, suskas talle niimoodi sõrmega vastu rinda ega andnud grammigi järele. Ime, et teda maha ei löödud.“

      „Aa, tema! See alla seitsmeaastaste koordinaator.“ Madeline sülitas neid sõnu välja, nagu oleks hoopis öelnud „sarimõrvar“. „Jälestan seda meest oma surmatunnini!“

      Samal ajal seisis Celeste veidi eemal ja lobises pabistaval, kõhkleval moel, mis, nagu Jane oli juba aru saanud, oli talle iseloomulik.

      „Mis su poja nimi oligi?“ küsis Carol Jane’ilt.

      „Ziggy,“ ütles Jane.

      „Ziggy,“ kordas Carol ebalevalt. „Kas see on mingisugune etniline nimi?“

      „Terekest! Mina olen Renata!“ Jane’i ette ilmus välja sirutatud käega naine, kellel olid korralikus sümmeetrilises soengus hallid juuksed ja läbitungivad pruunid silmad stiilsete mustade raamidega prillide taga. Jane’i poole oleks nagu mõni poliitik pöördunud. Naine lausus oma nime kummaliselt rõhutades, nagu oleks Jane teda oodanud.

      „Tere! Mina olen Jane. Kuidas läheb?“ Jane püüdis niisama entusiastlikult rääkida. Ta mõtles, et äkki on tegemist kooli direktrissiga.

      Üks hästiriietatud blond naine, kes Jane’i meelest arvatavasti Madeline’i kirjeldatud Blondide Kiivrite sekka kuulus, tuiskas kohale, kollane ümbrik käes. „Renata,“ ütles ta Jane’ist välja tegemata. „Sain selle haridusaruande, millest õhtusöögil rääkisime …“

      „Oota üks hetk, Harper,“ ütles Renata veidi kärsitult. Ta pöördus tagasi Jane’i poole. „Jane, meeldiv tutvuda! Olen Amabella ema ja Jackson käib mul 2. klassis. Muide, tema nimi on Amabella, mitte Annabella. See on prantsuse nimi. Me ei mõelnud seda ise välja.“

      Harper seisis jätkuvalt Renata õla kõrval, noogutades lugupidavalt, kui Renata kõneles, nagu need inimesed, kes pressikonverentsidel poliitikute selja taga seisavad.

      „Noh, ma tahtsin teile lihtsalt tutvustada Amabella ja Jacksoni lapsehoidjat, kes on juhtumisi samuti Prantsusmaalt! Quelle* kokkusattumus! See on Juliette.“ Renata osutas pisikest kasvu tüdrukule, kellel olid lühikesed punased juuksed ja kummaliselt paeluv nägu, milles domineerisid tohutu suured, lopsakad huuled. Ta nägi välja nagu üks väga ilus tulnukas.

      „Meeldiv tutvuda.“ Lapsehoidja sirutas välja lõdva käe. Tal oli tugev prantsuse aktsent ja ta jättis kohutavalt tülpinud mulje.

      „Samad sõnad,“ ütles Jane.

      „Minu meelest on alati tore, kui lapsehoidjad teineteist tundma õpivad.“ Renata vaatas särades kordamööda kahele neiule otsa. „See oleks nagu väike tugigrupp! Mis rahvusest sina oled?“

      „Ta ei ole lapsehoidja, Renata,“ ütles Madeline pingilt naeruse häälega.

      „Noh, au pair siis,“ ütles Renata kärsitult.

      „Renata, kuula mind, ta on ema,“ ütles Madeline. „Ta on lihtsalt noor. Tead küll, nagu meie kunagi.“

      Renata heitis rahutu pilgu Jane’ile, nagu kahtlustades, et teda veetakse ninapidi, aga enne kui Jane jõudis midagi öelda (ta tundis, et peaks vabandust paluma), ütles keegi: „Sealt nad tulevad!“, ja kõik vanemad tormasid kena blondi põselohkudega õpetaja poole, kes oleks justkui välimuse põhjal eelkooliõpetajaks valitud ja juhatas lapsi klassist välja.

      Kaks väikest heledapäist poissi sööstsid esimesena välja nagu püssikuulid ja suundusid otsejoones Celeste’i poole. „Mhh,“ mühatas Celeste, kui kaks väikest pead teda kõhtu rammisid.

      „Mulle täitsa meeldis mõte kaksikutest, kuni ma Celeste’i väikeste deemonitega kohtusin,“ oli Madeline Jane’ile öelnud, kui nad šampanjat ja apelsinimahla jõid, samal ajal kui Celeste hajameelselt naeratas ega paistnud end üldse puudutatuna tundvat.

      Chloe jalutas klassist välja, hoides käest kinni kahel teisel printsessi moodi tüdrukul. Jane otsis ärevalt laste seast Ziggyt. Kas Chloe oli ta üksi jätnud? Seal ta oligi. Ta oli üks viimaseid, kes välja tuli, aga paistis õnnelik olevat. Jane küsis temalt pöidlaid püsti tõstes, kas kõik on korras, ning Ziggy tõstis mõlemad pöidlad püsti ja naeratas laialt.