Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

peale valust väänlema jätnud.

      „Lähengi just vaatama, kuidas tal on,“ ütles Jane, nagu olekski see tal plaanis olnud. Ta pani auto ohutuled põlema ja tegi ukse lahti, tundes samal ajal isekat trotsi. Sa oled tülinaks, särav daam!

      „On teiega kõik korras?“ hõikas ta.

      „Jaa!“ Naine püüdis istudes rohkem selga sirgu ajada ja nuuksatas pahkluust kinni hoides. „Ai. Raisk. Väänasin lihtsalt pahkluu välja. Olen mina ikka idioot. Läksin autost välja, et enda ees sõitvale tüdrukule öelda, et ta enam sõnumeid ei saadaks. Paras mulle selle eest, et käitusin nagu kooliinspektor.“

      Jane kükitas tema kõrvale. Naisel olid õlgadeni ulatuvad, korralikku soengusse lõigatud tumedad juuksed ja ninal vaevu nähtavad tedretäpid. Need tedretäpid olid esteetiliselt omamoodi meeldivad – nagu lapsepõlvemälestus suvest – ning peenikesed kortsud silmade ümber ja jaburad rippuvad kõrvarõngad olid neile väga kenaks täienduseks.

      Jane’i trots haihtus täielikult.

      Talle meeldis see naine. Ta tahtis teda aidata.

      (Kuigi mida see näitas? Kui naine oleks olnud hambutu, tüükalise ninaga krõhva, siis ta oleks edasi pahane olnud? Kui ebaõiglane on elu. Kui julm. Ta on naise vastu kenam ainult sellepärast, et talle meeldivad tema tedretähnid.)

      Naise kleidi kaeluse äärde oli tikitud keeruline, aukudega lillemuster. Jane nägi kroonlehtede vahelt päevitunud tedretähnilist nahka.

      „Me peame sellele kohe jääd peale panema,“ ütles Jane. Pahkluuvigastused olid talle tuttavad ajast, kui ta kukkurpalli mängis, ja ta nägi, et naise pahkluu oli juba paiste minemas. „Ja hoidke jalga kõrgemal.“

      Ta näris huult ja otsis lootusrikka pilguga veel kedagi teist. Tal ei olnud aimugi, mida logistilises mõttes ette võtta.

      „Mul on täna sünnipäev,“ ütles naine nukralt. „Neljakümnes.“

      „Palju õnne sünnipäevaks,“ ütles Jane. Oli omamoodi armas, et neljakümneaastane naine vaevub üldse mainima, et tal on sünnipäev.

      Ta vaatas naise rihmikuid. Varbaküüned olid läikivalt türkiissiniseks võõbatud. Tikk-kontsad olid peenikesed nagu hambaorgid ja ohtlikult kõrged.

      „Mõni ime, et pahkluu välja väänasite,“ ütles Jane. „Sellistes kingades ei suudaks keegi kõndida!“

      „Ma tean, aga nad on nii ilusad!“ Naine pööras jalga, et kingi imetleda. „Ai! Persse kui valus. Vabandust. Palun selle sõna pärast vabandust.“

      „Emme!“ Tumedate lokkis juuste ja sätendava krooniga pisike tüdruk pistis pea autoaknast välja. „Mida sa teed? Tõuse püsti! Me jääme hiljaks!“

      Särav ema. Särav tütar.

      „Tänan kaastunde eest, kullake!“ ütles naine. Ta naeratas nukralt Jane’ile.

      „Me läheme kooli tutvumishommikule. Ta on väga elevil.“

      „Pirriwee kooli?“ küsis Jane. Ta oli rabatud. „Aga mina lähen ka sinna. Mu poeg Ziggy alustab järgmisel aastal kooli. Me kolime detsembris siia.“ Tundus uskumatu, et temal ja sellel naisel midagi ühist võiks olla, või et nende elud võiksid kuidagi ristuda.

      „Ziggy! Nagu Ziggy Stardust? Nii äge nimi!“ ütles naine. „Mina olen muide Madeline. Madeline Martha Mackenzie. Kunagi ei jäta ma millegipärast Marthat ütlemata. Ei teagi, miks.“

      Ta sirutas käe välja.

      „Jane,“ ütles Jane. „Jane keskmise nimeta Chapman.“

      Gabrielle: Lõpuks oli kool kaheks lõhenenud. See oli nagu, ma ei teagi, kodusõda. Sa kuulusid kas Madeline’i või Renata leeri.

      Bonnie: Ei, ei, kui jube. Midagi sellist ei juhtunud. Mingeid leere ei olnud. Me oleme väga kokkuhoidev kogukond. Seal oli liiga palju alkoholi. Pealegi oli täiskuu. Kõik lähevad täiskuu ajal peast pisut segi. Tõsiselt. See on täiesti tõestatud nähtus.

      Samantha: Kas oli ikka täiskuu? Seda ma tean, et vihma kallas. Mu juuksed olid täiesti tuustis.

      Proua Lipmann: See on äärmiselt naeruväärne laim. Rohkem ei kommenteeri ma midagi.

      Carol: Tean küll, et ma muudkui leierdan sellest erootikaraamatute klubist, aga olen kindel, et nende mõnel nii-öelda koosviibimisel juhtus midagi.

      Harper: Kuulge, ma hakkasin nutma, kui saime teada, et Emily on andekas. Mõtlesin, et hakkab jälle pihta! Olin selle kõik juba Sophiaga läbi teinud, nii et teadsin, mis mind ees ootab! Renata oli minuga samas paadis. Kaks andekat last. Mitte keegi ei mõista seda pinget. Renata muretses selle pärast, kuidas Amabella kooliga harjub, kas ta saab piisavalt väljakutseid ja nii edasi. Ja siis tegi too naeruväärse nimega laps, too Ziggy, seda, mis ta tegi, kuigi see oli alles tutvumishommik! Noh, Renata oli arusaadavalt väga mures. Sellest saigi kõik alguse.

      Neljas peatükk

      Jane oli kaasa võtnud raamatu, mida autos lugeda, kuni Ziggy kooliga tutvub, aga selle asemel läks ta koos Madeline Martha Mackenziega (see kõlas nagu mõne väikese atsaka plika nimi lasteraamatus) rannaäärsesse kohvikusse nimega Blue Blues.

      Kohvik oli naljakas, ebatavalise kujuga hoones – peaaegu nagu koopas – otse Pirriwee ranna laudtee ääres. Madeline kööberdas paljajalu, toetudes raskelt ja piinlikkustundeta Jane’i käsivarrele, nagu nad oleksid vanad sõbrad. See tekitas lähedust. Ta tundis Madeline’i lõhnaõli hõngu, midagi tsitruselist ja mõnusat. Teised täiskasvanud ei olnud Jane’i viimase viie aasta jooksul eriti puudutanud.

      Niipea kui nad kohviku ukse avasid, tuli nooremapoolne mees leti tagant välja, käed ette sirutatud. Ta oli üleni musta riietatud, lokkis blondide juustega, täpikujuline ehe ühes ninasõõrmes. „Madeline! Mis sinuga juhtus?“

      „Olen rängalt vigastatud, Tom,“ ütles Madeline. „Ja täna on mu sünnipäev.“

      „Oh häda,“ ütles Tom. Ta pilgutas Jane’ile silma.

      Samal ajal kui Tom aitas Madeline’il end nurgalauda sisse seada, tõi talle nõuderätikusse mässitud jääd ja tõstis ta jala toolile padja peale, uuris Jane kohvikut. See oli „vägagi võluv“, nagu ta ema oleks öelnud. Erksinised krobelised seinad olid ääristatud kipakate riiulitega, mis olid kasutatud raamatuid täis. Põrandalauad särasid hommikupäikese käes kuldselt ning Jane hingas sisse kohvi, küpsetamise, mere ja vanade raamatute lõhna peadpööritavat segu. Kohvikuesine sein oli üleni klaasist ning istekohad olid seatud nii, et inimesed olid näoga mere poole, ükskõik kus nad istusid, nagu käiksid nad seal mereetendust vaatamas. Enda ümber ringi vaadates tundis Jane samasugust rahulolematust, nagu sageli juhtus, kui ta mõnes uues ja kenas kohas viibis. Ta ei osanud seda kirjeldada muudmoodi kui sõnadega: Kui ma vaid oleksin siin. See väike rannakohvik oli nii oivaline, et ta ihkas päriselt seal olla, kuigi ta ju oligi, nii et see oli igati ebaloogiline.

      „Jane? Mis ma sulle võtan?“ küsis Madeline. „Teen sulle kohvi ja midagi head välja, et sind kõige eest tänada!“ Ta pöördus sekeldava barista poole. „Tom! See on Jane! Ta on mu vapper rüütel. Mu rüütlinna.“

      Jane oli Madeline’i ja ta tütre kooli sõidutanud pärast seda, kui oli Madeline’i tohutu suure auto närviliselt parkinud kõrvaltänavasse. Ta oli Madeline’i auto tagaistmelt Chloe jaoks teise istumisaluse võtnud ja selle oma väikese luukpära tagaistmele Ziggy kõrvale pannud.

      Selline ettevõtmine. Tilluke kriis, millest saadi jagu.

      See, et kogu vahejuhtum oli talle veidi pinget pakkunud, oli kurb kinnitus sellele, kui igav Jane’i elu oli.

      Ka Ziggy oli suurisilmi ja häbelikult suhtunud uudsesse olukorda, et mõni teine laps on koos temaga tagaistmel, eriti keegi niivõrd elav ja karismaatiline nagu Chloe. Väike tüdruk oli kogu tee lakkamatult vadistanud,