Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

oleks õiglane.

      Noh, ta teeks seda, kui saaks olla kindel, et tegemist on toreda noore inimesega. Mitte mõnega neist talumatutest tüüpidest nagu see lapsuke, kes praegu Madeline’i ees väikest sinist Mitsubishit juhtis. Ta ei vaevunud isegi varjama tõsiasja, et kasutab sõidu ajal mobiiltelefoni tõenäoliselt sõnumi saatmiseks või Facebooki staatuse uuendamiseks.

      Näete! See noor ei oleks isegi ringi lippavat tulistajat märganud! Ta oleks tühja pilguga oma telefoni vahtinud, samal ajal kui Madeline oleks tema pärast elu ohverdanud! See ajas raevu.

      Väike auto, mille tagumisele aknale oli lustakalt viltu kleebitud algaja juhi kleebis, paistis noori täis tuubitud olevat. Taga istus neid vähemalt kolm: nad nokutasid päid, vehkisid kätega. Kas seal liikus kellegi jalg? Sõit võis vabalt tragöödiaga lõppeda. Nad kõik peaksid keskenduma. Alles eelmisel nädalal oli Madeline pärast sõudmistrenni kiirelt ühe kohvi joonud ja lugenud ajalehest lugu sellest, kuidas noored end tapavad, saates sõidu ajal sõnumeid. Olen teel. Peaaegu kohal! Sellised olid nende viimased rumalad (sageli valesti kirjutatud) sõnad. Madeline oli nutnud, nähes pilti ühe teismelise leinast murtud emast, kes jaburalt näitas fotoaparaadile lugejate hoiatamiseks tütre mobiili.

      „Nõmedad noored idioodid,“ ütles ta valjusti, kui auto teisele sõidurajale ohtlikult lähedale kaldus.

      „Kes on idioot?“ küsis Chloe tagaistmelt.

      „See tüdruk, kes minu ees sõidab, on idioot, sest ta juhib autot ja kasutab samal ajal mobiili.“

      „Nagu sina, kui sa pead issile helistama ja ütlema, et jääme hiljaks,“ ütles Chloe.

      „Tegin seda ainult üks kord!“ protesteeris Madeline. „Ja ma olin väga ettevaatlik ja nobe! Ja mina olen nelikümnend!“

      „Täna,“ ütles Chloe teadjalt. „Sa said neljakümneaastaseks täna.“

      „Jah! Lisaks oli see kiire kõne, ma ei saatnud sõnumit! Sõnumi saatmiseks tuleb teelt mujale vaadata. Sõnumite saatmine on ebaseaduslik ja ulakas ja sa pead lubama, et sina seda teismelisena mitte iialgi ei tee.“

      Tema hääl värises mõttest, et Chloe on teismeline ja juhib autot.

      „Aga kiiret telefonikõnet tohib teha?“ küsis Chloe üle.

      „Ei! See on ka ebaseaduslik.“

      „See siis tähendab, et sa rikkusid seadust,“ ütles Chloe rahulolevalt. „Nagu röövel.“

      Chloe oli hetkel vaimustatud röövlitest. Ta hakkab kindlasti ühel päeval pahade poistega käima. Mootorratastel pahade poistega.

      „Vali endale mõni korralik poiss, Chloe!“ ütles Madeline hetke pärast. „Nagu issi. Pahad poisid ei too sulle kohvi voodisse, seda võin ma sulle küll öelda.“

      „Millest sa vatrad, naine?“ ohkas Chloe. Ta oli selle väljendi õppinud isalt ning matkis tema tülpinud hääletooni täiuslikult. Nad olid teinud vea ja naernud, kui ta seda esimest korda ütles, nii et Chloe oli selle ütlemist jätkanud ning seda piisavalt sageli ja täiusliku ajastusega teinud, nii et neil ei jäänud muud üle kui edasi naerda.

      Sel korral õnnestus Madeline’il mitte naerda. Chloe kõndis hetkel nunnu ja ninaka käitumise õhkõrnal piiril. Madeline tegi tõenäoliselt samamoodi.

      Madeline jäi punase fooritule taga väikese sinise Mitsubishi järel seisma. Noor juht vaatas endiselt oma mobiiltelefoni. Madeline törtsutas signaali. Ta nägi, et juht vaatas tahavaatepeeglist tema poole, samal ajal kui kõik tema kaassõitjad ajasid taha vaadates kaela õieli.

      „Pane telefon ära!“ karjus ta. Ta matkis sõrmega peopessa toksides sõnumi kirjutamist. „See on ebaseaduslik! See on ohtlik!“

      Tüdruk tõstis sõrme püsti, et teda klassikalisel moel pikalt saata.

      „No nüüd aitab!“ Madeline tõmbas käsipiduri peale ja lülitas ohutuled sisse.

      „Mida sa teed?“ küsis Chloe.

      Madeline tegi turvavöö lahti ja lükkas autoukse pärani.

      „Aga me peame tutvumishommikule minema!“ ütles Chloe paanitsedes. „Me jääme hiljaks! Oh häda!“

      „Oh häda“ oli fraas lasteraamatust, mida nad olid Fredile ette lugenud, kui too väike oli. Nüüd kasutas seda väljendit kogu pere. Isegi Madeline’i vanematele oli see külge jäänud ja osale Madeline’i sõpradest. See oli väga nakatav ütlus.

      „Pole hullu,“ ütles Madeline. „Lähen ainult korraks. Päästan noorte elu.“

      Ta marssis oma uute tikk-kontsadega tüdruku auto juurde ja tagus aknale.

      Aknaklaas vajus alla ning juht muutus tumedast siluetist valge naha, sätendava ninarõnga ja kehvasti peale kantud, tükkis ripsmetušiga päris nooreks neiuks.

      Ta vaatas üles Madeline’i poole ühteaegu agressiivselt ja hirmunult. „Mis sul viga on?“ Ta hoidis mobiiltelefoni endiselt nagu muuseas vasakus käes.

      „Pane telefon ära! Sa võid enda ja oma sõbrad ära tappa!“ Madeline kasutas täpselt sama hääletooni nagu Chloega, kui too eriti üleannetu oli. Ta pistis käe autosse, haaras telefoni ja viskas selle ammuli suuga tüdrukule kõrvalistmel. „Selge? Lihtsalt lõpeta ära!“

      Ta kuulis nende naerupahvakuid, kui auto juurde tagasi kõndis. Tal oli ükskõik. Ta tundis end meeldivalt erksana. Tema auto taha jäi teine sõiduk seisma. Madeline tõstis vabandavalt käe ja kiirustas tagasi, enne kui foorituli roheliseks läheb.

      Ta väänas pahkluu välja. Ühel hetkel tegi see seda, mida pahkluu tegema pidi, aga järgmisel tungis iiveldama ajavalt vale nurga alt välja. Ta räntsatas külili. Oh häda.

      Peaaegu kindlasti sai kogu see lugu alguse just tol hetkel.

      Pahkluu kohmakast välja väänamisest.

      Kolmas peatükk

      Jane peatus punase fooritule ees suure läikiva linnamaasturi taga, millel põlesid ohutuled, ja vaatas, kuidas üks tumedapäine naine tee ääres tagasi oma auto juurde tõttas. Tal oli seljas heljuv suvekleit, jalas kõrge kontsaga rihmikud ning ta lehvitas vabandavalt, võluvalt Jane’ile. Hommikupäikese kiir sattus tema kõrvarõngale ja see säras, nagu oleks naist puudutanud midagi taevalikku.

      Särav neiu. Jane’ist vanem, aga kohe kindlasti endiselt särav. Jane oli kogu elu selliseid naisi teadusliku huviga jälginud. Võib-olla pisut aukartlikult. Võib-olla veidi kadedalt. Nad ei olnud tingimata kõige ilusamad, kuid kaunistasid end suure hoolega otsekui jõulupuud rippuvate kõrvarõngaste, kõlisevate käevõrude ja õrnade, mõttetute sallidega. Rääkides puudutasid nad sind sageli käsivarrest. Jane’i kooliaegne parim sõbranna oli särav neiu olnud. Jane tundis nende vastu nõrkust.

      Siis naine kukkus, nagu oleks tal midagi alt ära tõmmatud.

      „Ai,“ ütles Jane ja vaatas kiiresti mujale, et naisele väärikus alles jääks.

      „Kas sa said viga, emme?“ küsis Ziggy tagaistmelt. Ta muretses pidevalt selle pärast, et ema saab viga.

      „Ei,“ ütles Jane. „See tädi seal sai viga. Ta kukkus.“

      Ta ootas, et naine püsti tõuseks ja tagasi oma autosse läheks, aga too oli endiselt maas. Ta oli näo taeva poole tõstnud ning sellel oli suurt valu tundva inimese grimass. Foorituli läks roheliseks ja väike algaja juhi kleebisega auto, mis oli linnamaasturi ees seisnud, sööstis rehvide vilinal paigalt.

      Jane lülitas suunatule sisse, et autost mööda sõita. Nad olid teel tutvumishommikule Ziggy uues koolis, ja tal ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Tema ja Ziggy olid mõlemad närvis ning teesklesid, et ei ole. Ta tahtis varakult kohale jõuda.

      „Kas tädiga on kõik korras?“ küsis Ziggy.

      Jane