Homo Deus. Homse lühiajalugu. Юваль Ной Харари

terveid naisi, kes suudaksid veel rohkem sõdureid ning töölisi sünnitada, ja bürokraate, kes tuleksid hommikul täpselt kell kaheksa tööle ega oleks kodus haigevoodis.

      Sotsiaalhoolekanne kavandati esialgu pigem riigi kui üksikisiku huve silmas pidades. Kui Otto von Bismarck pani 19. sajandi lõpus Saksamaal esimesena aluse riiklikele pensionidele ja sotsiaalkindlustusele, oli tema peaeesmärgiks pigem kodanike ustavuse tagamine kui nende heaolu suurendamine. 18aastasena võideldi riigi eest ja 40aastasena maksti makse eeldades, et 70aastaseks saamisel hoolitseb riik sinu eest.^[29.]

      1776. aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taotleda, mitte õnnele endale. Thomas Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärk oli tagada üksikisikutele eraelu, et teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist. Kui arvan, et olen õnnelikum siis, kui abiellun Johni, mitte Maryga, elan San Franciscos, mitte Salt Lake Citys, ja töötan baarmeni, mitte talunikuna, siis mul on õigus taotleda õnne mulle sobival moel ning riik ei peaks sekkuma ka siis, kui teen valesid valikuid.

      Ometi on olud viimase mõnekümne aastaga tublisti muutunud ning Benthami ideed hakatud palju tõsisemalt võtma. Inimesed usuvad üha rohkem, et üle saja aasta tagasi rahva tugevdamiseks rajatud hiiglaslikud riiklikud süsteemid peaksid tegelikkuses teenima hoopis üksikisikute õnne. Me ei ole siin riigi teenimiseks – riik on siin, et teenida meid. Õigusest taotleda õnne, mis oli esialgu kavandatud riigivõimu ohjamiseks, on märkamatult saanud õigus õnnele, just nagu oleks inimestel loomupärane õigus olla õnnelik ja kõik, mis meid õnnetuks teeb, kujutab meie peamiste inimõiguste rikkumist, mille suhtes riik peab midagi ette võtma.

      20. sajandil võis rahvusliku edukuse tähtsaimaks mõõdupuuks pidada sisemajanduse kogutoodangut (SKT) inimese kohta. Selle alusel on Singapur, mille iga elanik toodab aastas keskmiselt 56 000 USA dollari väärtuses tooteid ja teenuseid edukam riik kui Costa Rica, kus SKT inimese kohta jääb aastas keskmiselt 14 000 USA dollari juurde. Kuid tänapäeval kutsuvad mõtlejad, poliitikud ja majandusteadlased üles täiendama või koguni asendama SKTd SKÕga – sisemajanduse koguõnnega. Mida inimesed lõppude lõpuks tahavad? Nad ei taha toota. Nad tahavad õnnelikud olla. Tootmine on oluline, kuna see loob õnnelikkuse ainelise aluse. Kuid see on üksnes vahend, mitte eesmärk. Küsitlused näitavad pidevalt, et costaricalased on eluga palju rohkem rahul kui singapurlased. Kumb teie tahaksite olla – kas väga tootlik, kuid õnnetu singapurlane või vähem tootlik, aga rahulolev costaricalane?

      Selline loogika võib viia selleni, et inimkond võtab õnne teiseks kõige olulisemaks eesmärgiks 21. sajandil. Esmapilgul võib see tunduda lihtsa ettevõtmisena. Kui näljahäda, taudid ja sõda on kadumas, inimkond kogeb seniolematut rahu ning küllust ja keskmine eluiga märgatavalt tõuseb, teeb see kõik inimesed ju kindlasti õnnelikuks? Vale. Kui Epikuros ütles, et õnn on ülim hüve, hoiatas ta õpilasi, et õnnelik olemine on raske töö. Ainelised saavutused üksi ei rahulda meid kuigi kaua. Vastupidi – raha, kuulsuse ja naudingute tagaajamine teeb meid vaid õnnetuks. Epikuros soovitas näiteks süüa ja juua mõõdukalt ning ohjeldada seksuaaltungi. Tulevikuväljavaates pakub sügav sõprusside suuremat rahuldust kui mõni metsik orgia. Epikuros koostas eetiliste suuniste kogumiku, juhatamaks inimesi nende ohtlikul teel õnne poole.

      Tal oli arvatavasti õigus. Õnnelik olemine ei tule lihtsalt. Vaatamata meie enneolematutele saavutustele viimastel aastakümnetel, pole sugugi ilmne, et tänapäeval inimesed oleksid eluga tunduvalt rohkem rahul kui nende esivanemad möödunud aastakümnetel. On kõnekas, et hoolimata suurenenud jõukusest, mugavustest ja turvalisusest on enesetappude arv arenenud maailmas palju kõrgem kui traditsioonilistes ühiskondades.

      Peruus, Haitil, Filipiinidel ja Ghanas – arengumaades, mis kannatavad vaesuse ja poliitilise ebastabiilsuse käes – sooritab aastas keskmiselt enesetapu vähem kui viis inimest 100 000 elaniku kohta. Rikastes riikides, kus valitseb rahu, näiteks Šveitsis, Prantsusmaal, Jaapanis ja Uus-Meremaal, läheb igal aastal vabasurma keskmiselt üle kümme inimese 100 000 elaniku kohta. 1985. aastal oli Lõuna-Korea võrdlemisi vaene riik, kus kehtisid ranged tavad ja valitses autoritaarne riigikord. Praegu on see riik juhtiv majandusjõud, mille elanikud on maailmas ühed kõige paremini haritud ja mida valitseb suhteliselt liberaalne demokraatlik valitsus. Samas kui 1985. aastal sooritas enesetapu umbes üheksa lõunakorealast riigi 100 000 elaniku kohta, siis nüüd on vastav näitaja keskmiselt 36 inimest aastas.^[30.]

      Loomulikult võib täheldada ka vastupidiseid ja palju julgustavamaid suundumusi. Nii on inimeste õnn kindlasti suurenenud laste suremuse tuntava vähenemise läbi, mis hüvitab osaliselt ehk ka nüüdisajal eluga kaasnevaid pingeid. Ka juhul kui oleme praegu esivanematest mõnevõrra õnnelikumad, on meie heaolu tõus siiski palju madalam, kui võinuks oodata. Kiviajal kasutas keskmine inimene 4000 kalorit energiat päevas. Toidu kõrval on arvestatud ka energiat, mis kulus tööriistade, riiete, kunsti ja lõkke valmistamiseks. Tänapäeval kasutab keskmine ameeriklane päevas 228 000 kalorit energiat ja seda mitte üksnes kõhu täitmiseks, vaid ka auto, arvuti, külmiku ja televiisori „toitmiseks”.^[31.] Seega kasutab keskmine ameeriklane ligemale 60 korda rohkem energiat kui keskmine kiviajal elanud küttkorilane. Kas keskmine ameeriklane on 60 korda õnnelikum? Selles võib kahelda.

      Kui olemegi suutnud vabaneda paljudest varasematest hädadest, võib puhta õnne saavutamine võrreldes lihtsalt kannatuste kõrvaldamisega osutuda palju keerulisemaks. Keskaegse nälgiva talupoja rõõmustamiseks piisas tükist leivast. Kuidas teha õnnelikuks igavlevat, ülemakstud ja ülekaalulist inseneri? 20. sajandi teine pool oli USA-le kuldne ajastu. Võit Teises maailmasõjas ning sellele järgnenud veelgi otsustavama tähendusega võit külmas sõjas muutis Ameerika Ühendriigid maailma juhtivvõimuks. Aastatel 1950–2000 kasvas riigi SKT kahelt triljonilt USA dollarilt 12 triljonile. Tegelik sissetulek inimese kohta kahekordistus. Rasestumisvastane pill muutis seksi vabamaks kui kunagi varem. Lõpuks ometi langes naiste, geide, mustanahaliste ja teiste vähemuste esindajate taldrikule suurem tükk Ameerika pirukast. Odavate autode, külmikute, kliimaseadmete, tolmuimejate, nõudepesumasinate, pesumasinate, telefonide, televiisorite ja arvutite tulv muutis argielu peaaegu tundmatuseni. Siiski näitavad uuringud, et ameeriklaste isikliku heaolu tase jäi 1990. aastatel enam-vähem samale tasemele nagu 1950. aastatel.^[32.]

      Jaapanis suurenes keskmine tegelik sissetulek aastatel 1958–1987 viis korda, mis oli ajaloo üks kiirem majanduskasv. Sel jõukuse kasvul, millega kaasnesid arvukad positiivsed ja negatiivsed muudatused jaapanlaste eluviisis ning suhetes, oli üllatavalt väike mõju rahvastiku heaolu tasemele. Jaapanlased olid 1990. aastatel eluga niisama rahul – või rahuolematud – kui 1950. aastatel.^[33.]

      Tundub, et meie õnn põrkab vastu mingisugust salapärast klaaslage, mis ei luba sellel hoolimata meie enneolematutest saavutustest kasvada. Selle klaaslae purustamiseks ei pruugi piisata, kui me jagaksime kõigile inimestele tasuta toitu, leiaksime rohu kõigi haiguste vastu ja tagaksime maailmas rahu. Tõelise õnne saavutamine ei saa olla vananemise ja surma võitmisest sugugi lihtsam.

      Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahuolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahuolematusest päästa.

      Bioloogiliselt määrab meie ootused ja õnne pigem biokeemia kui majanduslik, sotsiaalne või poliitiline olukord. Epikurose sõnul oleme õnnelikud siis, kui tunneme meeldivaid aistinguid ja oleme vabad ebameeldivatest. Jeremy Bentham väitis, et loodus on andnud võimu inimese üle kahele isandale – naudingule ja valule – ning nemad üksi otsustavad, mida me teeme, ütleme või mõtleme. Benthami järelkäija John Stuart Mill selgitas, et õnn on nauding ja valu puudumine ning peale naudingu ja valu ei ole mingisugust muud