Homo Deus. Homse lühiajalugu. Юваль Ной Харари

ajal oli tegu põhjaliku mässuga. Kuid 21. sajandi alguses kujutab see idee teaduslikku tõsiusku. Loodusteaduste järgi on õnn ja kannatus kehaliste aistingute erinev tasakaal. Me ei reageeri kunagi välismaailmas aset leidvatele sündmustele, vaid alati üksnes oma keha aistingutele. Keegi ei kannata, kuna ta kaotas töökoha, lahutas või sest valitsus otsustas sõja kuulutada. Ainus, mis teeb inimesed õnnetuks, on ebameeldiv aisting nende kehas. Töö kaotamine võib kindlasti põhjustada masendust. Kurvameelsus on teatud ebameeldiv kehaline aisting. On tuhat asja, mis meid ärritavad, kuid ärritus ja raev ei ole kunagi mõttelised. Kehas tunneb seda alati pinge ja kehatemperatuuri tõusuna, mistõttu on vihastamine alati nii ärritav. Me ei ütle asjata, et keegi „läks vihast põlema”.

      Samamoodi ütleb teadus sedagi, et edutamine, lotovõit või tõelise armastuse leidmine ei tee veel kedagi õnnelikuks. Inimesi teeb õnnelikuks ainult meeldiv aisting nende kehas. Kujutlege, et te olete Saksamaa jalgpallimeeskonna ründaja Mario Götze 2014. aasta maailmameistrivõistluste finaalis, kus Saksmaa on vastamisi Argentinaga. Möödunud on juba 113 minutit ja löödud pole ühtki väravat. Kardetud penaltilöökidest pääsemiseks on jäänud vaid seitse minutit. Rio linna Maracanã staadioni tribüünidel rõkkab ligemale 75 000 erutunud fänni ja kodudes telerite ees jälgivad mängu miljonid pinevil silmapaarid. Te olete argentiinlaste väravast vaid mõne meetri kaugusel, kui André Schürrle annab teile suurepärase söödu. Võtate palli rinnaga maha, langemisel tabate seda ja näete, kuidas see Argentina väravavahist mööda lendab ning väravasügavuses võrku tabab. Väraaaaaav! Staadion plahvatab nagu vulkaan. Kümned tuhanded inimesed möirgavad hullunult, meeskonnakaaslased tormavad teid kallistama ja suudlema, miljonid inimesed Berliinis ning Münchenis purskavad kodus teleriekraani ees nutma. Te olete joovastuses, aga selle põhjuseks ei ole pall argentiinlaste väravas ega võidumelu Baierimaa puupüsti täis õllesaalides. Te reageerite hoopis kehas möllavale aistingute tormile. Mööda selgroogu jooksevad üles-alla külmavärinad, keha läbivad elektrilained ja on tunne, nagu lahustuksid miljoniks plahvatavaks energiapalliks.

      Selliste aistingute kogemiseks ei ole vaja jalgpalli maailmameistrikarikat võita. Kui te saate töö juures ootamatult ametikõrgendust ja hakkate rõõmust hüppama, siis reageerite tegelikult samasugustele aistingutele. Meeled ei tea midagi jalgpallist ega palgast. Nad tunnevad üksnes aistinguid. Kui teid edutatakse, aga te ei tunne mingil põhjusel seejärel meeldivaid aistinguid, ei tunne te ka rahulolu. Vastupidine peab samamoodi paika. Kui teid lastakse lahti (või te kaotate otsustava jalgpallimatši), kuid tunnete seejuures meeldivaid aistinguid (võib-olla seetõttu, et olete mõne aine mõju all), võite end endiselt maailmavalitsejana tunda.

      Halb uudis on, et need meeldivad aistingud taanduvad ruttu ja muutuvad varem või hiljem ebameeldivateks. Isegi võiduvärava löömine jalgpalli maailmameistrivõistlustel ei taga eluaegset õndsust. Tegelikkuses võib hakata kõik allamäge veerema. Nii võivad ka ootamatu ametikõrgendusega kaasnenud meeldivad aistingud hajuda vaid mõne tunniga. Kui tahan neid imelisi aistinguid uuesti kogeda, pean taas ametikõrgendust saama. Ja seejärel jälle uuesti. Kui mind rohkem ei edutata, võin lõpuks palju kibestunum ja vihasem olla, kui oleksin jäänud väikseks etturiks.

      See kõik on evolutsiooni süü. Lugematute põlvkondade jooksul on meie biokeemiline süsteem kohanenud suurendamaks võimalusi ellu jääda ja järglasi saada, mitte et oleksime õnnelikumad. Biokeemiline süsteem premeerib meid meeldivate aistingutega tegude eest, mis soodustavad ellujäämist ja paljunemist. Kuid tegu on vaid müügitrikiga. Me näeme vaeva leidmaks toitu ja kaaslasi, et vältida ebameeldivat näljatunnet ning nautida meeldivaid maitseid ja joovastavaid orgasme. Kuid meeldivad maitsed ja joovastavad orgasmid ei kesta kuigi kaua ning kui tahame neid uuesti kogeda, peame minema uuesti süüa ja kaaslasi otsima.

      Mis juhtunuks, kui mõne haruldase mutatsiooni tulemusena oleks tekkinud orav, kes pärast ühe pähkli söömist nautinuks lakkamatut õnnetunnet? Tehniliselt oleks see teostatav, kui orava aju ümber programmeerida. Kes teab, võib-olla on midagi sellist mõne oravaga miljoneid aastaid tagasi tõepoolest juhtunud. Kuid siis oli selle orava elu väga õnnelik ja lühike ning selle otsa saades lõppes ka see haruldane mutatsioon. Sest õnnelik orav poleks vaevunud rohkem pähkleid ega ka paarilisi otsima. Võistlevatel oravatel, kes olid viis minutit pärast pähkli söömist uuesti näljased, olid palju paremad väljavaated ellu jääda ja geene järglastele edasi kanda. Just selsamal põhjusel rahuldavad inimese otsitavad pähklid – tulusad tööotsad, suured majad, nägusad kaaslased – teda üldjuhul vaid lühiajaliselt.

      Mõni kindlasti leiab, et selles ei ole midagi hullu, sest meid ei tee õnnelikuks mitte eesmärk, vaid teekond. Everesti mäe otsa ronimine pakub palju suuremat rahuldust kui selle tipus seismine, flirt ja eelmäng on palju erutavamad kui orgasmi saamine ning murrangulise laborikatse tegemine on palju põnevam auhindadest ja kiidusõnadest. Kuid vaevalt üldpilt sellest muutub. See üksnes osutab, et evolutsioon hoiab meid eri naudingutega kontrolli all. Mõnikord kütkestab see meid õndsuse ja hingerahu meeldivate aistingutega ning teinekord sunnib meid vaimustuse ja erutuse kaasahaaravate aistingutega tegudele.

      Kui loom otsib midagi, mis suurendab tema ellujäämis- ja paljunemisvõimalusi (näiteks toitu, kaaslasi, positsiooni karjas), toodab tema aju erksuse ning erutuse aistinguid, mis meeldivuse tõttu kannustavad looma veelgi rohkem pingutama. Kuulsa teaduskatse raames ühendasid teadlased rottide aju elektroodidega, mis võimaldasid tekitada loomadel erutustunde lihtsalt pedaalile vajutamisega. Kui rottidele anti valida maitsva toidu ja pedaalile vajutamise vahel, eelistasid nad viimast (nagu ka lapsed, kes eelistavad õhtusöögile arvutimänge). Rotid vajutasid pedaali ikka ja jälle, kuni nad näljast ning kurnatusest kokku kukkusid.^[35.] Nii võivad inimesedki loorberitele puhkama jäämise asemel valida võidujooksust tuleneva erutustunde. Võidujooksu teevad meeldivaks eelkõige sellega kaasnevad meeliülendavad aistingud. Keegi ei tahaks vallutada mägesid, mängida arvutimänge või käia pimekohtingutel, kui neid saadaksid ebameeldivad tunded, nagu stress, meeleheide või igavus.^[36.]

      Kahjuks on võistlemisega seotud erutavad aistingud niisama üürikesed, nagu võiduga kaasnev joovastus. Üheöösuhtega kaasnevat erutust nautivale võrgutajale, Dow Jonesi tõuse ja langusi küüsi närides jälgivale ettevõtjale ning mängurile, kes mõnuga arvutiekraanil koletisi tapab, ei paku varasemate seikluste meenutamine mingisugust rahuldust. Nagu ka üha uuesti pedaalile vajutavad rotid, vajavad võrgutajad, ärimehed ja mängurid iga päev uut doosi. Asja teeb hullemaks, et siingi muganduvad ootused vastavalt tingimustele ja eilsed võidud tekitavad liiga kergesti lihtsalt tüdimust. Võib-olla ei seisne õnne võti mitte võistlushetkes ega ka võidus, vaid pigem erutuse ja rahu tasakaalus ning nende õiges annuses. Ent suurem osa meist kaldub pendeldama stressi ja igavuse vahel ning jääma mõlema puhul rahuolematuks.

      Kui teadusel on õigus ja õnne määrab meie biokeemiline süsteem, siis on ainus kestva rahulolu tagamise viis selle süsteemi muutmine. Unustage majanduskasv, sotsiaalsed reformid ja poliitilised revolutsioonid, õnnetaseme tõstmiseks peame mõjutama inimese biokeemiat. Just seda oleme viimastel aastakümnetel ka tegema hakanud. Pool sajandit tagasi olid psühhiaatrilised ravimid suure põlu all. Tänapäeval on olukord muutunud. Olgu see hea või halb, kuid üha enam inimesi tarbib korrapäraselt psühhiaatrilisi ravimeid ja mitte üksnes kurnavate vaimsete haiguste raviks, vaid depressiooni ning aeg-ajalt esineva masenduse korral.

      Näiteks võtab üha rohkem kooliõpilasi selliseid erguteid nagu Ritalin. 2011. aastal tarbis kolm ja pool miljonit last Ameerika Ühendriikides ravimeid tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire vastu. Ühendkuningriigis tõusis ajavahemikus 1997–2012 selliste laste arv 92 000-lt 786 000-le.^[37.] Kui esialgu oli nende ravimite eesmärgiks leevendada tähelepanuhäireid, siis tänapäeval tarbivad neid ka täiesti terved lapsed koolis paremate tulemuste saamiseks ning lastevanemate ja õpetajate üha kasvavate ootustega sammu pidamiseks.^[38.] Paljud selle vastased väidavad, et probleemi põhjused peituvad pigem hariduses kui lastes. Kui õpilased kannatavad tähelepanuhäirete ja stressi käes ning nad saavad halbu hindeid, tuleks selles süüdistada iganenud õppeviise, ülerahvastatud klassiruume ning ebaloomulikult kiiret elutempot. Võib-olla tuleks meil muuta pigem klassiruumis toimuvat, mitte õpilasi? On huvitav uurida selliste väidete teket. Inimesed on õppe ja hariduse