Homo Deus. Homse lühiajalugu. Юваль Ной Харари

40 miljonit inimest.^[10.]

      Peale selliste, inimkonda iga mõne aastakümne tagant tabanud epideemia-hiidlainete pidid inimesed silmitsi seisma ka väiksemate, kuid sagedasemate nakkushaiguste puhangutega, mis tapsid igal aastal miljoneid inimesi. Eriti vastuvõtlikud olid haigustele lapsed, kelle immuunsüsteem ei olnud nii tugev, mistõttu neid nimetatakse sageli „lastehaigusteks”. Kuni 20. sajandi alguseni suri umbes kolmandik lastest enamasti alatoitumuse ja haiguste tõttu täiskasvanuikka jõudmata.

      Eelmisel sajandil muutus inimkond rahvaarvu kasvu ja parema transpordiühenduse tõttu epideemiate vastu aina haavatavamaks. Tänapäeva suurlinnad nagu Tōkyō ja Kinshasa pakuvad haigustekitajatele palju paremaid jahimaid kui keskaegne Firenze või Tenochtitlan 1520. aastal ning ülemaailmne transpordivõrgustik on praeguseks võrreldes 1918. aastaga veelgi kasvanud. Mõni viirus võib Hispaaniast jõuda Kongosse või Tahitile vähem kui ööpäevaga. Seega võinuks oodata elu epidemioloogilises põrgus, kus üks surmav nakkus ajab teist taga.

      Kuid nii epideemiate esinemissagedus kui ka mõju on viimase mõnekümne aastaga märgatavalt vähenenud. Eelkõige on maailmas kõigi aegade madalaimal tasemel laste suremus – enne täiskasvanuikka jõudmist sureb vähem kui viis protsenti lastest. Arenenud riikides on näitaja koguni alla ühe protsendi.^[11.] Selle ime taga seisavad 20. sajandi arstiteaduse enneolematud saavutused, mis on andnud meile vaktsiinid, antibiootikumid, parema hügieeni ja palju paremad meditsiinivahendid.

      Näiteks osutus rahvusvaheline rõugevaktsiini hoogtöö nii edukaks, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) teatas 1979. aastal, et inimkond on võitnud ja rõuged täielikult hävitatud. Tegu oli esimese epideemiaga, mille inimesed suutsid maakeralt minema pühkida. Veel 1967. aastal haigestus rõugetesse 15 miljonit inimest, neist kaks miljonit suri selle haiguse tagajärjel. 2014. aastal ei haigestunud ega surnud rõugetesse ainsatki inimest. Võit osutus niivõrd suureks, et WHO ei pea tänapäeval rõugete vastu vaktsineerimist vajalikuks.^[12.]

      Iga mõne aasta järel külvavad ärevust uued võimalikud epideemiad, näiteks SARS 2002. ja 2003., linnugripp 2005., seagripp 2009. ja 2010. ning Ebola 2014. aastal. Kuid tänu tõhusatele vastumeetmetele on ohvrite arv olnud seni väike. Näiteks põhjustas SARS esmalt uue musta katku hirmu, kuid nõudis lõpuks kokku alla tuhande inimelu. Ebola puhang Lääne-Aafrikas paistis kontrolli alt väljuvat ja WHO kirjeldas seda 2014. aasta 26. septembril nüüdisaja kõige tõsisema tervist ohustava hädaolukorrana.^[13.] Sellest hoolimata suudeti haiguspuhang 2015. aasta alguses kontrolli alla saada ja 2016. aasta jaanuaris kuulutas WHO selle lõppenuks. Ebolasse nakatus 30 000 inimest, kellest suri 11 000. Viirus põhjustas ulatuslikku majanduskahju kõikjal Lääne-Aafrikas ja saatis hirmulaineid üle maailma, kuid see ei levinud Lääne-Aafrikast kaugemale ning selle tagajärjel hukkunud inimeste arvu ei saa võrrelda Hispaania gripi või Mehhikos aset leidnud rõugeepideemia ohvrite arvuga.

      Ka viimaste aastakümnete näiliselt suurimat meditsiinilist läbikukkumist – aidsi tragöödiat – võib vaadelda progressi märgina. Esimesest suuremast aidsipuhangust 1980. aastate alguses on see nõudnud üle 30 miljoni inimelu ning selle füüsiliselt ja psühholoogiliselt kurnava haiguse tõttu kannatavad kümned miljonid inimesed. Seda uut epideemiat oli raske tuvastada ja sellega toime tulla, kuna aids on eriti salakaval haigus. Kui rõugetesse nakatunud inimene sureb mõne päevaga, siis HIV-positiivne patsient võib nädalaid ja kuid näida tervena ning samal ajal ise seda teadmata teisi nakatada. Pealegi HI-viirus ei tapa, vaid hävitab inimese immuunsüsteemi ja muudab nakatatu vastuvõtlikuks teistele haigustele. Just need saavad aidsiohvritele tegelikult saatuslikuks. Seega oli aidsi levima hakates eriti raske mõista, mis tegelikkuses sünnib. Kui 1981. aastal sattus mõnda New Yorgi haiglasse kaks patsienti, kellest üks näis surevat kopsupõletiku ja teine vähi tõttu, siis oli raske selgeks teha, et tegelikult olid nad hoopis HIviiruse ohvrid, kes nakatusid kuid või aastaid enne haiglasse jõudmist.^[14.]

      Hoolimata kõigist neist raskustest kulus teadlastel kõigest kaks aastat selle salapärase uue haiguse tuvastamiseks ning HI-viiruse leviku ja selle edasikandumise pidurdamise mõistmiseks. Järgnenud kümne aastaga loodud uute ravimite abil muutus aids surmaotsusest krooniliseks haigusseisundiks (vähemalt neile, kellel oli raviks võimalus).^[15.] Mõelge vaid, mis saanuks siis, kui aids oleks puhkenud 1581. ja mitte 1981. aastal. Tõenäoliselt poleks keegi toona suutnud välja mõelda, mis haigust põhjustab, kuidas see inimeselt inimesele edasi kandub või kuidas seda peatada (selle ravimisest rääkimata). Niisugustes tingimustes võinuks aids tappa palju suurema osa inimkonnast, nõudes niisama palju või ehk rohkemgi elusid kui must surm.

      Vaatamata aidsi surnute suurele arvule ja sellele, et igal aastal sureb ammuste nakkushaiguste, näiteks malaaria tõttu miljoneid inimesi, kujutavad epideemiad tänapäeval inimese tervisele tunduvalt väiksemat ohtu kui eelnenud sajanditel. Enamik inimesi sureb praegu mittenakkavatesse haigustesse, näiteks vähki või südame- ja veresoonkonnahaigustesse või lihtsalt vanadusse.^[16.] (Olgu öeldud, et vähk ning südame- ja veresoonkonnahaigused ei ole uued haigused – neid esines juba antiikajal. Kuid varem ei elanud inimesed tavaliselt nii kaua, et neisse haigestuda.)

      Paljud kardavad, et tegu on vaid ajutise võiduga, ja kusagil nurga taga ootab meid mõni musta surma senitundmatu sugulane. Keegi ei suuda tagada, et sellised taudid tagasi ei tule, kuid meil on küllalt põhjust uskuda, et arstide ja pisikute võidujooksus jooksevad kiiremini arstid. Uued nakkushaigused tekivad peamiselt patogeenide genoomide juhuslike mutatsioonide tulemusel. Need mutatsioonid lubavad patogeenil kanduda loomadelt inimestele, võita inimese immuunsüsteemi või muutuda ravimite (näiteks antibiootikumide) suhtes resistentseks. Tõenäoliselt sünnivad ja levivad sellised mutatsioonid tänapäeval kiiremini eelkõige inimtegevuse keskkonnamõju tõttu. Kuid võidujooksus arstiteadusega saavad haigustekitajad siiski loota vaid heale õnnele.^[17.]

      Arstid toetuvad enamale kui lihtsalt lootusele, et äkki neil veab. Kuigi teadus võlgneb paljugi õnnelikele juhustele, ei sega arstid katseklaasis niisama kokku suvalisi kemikaale, hoides pöialt, et ehk sünnib nii mõni uus ravim. Aastast aastasse omandavad arstid üha rohkem ja paremaid teadmisi, mida nad kasutavad veelgi tõhusamate ravimite ning ravivõtete väljaarendamiseks. Kuigi arvatavasti peame 2050. aastal kokku puutuma palju suurema hulga kohanemisvõimeliste bakteritega, siis tõenäoliselt suudab 2050. aasta arstiteadus nendega ka palju tõhusamalt ümber käia kui praegu.^[18.]

      2015. aastal teatasid arstid, et on avastatud täiesti uut tüüpi antibiootikum – Teixobactin –, mille suhtes bakterid ei ole veel resistentseks muutunud. Osa teadlasi usub, et Teixobactinil võib olla otsustav tähendus võitluses väga vastupanuvõimeliste bakteritega.^[19.] Samal ajal töötatakse välja ka revolutsioonilisi uusi ravivõtteid, mis toimivad varasema arstiteadusega võrreldes täiesti teistel alustel. Näiteks tegeleb mõni uurimislabor nanorobotite väljatöötamisega, mis võivad ühel päeval navigeerida meie vereringes, tuvastada haigusi ning tappa haigustekitajaid ja vähirakke.^[20.] Mikroorganismidel võib küll olla nelja miljardi aasta vältel kogutud kogemuste pagas, kuidas võidelda orgaaniliste vaenlastega, kuid neil puudub täielikult igasugune kogemus biooniliste ründajatega võitlemiseks, mistõttu oleks neil ka väga keeruline tõhusaid kaitsemehhanisme luua.

      Kuigi me ei saa olla kindlad, et mõni uus Ebola puhang või senitundmatu gripiviiruse tüvi ei levi üle maailma ega tapa miljoneid inimesi, ei pea me seda vältimatuks loodusõnnetuseks. Pigem näeme selles andestamatut inimlikku eksimust ja nõuame vastutavate isikute päid. Kui 2014. aasta hilissuvel näis mõne hirmuäratava nädala jooksul, et Ebola on maailma tervishoiuasutusi võitmas, kutsuti kiiresti kokku uurimiskomisjonid. 2014. aasta 18. oktoobril avalikustatud esialgne raport kritiseeris Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ebapiisavat tegutsemist haiguse puhkemise järel ning süüdistas epideemias WHO Aafrika piirkondliku büroo saamatust ja seal valitsevat korruptsiooni. Samuti kritiseeriti riike ja rahvusvahelisi organisatsioone, et need ei reageerinud olukorrale kiiresti ning jõuliselt. Niisugune kriitika eeldab, et inimkonnal on teadmised ja vahendid selliste haiguste ärahoidmiseks ning kui epideemia siiski kontrolli alt väljub, on selle põhjuseks inimeste ebapädevus, mitte jumalik viha. Ka Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides, kus aidsi on nakatunud ja surnud miljoneid