Homo Deus. Homse lühiajalugu. Юваль Ной Харари

pääseks aga troonile enne aastat 2076.

      Tulles tagasi tegelikku maailma, pole sugugi kindel, et Kurzweili ja de Grey ennustused 2050. või 2100. aastaks tõepoolest täituvad. Mina arvan, et igavese nooruse lootus on ennatlik ja kes seda liiga tõsiselt võtab, peab kibedasti pettuma. Pole lihtne elada teadmisega, et ühel päeval peame surema, kuid veelgi raskem on uskuda surematusse ja eksida.

      Kuigi inimese keskmine eluiga on viimase saja aastaga kaks korda pikenenud, puudub meil igasugune alus sellest järeldada, et me suudame järgneva saja aasta jooksul sama teha ja keskmise eluea 150 aastani viia. 1900. aastal oli keskmine oodatav eluiga kõigest 40 aastat, sest alatoitumus, nakkushaigused ja vägivald nõudsid palju inimelusid. Samal ajal need, kes suutsid neist hädadest pääseda, võisid suuremate probleemideta jõuda 70. ja 80. eluaastatesse, mis on Homo sapiens’i loomulik eluiga. Erinevalt tavapärasest arvamusest ei peetud 70. eluaastates inimesi eelnenud sajanditel sugugi harvadeks veidrikeks. Galileo Galilei suri 77aastasena, Isaac Newton 84aastasena ja Michelangelo elas 88 aasta vanuseks antibiootikumide, vaktsiinide ning elundisiirdamiseta. Koguni džungliasukatest šimpansid võivad mõnikord 60aastaseks elada.^[28.]

      Tõsi on see, et nüüdisaegne meditsiin ei ole meie eluiga seni aastatki pikendanud. Selle suur saavutus, meie päästmine enneaegsest surmast, on võimaldanud nautida inimese loomulikku eluiga selle täies ulatuses. Kui suudaksimegi saavutada võidu vähi, suhkruhaiguse ja teiste raskete haiguste üle, tähendaks see siiski üksnes seda, et peaaegu igaüks elaks umbes 90 aasta vanuseks. Sellest ei piisa, et keskmine eluiga tõuseks 150ni, rääkimata 500st. Et selleni jõuda, peaks meditsiin ümber kujundama inimkeha ülesehituse ja elutegevuse ning leidma mooduse, kuidas taastekitada elundeid ning kudesid. Ei ole sugugi kindel, et me sellega 2100. aastaks hakkama saame.

      Sellest hoolimata viib iga nurjunud katse surmast võitu saada meid sammukese eesmärgile lähemale, mis toidab veelgi suuremaid lootusi ja julgustab inimesi aina rohkem pingutama. Kuigi Google’i Calico ei suuda lahendada surma probleemi sedavõrd kiiresti, et muuta surematuteks Google’i kaasloojaid Sergei Brini ja Larry Page’i, suudab see tõenäoliselt teha inimtervise kohta olulisi avastusi rakubioloogia ning geenimeditsiini valdkonnas. Nii saab Google’i meeskonna järgmine põlvkond alustada võitlust surmaga uuelt ja paremalt positsioonilt. Teadlane, kes räägib surematusest, on nagu poiss, kes hüüdis hunti – varem või hiljem hunt ilmubki kohale.

      Kui me ka ei saavuta surematust oma eluajal, saab võitlusest surmaga arvatavasti tulevase sajandi lipukiri. Arvestades usuga inimelu pühadusse ja kiirete muudatustega teaduses ning kapitalistliku majanduse vajadustega, näib halastamatu sõda surma vastu vältimatu. Meie ideoloogiline pühendumus inimelule ei luba meil lihtsalt surmaga kunagi leppida. Senikaua kui inimesed surevad, üritame sellest vabaneda.

      Teadusasutused ja kapitalistlik majandus panevad meelsasti sellele ettevõtmisele õla alla. Enamikul teadlastest ja pankuritest on ükskõik, millega nad tegelevad, peaasi, et see annab neile võimaluse midagi uut avastada ning suuremat kasumit teenida. Kas keegi oskaks ette kujutada erutavamat teaduslikku väljakutset kui surma ülekavaldamine? Või tulusamat turgu kui igavese nooruse turg? Juhul kui te olete üle 40 aasta vana, sulgege hetkeks silmad ja püüdke meenutada, milline oli teie keha siis, kui te olite 25aastane. Mitte üksnes seda, kuidas see välja nägi, vaid esmajoones, mis tunne see oli. Kui palju te oleksite valmis maksma võimaluse eest see keha tagasi saada? Kindlasti on neid, kes sellisest võimalusest pikemalt mõtlemata loobuksid, kuid ühtlasi oleks omajagu neidki, kes maksaksid selle eest ükskõik kui kõrget hinda, mis tähendaks sisuliselt piiramatu turu teket.

      Kui sellest ei piisa, annab sõjale surmaga hoogu enamikus inimestes juurdunud surmahirm. Senikaua kuni inimesed eeldasid, et surm on vältimatu, harjutasid nad juba varasest east maha suruma iha elada igavesti või siis rakendasid seda asenduseesmärkide saavutamise teenistusse. Inimesed tahavad elada igavesti, mistõttu loovad nad „surematuid” sümfooniaid, soovivad sõjas välja teenida „kustumatu au” või koguni ohverdavad elu selle nimel, et nende hinged võiksid nautida paradiisis „igavest õndsust”. Arvestatav osa meie loometegevusest, poliitilisest pühendumusest ja religioossest vagadusest on kantud surmahirmust.

      Woody Allenilt, kes on surmahirmu najal teinud vapustavat karjääri, küsiti kord, kas ta loodab suurel ekraanil igavesti elada. Allen vastas, et ta elaks hea meelega edasi oma korteris. „Ma ei taha saavutada surematust tööga, vaid selle läbi, et ma ei sure ära,” lisas Allen. Igavene kuulsus, rahvuslikud mälestamistseremooniad ja unistused paradiisist on nigel aseaine sellele, mida Alleni-sugused inimesed tegelikult tahavad – mitte surra. Niipea, kui inimesed usuvad (põhjusega või ilma), et neil on arvestatav võimalus surmast pääseda, ei lase eluisu neil end rohkem kunsti, ideoloogia ja religiooni logiseva vankri ette rakendada ning see tahtmine pühib kõik teelt eest.

      Kui te arvate, et põlevate silmade ja lehviva habemega usufanaatikud on halastamatud, siis oodake ning vaadake, mida teevad eakad ärihaid ja vananevad Hollywoodi tähekesed, kes arvavad, et elueliksiir on käeulatuses. Juhul, ja siis kui teadus teeb olulisi edusamme sõjas surmaga, kandub tegelik lahingutegevus laboritest parlamentidesse, kohtutesse ja tänavatele. Niipea kui teadlaste püüdlused on edukad, toob see kaasa teravad poliitilised vastasseisud. Võib juhtuda, et kõik senised ajaloolised sõjad ja konfliktid kahvatuvad ning muutuvad pelgaks eelmänguks meid ees ootava igavese nooruse nimel peetava võitluse kõrval.

      Õigus õnnele

      Teiseks suureks eesmärgiks inimkonna päevakorras on tõenäoliselt püüd leida õnne valem. Läbi ajaloo on arvukad mõtlejad, prohvetid ja tavainimesed näinud ülimat hüve just pigem õnnes kui elus eneses. Vana-Kreeka filosoof Epikuros väitis, et jumalate teenimine on aja raiskamine, sest pärast surma ei ole mingisugust olemasolu ja elu ainus mõte seisneb õnnelikkuses. Kui enamik antiikajastu inimesi ei olnud epikuurlike vaadetega nõus, siis tänapäeval on neist saanud vaikiv põhihoiak. Kahtlus surmajärgse elu suhtes ei kannusta inimkonda püüdlema üksnes surematuse, vaid ka maise õnne poole. Sest, kes tahaks elada igavesti lõputus viletsuses?

      Epikurosele oli õnne taotlemine isiklik ettevõtmine. Tänapäevased mõtlejad kalduvad nägema selles ühiseesmärki. Valitsuste tegevuskavade, majandusvahendite ja teadusuuringuteta ei jõua üksikisikud õnneotsingutes kuigi kaugele. Kui kodumaa on sõjast laastatud, majandus kriisis ja tervishoid olematu, siis ollakse tõenäoliselt üsna õnnetu. 18. sajandi lõpus teatas briti filosoof Jeremy Bentham, et ülim hüve on „suurim õnn suurimale hulgale” ning järeldas, et riigi, turu ja teaduse ainsaks väärikaks eesmärgiks on ülemaailmse õnnelikkuse suurendamine. Poliitikud peaksid tegema rahu, ärimehed kandma hoolt majandusõitsengu eest ja teadlased uurima loodust. Ja seda kõike mitte valitseja suurema au, isamaa või Jumala nimel, vaid et sina ja mina võiksime nautida õnnelikumat elu.

      Kuigi 19. ja 20. sajandil oli palju neid, kes Benthami nägemust toetasid, jäi see suuresti paljasõnaliseks ning valitsused, ettevõtted ja laborid keskendusid käegakatsutavamate ning selgepiirilisemate eesmärkide saavutamisele. Riigid mõõtsid edukust territooriumi ulatuse, rahvaarvu suurenemise ja sisemajanduse kogutoodangu kasvu, mitte kodanike õnne najal. Suured tööstusriigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ning Jaapan, rajasid ulatuslikke haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteeme, kuid nende eesmärgiks oli pigem muuta tugevamaks kogu rahvastik, mitte tagada üksikisiku heaolu.

      Koole asutati, et toota oskuslikke ja kuulekaid kodanikke, kes teeniksid ustavalt riiki. 18aastased noored ei pidanud olema üksnes isamaaliselt meelestatud, vaid ka kirjaoskajad, et nad saaksid lugeda brigaadikindrali päevakäske ja koostada lahinguplaane. Nad pidid oskama matemaatikat, et arvutada välja mürsu lennujoont või murda lahti vaenlase salakoode. Neil oli vaja küllaldaselt teadmisi elektroonikast, mehaanikast ja meditsiinist, et käsitseda kaugside aparaate, juhtida tanke ning hoolitseda haavatud kaaslaste eest. Pärast armeest vabanemist oodati, et nad asuvad ametnike, õpetajate ja inseneridena riigi teenistusse, aitavad üles ehitada kaasaegset majandust ning maksavad palju makse.

      Sama kehtis ka tervishoiu kohta. 19. sajandi lõpus hakkasid riigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapan pakkuma laialdast tasuta tervishoiuteenust. Nad rahastasid vastsündinute vaktsineerimist, tagasid