Lugu uuest perekonnanimest. Elena Ferrante

pojana ja perekonna ainsa toitjana pääseda sõjaväest; ta kavatses töö juures palgalisa küsida, raha kõrvale panna ja peatänava bensiinipumba üle võtta; me abiellume, mina abistan teda pumba juures. Valik lihtsa elu kasuks, ema oleks rahul. „Ma ei taha kogu aeg Lila tahtmist teha,” ütlesin endale. Kui raske oli aga heita peast püüdlused, mida õppimine minus oli äratanud. Tundide lõppemise ajal läksin ma peaaegu vastu tahtmist kooli juurde, kõndisin seal ringi. Kartsin, et õpetajad võivad mind näha, samas tajusin, et ma tegelikult tahan, et nad mind näeksid. Tahtsin saada jäädavalt märgistatud kui endine eeskujulik õpilane, või siis pääseda tagasi kooliellu, alluda õpingute kohustusele.

      Nähtavale ilmusid esimesed õpilased. Keegi hõikas mind, see oli Alfonso. Ta ootas Marisat, kes jäi hiljaks.

      „Kas te olete nüüd paar?” küsisin nöökavalt.

      „Ei, ta on minust lihtsalt sisse võetud.”

      „Valevorst.”

      „Ise oled valevorst, ütlesid, et oled haige, aga sul pole häda midagi. Galiani muudkui küsib su järele, rääkisin, et sul on hirmus palavik.”

      „Mul ongi.”

      „Näha jah.”

      Alfonso hoidis kaenla all kummiga kokku tõmmatud raamatupakki, nägu koolitundide pingest kurnatud. Kas varjas ka tema haprale väljanägemisele vaatamata oma rinnus isa don Achillet? Kas on võimalik, et vanemad ei sure kunagi, et igal lapsel istuvad nad paratamatult sees? Kas tõesti ilmub minu seest välja minu ema oma lombakal kõnnakul, nagu saatus? Küsisin:

      „Nägid, mis su vend Linaga on teinud?”

      Alfonso kohmetus.

      „Nägin.”

      „Ja sa ei öelnud talle midagi?”

      „Tuleb vaadata, mida Lina talle on teinud.”

      „Kas sa suudaksid sama teha Marisale?”

      Ta naeris vaikselt.

      „Ei.”

      „Kindel?”

      „Jah.”

      „Miks?”

      „Sest ma tunnen sind, sest me ajame juttu, sest me käime koos koolis.”

      Ma ei taibanud sel hetkel, mida tähendab, ma tunnen sind, mida tähendab, me ajame juttu ja käime koos koolis. Märkasin tänava otsas Marisat, kes jooksis, sest oli hiljaks jäänud.

      „Sinu pruut tuleb,” ütlesin ma.

      Alfonso ei keeranud ringi, kehitas õlgu, pomises:

      „Tule palun kooli tagasi.”

      „Ma olen haige,” vastasin ja kõndisin minema.

      Ma ei tahtnud Nino õele isegi mitte tere öelda, iga märk, mis Ninot meelde tuletas, tekitas minus ängistust. Alfonso segased sõnad aga tegid mulle head, keerutasin neid tänaval astudes peas ringi. Ta oli öelnud, et ei suru ennast vägivallaga oma tulevasele naisele peale, sest ta tunneb mind, me ajame juttu ja istume ühes pingis. Ta oli end väljendanud lihtsa siirusega, ta ei kartnud omistada mulle võimet, isegi kui ta tegi seda üsna hämaral moel, panna teda, meesterahvast, oma käitumist muutma. Olin talle selle segasevõitu sõnumi eest tänulik, see lohutas mind ning andis tõuke otsida lepitust minu ja minu vahel. Juba hapraks läinud veendumusel ei ole palju vaja, et veelgi nõrgenedes hoopis järele anda. Järgmisel päeval võltsisin ema allkirja ja läksin kooli tagasi. Samal õhtul tiikide juures liibusin külmast pääsemiseks Antonio vastu ja lubasin: lõpetan selle kooliaasta ja siis me abiellume.

      10.

      Kaotatud pinda oli aga raske tasa teha, eriti reaalainetes, ja ma püüdsin kohtumisi Antonioga vähendada, et keskenduda raamatutele. Kui ma õppimise pärast kokkusaamise vahele jätsin, läks Antonio tujust ära, oli paanikas:

      „Kas midagi on valesti?”

      „Mul on tohutult kodutööd.”

      „Kuidas kodutöid äkki nii palju on?”

      „Neid on alati palju.”

      „Enne ei olnud sul neid üldse.”

      „See oli puhas juhus.”

      „Mida sa minu eest varjad, Lenù?”

      „Midagi.”

      „Sa ikka armastad mind?”

      Rahustasin teda, aeg aga kulus kiirelt ja ma läksin koju iseenda peale raevunult, sest mul oli veel vaja õppida.

      Antonio kinnisidee oli alati üks ja sama: Sarratore poeg. Ta kartis, et ma temaga räägin, et ma temaga koguni kokku saan. Et teda mitte kurvastada, varjasin ma tõsiasja, et ma põrkasin Ninoga kokku uksel, kooli minnes ja sealt tulles, koridorides. Mitte midagi erilist ei juhtunud, noogutasime tervituseks ja läksime oma teed: oleksin võinud oma peigmehele sellest vabalt rääkida, kui too oleks olnud mõistlik inimene. Antonio aga ei olnud mõistlik ja tegelikult ei olnud seda ka ma ise. Ehkki Nino ei andnud mulle mingit lootust, ajas paljas tema nägemine mul tunnis pea segi. Tema viibimine klassiruumis paar ust edasi, päriselt, elus, targem kui õpetajad, julge ja allumatu, pühkis tähenduse õpetajate loengutest, raamatu lehekülgedelt, meheleminemise plaanidest, peatänava bensiinipumbast.

      Mul ei läinud korda ka kodus korralikult õppida. Segastele mõtetele Antoniost, Ninost, tulevikust lisandus kergesti ärrituv ema, kes karjus mu peale, käskis teha seda ja toda, lisaks minu õde ja vennad, kes ilmusid riburada minu juurde, et ma nende kodutööd üle vaataksin. Niisugune pidev möll ei olnud midagi uut, ma olin alati õppinud keset suurt sagimist. Endine otsustavus ka sellistes tingimustes oma parim anda näis aga olevat ammendunud, ma ei suutnud või ei tahtnud enam kooli ja kõikide teiste vajadusi omavahel lepitada. Veetsin pärastlõuna ema aidates, tegelesin õe ja vendade kodutöödega, ise õppisin vähe või üldse mitte. Ja kui ma olin varem ohverdanud raamatutele uneaega, siis nüüd, kus ma olin pidevalt väsinud ja uni tundus vajalik hingetõmme, jätsin õhtul koolitöö sinnapaika ja kobisin voodisse.

      Nõnda ilmusin järjepanu tundidesse mitte ainult hajali, vaid ka ette valmistamata, elasin hirmus, et õpetajad võivad mind vastama kutsuda. Mis ka peagi juhtus. Kord sain ühe ja sama päeva jooksul keemias kahe, kunstiajaloos nelja, filosoofias kolme, ning olin lõpuks nii närvis, et pärast viimase viletsa hinde saamist puhkesin kõigi silme all nutma. See oli kohutav hetk, tundsin õudu ja naudingut oma kokkuvarisemisest, hirmu ja uhkust saabunud meeltesegadusest.

      Kooli uksel teatas Alfonso, et tema vennanaine oli palunud mulle edasi öelda, et ma läheksin teda vaatama. Mine, käis ta murelikult peale, seal saad ju paremini õppida kui oma kodus. Samal pärastlõunal tegin otsuse ja suundusin uude elamurajooni. Kuid ma ei läinud Lila juurde selleks, et oma koolihädadele lahendust leida, sest niikuinii lobiseme kogu aeg ja minu kui endise priimuse olukord läheb veelgi hullemaks. Ütlesin endale, et parem segaseks minna Lilaga juttu ajades kui ema kisa, õe ja vendade pirtsakate nõudmiste, Sarratore poja järele õhkamiste, Antonio etteheidete seas; vähemalt saan midagi teada abielus olemisest, mis peagi – nii ma igatahes oletasin – puudutab ka mind.

      Lila võttis mind vastu ilmse heameelega. Silmaalune ei olnud enam paistes, huul oli paranemas. Ta oli ilusasti riides, juuksed seatud, huuled värvitud, nagu oleks see koht talle võõras ja ta ise siin külaline. Ukse juures olid ikka veel hunnikus pulmakingid, toad lõhnasid krohvi ja värske värvi järele, millega segunes kerge alkoholisarnane hõng, mida õhkas söögitoa uus mööbel, laud, tumedast puust kapp, mille peeglit kaunistas lehtornament, puhvetkapp täis hõbedat, taldrikuid, klaase ja värviliste likööride pudeleid.

      Lila tegi kohvi, oli mõnus koos temaga avaras köögis istuda ja peenikesi prouasid mängida, nagu olime seda teinud lapsepõlves keldri õhuava ees. See on väga lõõgastav, mõtlesin ma, oli rumal minust, et ma varem ei tulnud. Mul oli omaealaine sõbranna, kellel oli oma kodu, ilusasti korras, täis kalleid asju. Sõbranna, kellel ei olnud päev otsa vaja midagi