Lugu uuest perekonnanimest. Elena Ferrante

kui sisult silmakirjalik süü tunnistamine. Ta ei lasknud mehel isegi lõpetada, hakkas teise õlga rusikatega taguma, ise kisendades:

      „Ja sina ütlesid, et olgu, tõid kingad välja ja andsid talle üle.”

      Stefano lasi ta lahti ning alles siis, kui Lila üritas uuesti autost välja saada ja minema joosta, lausus ta külmalt: rahune maha. Lila keeras end välgukiirusel ringi: maha rahuneda, kui mees oli just kogu süü isa ja venna peale ajanud, rahuneda, kui kõik kolm olid kohelnud teda nagu kaltsu, millega põrandat pestakse? Ma ei taha maha rahuneda, karjus ta, vana mölakas, vii mind kohe koju tagasi, sa pead kordama, mida sa just ütlesid nende kahe teise sitapea ees. Alles siis, kui ta oli kuuldavale toonud dialektis väljendi, uommen’e mmerd, tajus ta, et oli purustanud abikaasa tasakaaluka tooni tõkke. Hetk hiljem lajatas Stefano raske käega talle näkku, andis talle raevuka kõrvakiilu, mis näis Lilale kui plahvatav tõde. Ta võpatas üllatusest ja tulivalusast põsest. Ta silmitses meest jahmunult, too aga pani auto uuesti käima ja ütles häälel, mis esimest korda sellest ajast peale, kui ta Lila ümber tiirutama hakkas, ei olnud rahulik, koguni värises:

      „Näed, mida sa panid mu tegema? Kas sa saad aru, et sa lähed liiale?”

      „Me oleme kõik untsu keeranud,” sosistas Lila.

      Stefano eitas seda kindlalt, nagu ei tahaks ta niisugust võimalust üldse arvesse võtta, ja ta pidas maha pika kõne, pisut ähvardava, pisut õpetliku, pisut pateetilise. Ta rääkis laias laastus järgmist:

      „Me pole midagi untsu keeranud, Lina, peame ainult mõned asjad selgeks tegema. Sa ei ole enam Cerullo. Nüüd oled sa sinjoora Carracci ja pead tegema, mida mina sulle ütlen. Tean küll, et sul pole praktilist taipu, sa ei tea äritegemisest midagi, sinu arvates vedeleb raha maas. Nii see ei ole. Raha pean ma teenima iga päev, panema sinna, kus see saaks kasvada. Sina kujundasid kingad, sinu isa ja vend on tublid töömehed, aga teie kolmekesi ei oska raha kasvatada. Solarad aga oskavad, ja seepärast – sa kuula nüüd hoolega – ei lähe mulle kuraditki korda, kui sulle need inimesed ei meeldi. Marcello ajab mul ka südame pahaks, ja kui ta sind kas või silmanurgast vahib, kui ma mõtlen asjadele, mis ta sinu kohta rääkis, tuleb mul isu talle nuga kõhtu torgata. Aga kui ta aitab mul raha kasvatada, saab temast minu parim sõber. Ja tead miks? Sest kui raha ei kasva, siis seda autot meil enam pole, ma ei saa sulle seda kleiti osta, me kaotame maja ja kõik, mis seal sees on, sa ei saa enam peent prouat mängida ja meie lapsed kasvavad kui kerjuse lapsed. Nii et kui sa mulle veel ühe korra ütled, mida sa täna ütlesid, löön sinu ilusa näolapi niimoodi segi, et sa ei saa enam kodust välja minna. Oleme rääkinud? Vasta mulle.”

      Lila tõmbas silmad vidukile. Põsk oli tõmbunud lillakaspunaseks, ehkki muidu oli ta lubivalge. Ta ei vastanud.

      7.

      Nad jõudsid Amalfisse õhtul. Kumbki ei olnud varem hotellis viibinud, mõlemad olid ebakindlad ja kohmetud. Stefano oli eriti ehmunud administraatori kergelt iroonilisest toonist ning võttis tahtmatult allaheitliku hoiaku. Kui ta seda märkas, varjas ta piinlikkustunnet järsu käitumise taha. Isegi lihtne palve, et ta dokumente näitaks, pani tal kõrvad tulitama. Vahepeal oli välja ilmunud pakikandja, imepeente vuntsidega umbes viiekümne tuuris mees, Stefano aga lükkas tema abi tagasi, justkui oleks mees varas, siis mõtles ringi ning andis talle üleolevalt kopsaka jootraha, ehkki ta pakikandja teenuseid ei kasutanud. Lila järgnes kohvreid tassivale mehele trepist üles ja teda valdas esimest korda tunne – nagu ta mulle jutustas –, et ta oleks justkui mingil ajal ära kaotanud noormehe, kellega ta hommikul oli abiellunud, ning viibiks nüüd võõra inimese seltsis. Kas oli Stefano tõesti nii kogukas, jalad lühikesed ja töntsakad, käsivarred pikad, sõrmenukid valged? Kellega oli ta end igaveseks sidunud? Teekonna jooksul möllanud raev asendus nüüd kibeda ängiga.

      Toas üritas Stefano uuesti südamlikult käituda, kuid ta oli väsinud ja ikka veel rabatud kõrvakiilust, mille ta oli pidanud Lilale andma. Ta võttis tehtult asjaliku tooni. Kiitis tuba, väga avar, avas akna, astus rõdule, ütles, tule ka, kui hästi väljas lõhnab, kuidas meri sätendab. Lila aga püüdis leida lõksust väljapääsu ning tegi ebamäärase keelduva liigutuse, nagu oleks tal külm. Stefano pani akna kohe kinni ja märkis, et kui nad tahavad natuke jalutada ja väljas õhtust süüa, tuleks neil midagi paksemat selga panna, ütles: otsi mulle igaks juhuks vest välja, nagu oleksid nad juba aastaid koos elanud ja naine oskaks osavalt kohvritesse kaevuda, leida mehele vesti just täpselt nii, nagu ta leiaks sviitri endale. Lila näis asjaga nõustuvat, kuid ei avanud siiski kohvreid, ei võtnud sealt ei vesti ega sviitrit. Ta ruttas koridori, ta ei tahtnud enam hetkegi toas viibida. Talle järgnedes pomises Stefano: minul pole häda midagi, aga muretsen sinu pärast, sul hakkab külm.

      Nad jalutasid Amalfis ringi, läksid katedraali juurde, treppidest üles ja uuesti alla, purskkaevu juurde. Stefano püüdis teist lõbustada, kuid meelelahutamine ei olnud kunagi tema tugev külg olnud, hingestatud toonid sobisid talle paremini, või siis täiskasvanud, oma tahtmistes kindla mehe kamandavad laused. Lila ei vastanud peaaegu midagi, kuni lõpuks piirdus mees sellega, et osutas sellele ja tollele ja hüüatas: vaata. Aga Lila, kes muul ajal oleks tundnud huvi iga viimase kui kivi vastu, ei hoolinud nüüd ei kitsukeste tänavate ilust, ei aedade sulnitest lõhnadest, ei Amalfi kunstist ja ajaloost, ja eriti mitte abikaasa häälest, mis muudkui tüütult kordas: on alles ilus, eks?

      Mõne aja pärast hakkas Lila värisema, mitte küll külma pärast, pigem närvidest. Stefano pani seda tähele ja tegi ettepaneku hotelli tagasi minna, söandas koguni öelda: kallistame teineteist ja saame sooja. Lila aga tahtis edasi jalutada, üha edasi, kuni väsimusest võidetuna keeras Stefanoga nõu pidamata sisse ühte restorani, kuigi mingit nälga tal ei olnud. Mees läks talle leplikult järele.

      Nad tellisid kõike, ei söönud peaaegu midagi, jõid palju veini. Ühel hetkel ei suutnud Stefano end enam talitseda ja küsis, kas Lila on ikka veel vihane. Lila raputas pead, ja see oli tõsi. Küsimuse peale avastas ta ise imestusega, et temas ei ole raasugi tigedust Solarade, oma isa ja venna, Stefano vastu. Tema peas oli kõik kiiresti muutunud. Korraga ei omanud kingade lugu enam mingit tähtsust, ta ei suutnud mõista, miks ta neid Marcello jalas nähes nii endast välja oli läinud. Nüüd ehmatas ja kohutas teda hoopis tema sõrmes sätendav abielusõrmus. Ta mõtles hämmeldusega möödunud päevale: kirikule, talitusele, peole. Mida ma olen teinud, mõtles ta veinist uimasena, ja mis on see kullast rõngas, see kiiskav võru, mille sisse ma oma sõrme pistsin. Stefanol oli samasugune, sätendas tema tumedate karvade vahel, karvased sõrmed, nagu raamatutes öeldakse. Talle kangastus Stefano mere ääres ujumispükstes. Lai rind, suured põlvekedrad nagu kummulikeeratud kausid. Lilale ei meenunud korraga ühtegi osakest mehest, mida ta võinuks meeldivaks pidada. Ta oli nüüd olend, kellega Lilal ei olnud mitte midagi ühist, kuid ometi oli ta siin, pintsaku ja lipsuga, liigutas täidlasi huuli, kratsis lihavat kõrvanibu ja torkas aegajalt kahvli Lila taldrikusse, et sealt midagi maitsta. Tal oli vähe või üldse mitte midagi ühist liha- ja vorstikaupmehega, kes Lilat köitnud oli, heade kommete ning enesekindla ettevõtliku noormehega, peigmehega hommikuses kirikus. Ta näitas lumivalgeid hambaridu, punast keelt mustas suuaugus, midagi temas ja tema ümber oli purunenud. Selle laua taga istudes, kelnerite sagina sees, tundus kõigel sellel, mis ta siia Amalfisse oli toonud, puuduvat igasugune loogiline seos, kuid ometi oli see talumatult reaalne. Kui tolle äratundmatu olendi pilk lõi särama mõttest, et torm on möödas, et tema põhjendustest on aru saadud ja need on vastu võetud, et ta saab viimaks oma suurtest plaanidest rääkida, tuli Lilale mõte laualt nuga sisse vehkida, et see hiljem hotellitoas mehele kõrri torgata, kui too üritab tema neitsilikkuse kallale tulla.

      Seda ta siiski ei teinud. Kuna siinsamas restoranis, selle laua taga jõudis tema veiniaurusesse pähe teadmine, et tema abielul, pulmakleidist sõrmuseni, pole tegelikult mingit tähtsust, tundus talle ühtlasi, et ka Stefano võimalikel seksuaalsetel nõudmistel ei ole mingit tähtsust, eriti veel mehele endale. Nii et kui ta algul üritas välja mõelda, kuidas nuga võtta (kattis noa põlvedel olnud salvrätikuga, sokutas mõlemad endale sülle, valmistus nuga kotti libistama ja salvrätti lauale tagasi panema), siis otsustas ta plaanist loobuda. Kruvid, mis hoidsid koos tema uut abielunaise seisundit, restorani, Amalfit, tundusid nii lõdvad ja logisevad, et õhtusöögi lõpul