Lugu uuest perekonnanimest. Elena Ferrante

      „Jah, kõik on joones.”

      „Ja nüüd?”

      „Vastik.”

      „Nagu Amalfis?”

      „Jah.”

      „Kas ta on sind veel löönud?”

      Lila puudutas oma nägu.

      „Ei, see on vana asi.”

      „Mis siis on?”

      „Alandus.”

      „Ja sina?”

      „Teen, nagu ta tahab.”

      Mõtlesin viivu ja küsisin siis paljutähendavalt:

      „Aga kui te koos magate, siis see on ju ikka tore?”

      Lila tõmbas kulmu kipra, muutus tõsiseks. Ta hakkas oma abikaasast rääkima isemoodi leplikkusega. See ei olnud vaenulikkus, see ei olnud soov kätte maksta, see ei olnud isegi mitte vastikus, vaid vaikne halvakspanu, mis hõlmas kogu Stefano isikut, nagu roiskvesi nõrgub maapinda.

      Ma kuulasin, sain aru ja ei saanud ka. Kaua aega tagasi oli ta Marcellot kingsepanoaga ähvardanud ainult seepärast, et too oli mul randmest kinni haaranud ja käevõru katki teinud. Sellest vahejuhtumist alates olin kindel, et kui Marcello Lilat kas või riivab, tapab ta poisi ära. Stefano vastu ei näidanud ta nüüd aga üles vähimatki sõjakust. Seletus oli muidugi imelihtne: lapseeast peale olime näinud, kuidas meie isad emadele kolki annavad. Olime kasvanud teadmises, et võõras ei tohi meid riivatagi, samas kui meie isa, peigmees või abikaasa võivad meid lüüa millal tahavad, armastusest, et meid õpetada, et meid ümber õpetada. Tulemus oli see, et kuna Stefano ei olnud vihatud Marcello, vaid noor mees, kellele Lila oli armastust avaldanud, kellega ta oli abiellunud ja kellega oli otsustanud veeta kogu ülejäänud elu, võttis ta vastutuse oma valiku eest täielikult enda peale. Kuid miski siin ikkagi ei klappinud. Minu silmis oli Lila Lila, ja mitte suvaline naine meie naabruskonnas. Kui meie emad olid mehe käest kõrvakiilu saanud, ei ilmunud nende näole vaikne põlgus. Nad ahastasid, nutsid, astusid mehele trotslikult vastu, arvustasid teda selja taga, kuid sellegipoolest austasid meest enam-vähem edasi (näiteks imetles minu ema jäägitult isa kahtlasi tehinguid). Lila aga ilmutas leplikkust ilma austuseta. Ütlesin talle:

      „Mul on Antonio seltsis hea olla, ehkki ma teda ei armasta.”

      Ma lootsin, et meie vana harjumuse kohaselt suudab ta selles lauses tabada hulga varjatud küsimusi. Ehkki ma armastan Ninot – ütlesin ma ilma ütlemata –, tunnen meeldivat erutust lihtsalt mõeldes Antonio peale, suudluste, embuste ja puudutuste peale tiigi ääres. Minu puhul ei ole armastus naudinguks hädavajalik, ega ka austus. On siis võimalik, et tülgastus, alandus tulevad pärast, kui mees su alistab ja vägivallaga võtab oma lõbuks, lihtsalt sellepärast, et nüüd kuulud sa talle, olgu armastus või mitte, austus või mitte? Mis juhtub, kui oled voodis, mehe raskuse alla vajutatud? Lila oli seda juba kogenud ning ma oleksin tatnud, et ta sellest räägiks. Tema aga piirdus iroonilise märkusega: parem sulle, kui end hästi tunned, ning juhatas mu raudtee poole avaneva aknaga väikesesse tuppa. Tuba oli peaaegu tühi, ainult kirjutuslaud, tool, väike voodi, seinad lagedad.

      „Kas see sobib?”

      „Muidugi.”

      „Siis õpi.”

      Tuba lõhnas niiske krohvi järele rohkem kui ülejäänud korter. Vaatasin aknast välja. Oleksin tahtnud veel lobiseda. Mulle sai kohe selgeks, et Alfonso oli talle rääkinud minu popitegemisest, võib-olla ka halbadest hinnetest, ja Lila tahtis minus taastada tarkuse, mida ta mulle alati oli omistanud, kas või pealesurumise hinnaga. Parem ongi. Kuulsin teda tubades liikumas, kellelegi helistamas. Olin rabatud, et ta ei öelnud halloo, siin Lina või näiteks siin Lina Cerullo, vaid selle asemel halloo, siin sinjoora Carracci. Istusin laua taha, avasin ajalooraamatu ja sundisin end õppima.

      11.

      Kooliaasta lõpp oli eriti ebameeldiv. Hoone, kus kool asus, oli tasapisi lagunemas, klassiruumidesse sadas vihma sisse, pärast üht ägedamat tormi vajus sisse meist mõne meetri kaugusel asuv tänav. Tuli aeg, mil me käisime koolis üle päeva, kodutööd said tähtsamaks kui tunnid, õpetajad koormasid meid taluvuse piirini. Ema õiendamistest hoolimata sai mul harjumuseks kohe pärast kooli Lila juurde minna.

      Jõudsin kohale kell kaks, viskasin raamatud, kuhu juhtus. Lila tegi mulle saiakese singi, juustu või salaamiga, mida ma vaid soovisin. Minu vanematekodus ei olnud niisugust küllust kunagi nähtud: kui hea oli värske saia lõhn ja katete maitse, eriti valgete servadega tulipunane sink. Ma sõin ahnelt ja Lila tegi mulle samal ajal kohvi. Pärast korralikku lobisemist sulges ta mu väiksesse tuppa ja piilus sisse harva, ainult et tuua midagi head ja koos natuke süüa ja juua. Kuna mul ei olnud mingit tahtmist kohtuda Stefanoga, kes jõudis poest tavaliselt koju kaheksa paiku, läksin ma alati ära täpselt kell seitse.

      Õppisin tundma kogu korterit, selle valgust, raudteelt kostvaid hääli. Iga nurk, iga ese oli uus ja puhas, kõige enam aga vannituba, kus oli kraanikauss, bidee ja vann. Ühel pärastlõunal, kui mulle eriline laiskus peale tuli, küsisin Lilalt, kas ma tohin vanni minna, mina, kes ma seniajani olin end pesnud kraani all või vasest toobris. Lila ütles, et ma võin teha, mida tahan, ja tõi rätikud. Keerasin vee jooksma, see tuli kraanist juba kuumalt. Võtsin riided seljast, vajusin kaelani sisse.

      Milline soojus, milline ootamatu mõnu. Natukese aja pärast proovisin vanni nurkadesse asetatud arvukaid värvilisi pudelikesi; nagu mu oma kehast kerkis aurune vaht, mis oleks äärepealt üle vanni serva ajanud. Ah, mis imelisi asju Lilal oli. Siin ei olnud enam asi keha puhtuses, vaid mängus, andumises. Leidsin huulepulki, meiki, suure peegli, mis kujutist ei moonutanud, fööni. Lõpuks oli mu nahk siledam kui iial varem, juuksed kohevad, säravad, heledamad. Rikkus, mida me lapsena ihaldasime, oligi võib-olla see, mõtlesin ma: mitte kuldmünte ja kalliskive täis varalaekad, vaid vann, liguneda selles iga päev, süüa leiba, salaamit, sinki, avarus isegi kempsus, telefon, sahver ja külmkapp hea ja paremaga, kummutil hõberaamis foto sinust pulmakleidis, kogu see korter,