Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

      Tüdruk torkas käed vaheliti rinnale ja kallutas pea ühele küljele. „Ei tea, kas ma nii huvitatud olen.“ Ent tema naeratus rääkis teist keelt.

      „Peaksite olema,“ vastas mees, ning jalutas temast eemale kassa juurde, lootes, et piiga talle järgneb. Tüdruk oli kapriisne. Ta tahtis keelitamist, aga mitte seda, et mees alla annaks. Mees oli väljakutseks valmis.

      Piiga järgneski talle. Mees lõi raamatu kassast läbi ning tüdruk ulatas naelase rahatähe.

      „Täna õhtul mängib bänd,“ rääkis ta tüdrukule. „Seal on kange siider ja kasimatud punkarid, aga ma ei tea paremat moodust, kuidas üks Ameerika tüdruk võiks veeta viimase õhtu Inglismaal.“

      Ta libistas raamatu kotti ja ulatas tüdrukule. Too silmitses teda peaaegu uskmatult, kergelt lummatuna.

      Julius oli olnud tüdrukutega alati omal vaiksel viisil usalduslik. Ta austas neid. Talle meeldisid nad pigem vaimult kui välimuselt, ja see tegi ta miskipärast ligitõmbavaks. Ta oli hooliv, ent veidi salapärane. Ta oli väga erinev enesekindlatest internaatkoolitüüpidest Oxfordis. Ta käis ka riides veidi erinevalt, nagu romantiline boheemlane, velvetpintsakus ja sallides, juuksed pisut pleegitatud. Ning ta oli nägus – põsesarnad ja suured silmad, mida ta aeg-ajalt kontuurpliiatsiga toonitas. Londonis kasvamine oli andnud talle julguse seda teha, ilma et peaks kartma pilkeid neilt, kes moega kaasas käimist ei mõistnud.

      „Miks pagana pihta ka mitte?“ sõnas tüdruk viimaks.

      „Ma olen kella kaheksast alates kohal,“ lausus mees talle.

      Kell oli kakskümmend minutit kaheksa läbi, kui ta pubisse jõudis. Tüdrukut polnud kusagil näha. Mees polnud kindel, kas ta jäi samuti hiljaks, või oli juba käinud ja läinud. Või lihtsalt võttis nõuks üldse mitte välja ilmuda. Ta ei kavatsenud lasta end häirida. Kui see pidi nii minema ...

      Ta tellis letist pindi tumedat siidrit, mekkis liisunud õunamaitset, siis suundus välja, et leida pink viimastes päikesekiirtes. Pubi oli populaarne, ent küllalt jämedakoeline, ta armastas seda paiga lihtsuse poolest. Ja seal mängisid alati head ansamblid. Õhus hõljus pidulikkuse ja ootuse hõngu, lõplik hüvastijätt päikeselt suve viimasel nädalal. Julius aimas muutust tulemas. Kas see võiks olla seotud punajuukselise piigaga, ei olnud ta kindel, kuid tal oli tunne, et võis.

      Kell üheksa tundis ta teravat koputust õlale. Ta pööras ringi ja tüdruk oli seal.

      „Ma ei kavatsenud tulla,“ teatas too talle. „Sest ei tahtnud sinusse armuda ja siis homme ära lennata.“

      „Armumine on valik.“

      „Mitte alati.“ Tüdruk näis tõsine.

      „Noh, vaatame, mida saame teha, et seda vältida.“ Ta tõusis püsti ja võttis oma tühja klaasi. „Kas oled meie kanget õunasiidrit juba proovinud?“

      „Ei.“ Tüdruk näis kahtlevat.

      Mees tõi talle pool pinti, kuna teati täiskasvanud mehi, kes pärast paari pinti seda pruuli löristasid nutta. Nad jälgisid ansamblit, pöörast mustlaspunkarite välimusega bändi, kes laulis laule südamevalust ja pööripäevasest täiskuust. Ta ostis piigale veel pool pinti ning jälgis, kuidas tolle naeratus järjest laisemaks jäi ja silmad ei seisnud enam lahti. Ta ei soovinud muud kui sasida sõrmedega tema prerafaeliitlikes kiharais.

      „Kus sa täna ööbid?“ küsis ta, kui ansambel hakkas asju kokku pakkima ja vindised pidutsejad seadsid samme pubist välja sooja öhe.

      Tüdruk pani talle käed ümber kaela ja surus end kõvasti tema vastu. „Sinu juures,“ sosistas ta, ning tema suu mehe omal maitses suve viimaste õunte järele.

      Hiljem, kui nad lebasid öökuumuse riismetel teineteise kaisus, pomises tüdruk: „Sa pole mulle öelnudki.“

      „Mida?“

      „Sinu lemmikraamat.“

      „„1984“.“

      Tüdruk kaalus mehe vastust, noogutas heakskiitvalt, sulges silmad ja uinus.

      Ta ärkas järgmisel hommikul, tüdruku liiliavalge käe all vangis. Ta pidas endamisi aru, mis kellase lennuga tüdruk läheb, kuidas ta lennujaama saab, kas tal on asjad pakitud – nad polnud läinud ööl praktilisi asju arutanud. Ta ei tahtnud teda äratada, sest tundis end tema lähedal turvaliselt. Ta polnud iial varem sellist tunnet kogenud. Ülima täiuslikkuse tunne. See tegi paljud raamatud, mida ta oli lugenud, täiel määral mõistetavaks. Ta oli arvanud, et mõistab neid, intellektuaalsel tasandil, kuid nüüd oli tal sügavam arusaam. Ta sai selle aukartuse käes vaevu hingata.

      Kui ta püsib vait ega liiguta end, siis ehk tüdruk ei ärka. Võib-olla jääb ta lennukist maha. Vast võib ta veeta temaga veel ühe imelise ööpäeva.

      Kuid Julius oli sisimas vastutustundlik. Temas ei olnud loomupärast muretust. Nii noppis ta ühe juuksekihara ning kõditas tüdruku põske, kuni see end liigutas.

      „Hei,“ sosistas ta. „Sa pead täna koju minema.“

      „Ma ei taha minna,“ pomises Rebecca tema õla vastas.

      Ta libistas käega üle tüdruku sooja palja ihu. „Sa võid tagasi tulla.“

      Ta puudutas iga tema tedretähni, ühekaupa. Neid oli sadu.

      Tuhandeid. Tal ei jaguks iial aega puudutada neid kõiki, enne kui tüdruk lahkub.

      „Mis kell sinu lend väljub? Kuidas sa lennujaama saad?“

      Tüdruk ei vastanud. Ta tõstis mehe käe ja vaatas kella tema randmel.

      „Minu lend läheb kell üks.“

      Mees kargas ehmunult istuli. Kell oli kümme läbi. „Pagan, sa pead üles tõusma. Sa ei jõua ilmaski. Ma võin su ära viia, aga ei usu, et sa õigeks ajaks sinna jõuad.“

      Ta haaras oma riided ja tõmbas selga. Tüdruk ei liigutanud.

      „Ma ei lähe.“

      Mees pani pükse jalaga. Ta jäi teda vahtima.

      „Mida?“

      „Ma otsustasin. Läinud ööl.“ Ta tõusis istuli ja kõik kohad olid tema juukseid täis. „Ma tahan siia jääda. Koos sinuga.“

      Julius naeris. „Sa ei saa.“ Ta tundis kerget paanikat.

      Tüdruk kesk voodit vaatas üles tema poole, silmad suured.

      „Kas sa ei tunne sama mida mina? Nagu oleksid kohanud oma elu armastust?“

      „Noh, jah, aga ...“ Öö oli olnud uskumatu, pidi ta möönma. Ning ta oli kõrvuni armunud, kui see on õige sõna. Ent Julius oli küllalt mõistlik taipamaks, et ei saa võtta vastu pöördelisi otsuseid ühe öö põhjal.

      Rebecca, nagu näis, mõtles teisiti.

      „See klapib suurepäraselt. Ma tahan täiendada end inglise keeles. Tahan teha seda maailma parimas paigas. Mis on siin, Oxfordis, õigus?“

      „Noh, jah. Ma arvan küll. Või Cambridges.“

      „Ma olen piisavalt terane. Ma tean, et olen. Kui saaksin sisse Browni, saaksin ma sisse ka Oxfordi.“

      Julius naeris jälle. Mitte tüdruku, vaid tema eneseusalduse üle. Tüdrukud, keda ta tundis, polnud kunagi hinnanud oma võimeid nii häbenematult. Neid oli kasvatatud tagasihoidlikeks ja ujedateks. Rebecca kandis oma sära uhkusega.

      Ta ristas käed. „Ära naera minu üle.“

      „Ma ei naera. Lihtsalt kardan, et oled pisut tormakas.“ See oli pehmelt öeldes.

      „Ma ei lähe tollele lennukile.“

      Julius neelatas. Tüdrukul oli tõsi taga. Pealegi polnud tal nüüd enam mingi hinna eest võimalik oma lennule jõuda. Ja niipalju kui ta teadis, polnud tal