Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

raamatud“. Ei jagunud ruumi, et lisada „Kaupleb lugemisvaraga tundlikule maitsele“, aga see ta just oligi. Raamatukaupmees.

       Parimat sorti raamatukaupmees.

      1

       Kolmkümmend kaks aastat hiljem ...

      Mida sa teed sellal, kui ootad kellegi surma? Sõna otseses mõttes istud tema kõrval plasttugitoolil, mis pole ühegi taguotsa jaoks õige kujuga, ootad, millal ta teeb oma viimase hingetõmbe, sest lootust enam pole.

      Miski ei paistnud olevat kohane. Koridori lõpus oli ruum, kus vaadata telerit, aga see näis kalk ning nagunii polnud Emilia telekainimene.

      Ta ei kudunud ega teinud vaipu. Ega lahendanud sudokut.

      Ta ei tahtnud kuulata muusikat kartuses teda häirida. Isegi parimad kõrvaklapid lekitavad teatud timpanit. Ärritavad sind rongis, tõenäoliselt veelgi enam surivoodil. Ta ei tahtnud surfata telefoniga Internetis. See näis olevat ülim kahekümne esimese sajandi jämedus.

      Ning maailmas polnud ainsatki raamatut, mis oleks suutnud just praegu köita tema tähelepanu.

      Niisiis istus ta isa voodi kõrval ja tukkus. Ning aeg-ajalt võpatas hirmuga ärkvele, juhuks kui võis olla õige hetke maha maganud. Siis hoidis ta mõne minuti tema kätt. See oli kuiv ja jahe ning lebas liikumatult tema peos. Viimaks muutus käsi raskeks ja tegi ta kurvaks, nii asetas ta selle tagasi linale.

      Siis ta tukastas taas.

      Puhuti tõid haiglaõed talle kuuma kakaod, kuigi nimetus oli ekslik. See polnud kuum, vaid leige, ning Emilia oli päris kindel, et joogi valmistamisel polnud kakaoubadega üle pingutatud. Jook oli helebeež, vaevumärgatavalt magus vesi.

      Öötuled maahaiglas olid hämarad, haiglaselt kollakat värvitooni. Küte oli keeratud põhja ja tilluke tuba tundus umbne. Ta silmitses õhukest voodikatet, oranžid ja kollased lilled katte peal ning isa kontuurid selle all, nii vaiksed ja väiksed. Paistis üksikuid juuksekiharaid, mis keerdusid tema peanahal, värv välja nõrgunud. Paks juus oli olnud üks isa eripärasid. Ta tavatses tõmmata sõrmed läbi kiharate, sellal kui kaalus soovitust või kui seisis mõne näituselaua ees, püüdes jõuda otsusele, mida sinna välja panna, või kui helistas kliendile. See oli sama suur osa temast nagu kahvatusinine kašmiirsall, mida ta järjekindlalt kandis, mähituna kaks korda ümber kaela, isegi kui see näitas ilmselgeid märke koidest. Emilia oli saanud röövikutele kiiresti jaole, kohe esimeste märkide ilmnedes. Ta kahtlustas, et need tulid sisse paksu pruuni velvetmantliga, mille ta oli heategevuspoest läinud talvel ostnud, ning tundis end süüdi, et koid olid keskendunud rõivaesemele, millesse tema isa näis olevat kiindunud.

      Siis oli isa kurtnud ebamääraseid vaevusi. Noh, mitte kurtnud, sest ta polnud mingi kurtja tüüp. Emilia oli väljendanud muret ning isa oli vabastanud ta murest oma juba tuntud stoilisusega, ja ta polnud enam sellele mõelnud, oli lihtsalt istunud Hong Kongi lennukisse. Kuni telefonikõneni läinud nädalal, mis kutsus teda tagasi.

      „Ma arvan, et peaksite koju tulema,“ oli medõde öelnud. „Teie isa saab minu peale maruvihaseks, et teile helistan. Ta ei taha teid ärevusse ajada. Aga ...“

      See „aga“ ütles kõik. Emilia oli esimese lennuga kohal. Kui ta saabus, teeskles Julius, nagu oleks ta pahur, ent viis, kuidas ta pigistas tütre kätt, kõvemast kõvemini, ütles kõik, mida ta teadma pidi.

      „Ta on eitusfaasis,“ märkis õde. „Ta on päris vapper võitleja. Mul on nii kahju. Me teeme kõik, mis võimalik, et ta tunneks end mugavalt.“

      Emilia noogutas, viimaks mõistes. Mugavalt. Mitte elus. Mugavalt.

      Paistis, et praegu polnud ta valudes ega tundnud ebamugavust. Eelmisel päeval oli ta söönud laimitarretist, neelanud innukalt võdisevaid rohelisi lusikatäisi. Emilia kujutles, et see leevendas tema pakatanud huuli ja kuiva keelt. Talle tundus, nagu toidaks ta väikest lindu, kui isa sirutas kaela välja, et ulatuda lusikani, ning avas suu. Pärast lasi ta end rahulolevalt lõdvaks, jõupingutusest kurnatud. See oli kõik, mida ta oli mitme päeva jooksul söönud. Ta elas ainult keerulisest valuvaigistite ja rahustite kokteilist, mis vaheldus, et tagada talle parim leevendusravi. Emilia oli hakanud vihkama sõna leevendus. See oli halvaendeline, ja puhuti kahtlustas ta, et kasutu. Aeg-ajalt oli isa ilmutanud kannatusi, kas siis valust või teadmisest, mis on tulekul, ta ei teadnud, ent neil kordadel ta mõistis, et rohi polnud teinud oma tööd. Asendus, ehkki välkkiirelt manustatud, ei mõjunud kunagi piisavalt kiiresti. See omakorda tekitas temas endas kannatusi. See oli lõputu ring.

      Siiski mitte lõputu, sest ükskord pidi see lõppema. Oli jõutud lõpusirgele ning paranemisele polnud mõtet loota. Nüüd tunnistaks seda isegi kõige julgem imedesse uskuja. Niisiis polnud teha enam muud kui paluda kiiret ja armulikku vabanemist.

      Õde kergitas voodikatet ja silmitses haige jalgu, silitas neid õrnalt sõrmedega. Pilk, mille ta Emiliale saatis, andis teada, et nüüd ei lähe enam kaua. Tema isa nahk oli kahvatuhall, marmorkuju karva kahvatuhall.

      Õde laskis linal langeda ning hõõrus Emilia õlga. Siis ta lahkus, sest öelda polnud midagi. Oli ooteaeg. Nad olid teinud kõik, mis võimalik. Võtnud valu, niipalju kui oletada võis. Taganud rahurikka keskkonna, sest saabuvat surma koheldi summutatud lugupidamisega. Aga kes teab, mida surijad tegelikult tahavad? Võib-olla eelistanuks ta oma armastatud Elgarit täisvõimsusel, või katkematut ilmaennustust? Või kuulda õdede klatši ja aasimist, kellega nad läinud õhtul väljas käisid ja mida nad tee juurde küpsetavad? Vahest oleks mõtete argiste asjadega su eelseisvast hinguseleminekust kõrvale juhtimine teretulnud?

      Emilia istus ja kaalus, kuidas saaks teha nii, et isa tunneks tema armastust, sellal kui oli siit ilmast lahkumas. Kui saaks võtta välja südame ja anda talle, siis seda ta ka teeks. See imeline mees, kes oli andnud talle elu ja oli olnud tema elu, jätab ta nüüd üksi.

      Sosinal oli ta jaganud temaga mälestusi ja meenutusi. Jutustanud lugusid. Lugenud ette tema lemmikluulet.

      Rääkinud talle poest.

      „Ma hakkan sinu asemel selle eest hoolt kandma,“ kinnitas ta. „Kindlustan, et uksi iial ei suletaks. Vähemalt mitte minu eluajal. Ja ma ei kavatse seda mingil juhul Ian Mendipile maha müüa, ükskõik, mida ta pakub, sest pood on kõik, mis loeb. Ka kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. Raamatud on kallimad kui juveelid.“

      Ta tõepoolest uskus seda. Mida teemant sulle toob? Hetkeliselt välgatava sädeluse. Teemant särahtab sekundiks; raamat pillub sädemeid igavesti.

      Ta kahtles, kas Ian Mendip oli kunagi oma elus raamatuid lugenud. Teda tegi tigedaks mõte suurest pingest, mille alla too mees oli tema haavatava isa raskel ajal pannud. Julius oli püüdnud omadega toime tulla, kuid oli näha, et ta on endast väljas, hirmul poe ja personali ja klientide pärast. Töötajad olid neiule rääkinud, kuivõrd oli see lugu isa häirinud, ning taas oli ta end kirunud, et viibis nii kaugel eemal. Nüüd otsustas ta isa rahustada, et too võiks minna rahus teadmisega, et Nightingale’i pood on heades kätes.

      Ta nihutas end toolil, et leida mugavam asend. Viimaks naaldus ta ettepoole, toetas pea voodijalutsis kätele. Ta oli uskumatult väsinud.

      Kell oli kaks nelikümmend viis hommikul, kui õde riivas tema õlga. See puudutus ütles kõik, mida oli tarvis öelda. Emilia polnud kindel, kas ta oli maganud või olnud ärkvel. Isegi nüüd polnud ta kindel, kas ta magas või oli üleval, sest ta tundis, nagu oleks pea kusagil mujal, otsekui oleks kõik veniv ja aeglane.

      Kui kõik formaalsused said täidetud ja matusekorraldajale helistatud, astus ta välja koidikusse, õhk külm justkui surnukambris, valgus sünkjas. Näis, nagu oleks värv maailmast kadunud, kuni ta nägi valgusfoori haigla ukse kõrval vahetumas punasest merevaigukollaseks ja siis roheliseks. Heli tundus samuti summutatud, otsekui oleks tal pärast ujumist vesi ikka veel kõrvus.

      Kas maailmast saab teistsugune paik, kui Juliust selles enam ei ole? Ta ei teadnud veel. Ta hingas sisse õhku, mida isa enam ei hinganud, ning mõtles tema laiadele õlgadele, neile,