Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

veel silmitsi seista.“

      „Usu mind, seal pole midagi, millega ma varem poleks tegelnud.“ Andrea ohkas. „Ma soovin, et inimesed ei pistaks pead liiva alla, kui asi jõuab rahani. See teeb kõik nii keeruliseks ja läheb lõpuks rohkem maksma.“

      „Oleks tore, kui saaksid minu eest pilgu peale visata. Aga mitte sõbrahinnaga.“ Emilia viibutas tema poole näppu. „Maksan sulle nagu kord ja kohus.“

      „Mul oleks väga hea meel sind välja aidata. Meie kasvueas oli su isa alati minu vastu väga lahke.“

      Emilia naeris. „Mäletad, kui üritasime teda sinu emaga kokku viia?“

      Andrea purtsatas veiniklaasi. „See oleks olnud katastroof.“ Andrea ema oli natuke nagu hipi, aina viirukipulgad ja voogavad seelikud. Andrea oli tõstnud tõsist mässu ema Woodstocki-hoiaku vastu ning oli ise kõige tavalisem, edasipüüdlikum, seaduskuulekam inimene, keda Emilia teadis. Ta oli isegi vahetanud ära oma nime Autumn, kui oma äri püsti pani, põhjusel, et mitte keegi ei võtaks tõsiselt raamatupidajat, kelle nimi on sügis. „Nemad koos poleks saanud iial midagi tehtud.“

      Julius oli samuti väga boheemlaslik ega sekkunud kunagi millessegi. Mõte nende mõlema vanemast koos pani need kaks piigat nüüd naerust luksuma, ent kaheteistkümnestena olid nad mõelnud, et see oleks hiiglama hea mõte.

      Kui nad naermise lõpetasid, ohkas Emilia. „Isa ei leidnudki endale kedagi.“

      „Oh, ole nüüd. Iga naine Peasebrookis oli su isasse armunud. Ta pani nad kõik enda järel jooksma.“

      „Jah, ma tean. Tal polnud kunagi naiste seltskonnast puudust. Aga talle oleks ära kulunud kohata kedagi erilist.“

      „Ta oli õnnelik mees, Emilia. Seda oli näha.“

      „Tundsin end alati süüdi. Et võib-olla jäi ta minu pärast üksikuks.“

      „Ma ei usu. Sinu isa polnud märtri tüüpi. Ma arvan, et ta oli omaenda seltskonnas tõeliselt õnnelik. Või oli tal tõesti keegi eriline, aga me lihtsalt ei tea.“

      Emilia noogutas. „Ma loodan küll ... tõesti loodan.“

      Nüüd ei saa ta kunagi teada, mõtles ta. Kogu elu olid olnud ainult nemad kahekesi ning nüüd on isa kõigi oma lugude ja saladustega läinud.

      2

       1982

      Raamatupood asus Little Clarendoni tänaval. Eemal Oxfordi kesklinna kärast, otse St Gilesi ligidal, oli see leidnud koha kesk moodsate riidepoodide ja kohvikute puistet.

      Uusima ilukirjanduse ja kohvilauaraamatute kõrval müüdi seal kunstitarbeid ning see kiirgas pigem frivoolsust kui Backwelli või mõne teise tõsiseltvõetava raamatupoe akadeemilist õhkkonda. See oli sedasorti raamatupood, mis röövis aega: kuuldavasti olid inimesed maganud maha kohtumisi ja rongiaegu, unustanud end riiulite vahele.

      Julius Nightingale oli asunud seal tööle, et teenida stipendiumile lisa, kohe kui esimest korda Oxfordi saabus pisut rohkem kui neli aastat tagasi. Ning nüüd, kus ta oli omandanud magistrikraadi, ei tahtnud ta lahkuda ei Oxfordist ega poest. Ta ei tahtnud lahkuda ka akadeemilisest maailmast, tõesti mitte, ent teadis, et peab eluga edasi minema, et tal pole tausta, mis võimaldaks pühendada oma elu õpingutele. Mida ta tegema hakkab, polnud tal veel õrna aimugi.

      Pärast humanitaarteaduste magistriks saamist oli ta otsustanud veeta suve raha kokku kraapides, ehk töötada poes täiskohaga. Siis vast pigistaks välja mõne reisi, enne kui võtab ette kurnava tööotsingu, CV koostamise, taotlused ja töövestlused. Välja arvatud hiilgav õpitulemus polnud suurt midagi, mis eristaks teda teistest, mõtles ta. Ta oli korraldanud mõne etenduse, aga kes poleks? Ta oli toimetanud luuleajakirja, aga jälle – ei midagi ebatavalist. Talle meeldis elav muusika, vein, ilusad tüdrukud – temas polnud midagi erakordset, välja arvatud tõsiasi, et enamikule inimestest paistis ta meeldivat. Lääne-Londoni poisina, peene, ent rahast lageda üksikemaga, oli ta käinud hiiglasuures kesklinna ühtluskoolis. Ta tundis tänavaelu, ent oli kombekas ning sobis seetõttu hästi nii härrasrahva kui tavagümnaasiumi tüüpidega, kellel oli vähem eneseusaldust kui internaatkooli peeridel.

      Oli augusti viimane nädalavahetus ning ta mõtles külastada ema ja minna Notting Hilli karnevalile. Ta oli käinud seal poisieast peale ning armastas sealset õhkkonda, mürtsuvat muusikat, kõikjal levivat kanepihõngu, tunnet, et juhtuda võib kõike. Ta oli juba poodi sulgemas, kui uks avanes ja üks tüdruk nagu keeristorm sisse tuiskas. Piigal oli juuksepahmakas, erkpunane – mis ei saanud olla loomulik; see oli postkastipunane –, ning portselanvalge nahk, musta kleidipitsi taustal isegi valgem. Ta nägi välja, mõtles mees, nagu lavatäht, üks neist lauljaist, kes patseerivad ringi, justkui oleks käinud kostüümilaos ja seal kõik selga toppinud.

      „Mul on tarvis üht raamatut,“ ütles ta, ning meest üllatas tema aktsent. Ameerika aktsent. Ameeriklased, tema kogemuse kohaselt, tulid sisse ning haarasid reisijuhtide ja kaamerate järele, mitte ei näinud välja nii, nagu oleksid tulnud otse ööklubist.

      „Noh, siis olete sattunud õigesse kohta,“ vastas mees lootuses, et tema toon kõlas nöökavalt, mitte teravana.

      Tüdruk vaatas talle otsa, siis hoidis sõrme ja pöialt umbes paari tolli jagu lahus. „See peab olema vähemalt nii paks. Seda peab jätkuma lennureisiks koju. Kümme tundi. Ja ma loen väga kiiresti.“

      „Hästi.“ Juliusele meeldis lühidus. „Noh, minu esimene soovitus oleks „Anna Karenina“.“

      Tüdruk naeratas, paljastades täiuslikult valged hambad.

      „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased. Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“

      Mees noogutas.

      „Hea küll. Aga kuidas oleks „Ulysses“? James Joyce? See paneb teid vaikima.“

      Tüdruk võttis teatraalse poosi. „Jah, ma ütlesin jah, ma teen seda, jah.“

      Ta tsiteeris Molly Bloomi, kangelase valimatut naist, ning viivuks kujutles Julius, et tüdruk on just selline, nagu Molly välja nägi, enne kui talle meenus, et Molly oli kirjanduslik kuju. Ta oli rabatud. Ta ei teadnud palju inimesi, kes suutsid tsiteerida Joyce’i. Ta ei lasknud end heidutada tüdruku ilmselgelt universaalsetest teadmistest kirjanduse vallas. Ta laseb lati madalamale ja soovitab midagi populistlikumat, kuid raamatut, mida ta on pikka aega imetlenud.

      „„Garpi maailm“?“

      Tüdruk säras talle avalalt vastu. Tal oli võimatult suur põselohk paremal palgel.

      „Hea valik. Mulle meeldib John Irving. Aga ma eelistan „Hotel New Hampshire’d“ Garpile.“

      Julius naeratas. Juba tükk aega polnud ta kohanud ühtegi nii avara pilguga lugejat kui see tüdruk. Ta tundis sügavate teadmistega inimesi, kuidas siis muidu: Oxford kubises neist. Kuid nad kippusid olema intellektuaalsed snoobid. Ent see tüdruk oli väljakutse.

      „Aga „Middlemarch“?“

      Tüdruk avas suu, et vastata, ning mees nägi kohe, et oli saanud pihta millelegi, mida piiga polnud lugenud. Tüdrukul jätkus armulikkust, et puhkeda naerma.

      „Väga hea,“ teatas ta. „Kas teil leidub mõni eksemplar?“

      „Ikka.“ Ta viis tüdruku riiuli juurde ja tõmbas välja oranži Penguini klassiku.

      Nad seisid seal viivu, Julius hoidis raamatut käes, tüdruk silmitses teda.

      „Mis on teie lemmikraamat?“ küsis ta.

      Mees oli nõutu. Nii küsimusest kui tõigast, et tüdruk oli küsinud. Ta pidas endamisi aru. Ta oli valmis vastama, kui tüdruk tõstis sõrme.

      „Teil on ainult üks valik.“

      „Aga see oleks nagu küsimus, milline neist on su lemmiklaps!“

      „Te peate vastama.“