Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

ta oma kaissu, mis oli pehme ja soe nagu kašmiirkampsunid, millesse naine end mähkis.

      „Sa vaene laps,“ ümises ta, ning alles siis leidis Emilia, et suudab nutta.

      „Täna pole vaja poodi avada,“ ütles June Emiliale hiljem, kui too oli end tühjaks nutnud ning nõus endale viimaks midagi hommikueineks valmistama. Kuid Emilia soovis põikpäiselt, et pood peab olema lahti.

      „Neljapäeval käib palju rahvast. See on turupäev,“ arvas ta.

      Lõpuks selgus, et see oli parim asi, mida sai teha. Mel, harilikult jutukas, oli šokist tumm. Dave, enamasti ühesilbiline, rääkis viis minutit järgemööda hinge tõmbamata sellest, kuidas Julius oli õpetanud talle kõike, mida ta teadis. Mel keeras poeraadio Classic FMi peale, nii et neil ei tekkinud vajadust täita vaikust. Dave, kes valdas mitmeid varjatud oskusi, millest üks oli kalligraafia, kirjutas aknale panemiseks teate:

      Sügava kurbusega peame teatama

      armastatud isa, sõbra ja raamatukaupmehe Julius Nightingale’i surmast, kes lahkus meie hulgast vaikselt pärast lühiajalist haigust

      Nad avasid küll natuke hiljem, aga vähemalt avasid. Ning klientide vool ei katkenud kogu päeva. Tuldi, et avaldada oma lugupidamist ja kaastunnet Emiliale. Mõni tõi kaardi; teine vormiroa ja karbitäie kodus küpsetatud muffineid; keegi jättis letile pudeli Chassagne Montrachet’d, isa lemmikveini.

      Emiliat polnud vaja veenda, et tema isa oli imeline mees, ent päeva lõpuks tõdes ta, et ka kõik teised, keda ta tundis, mõtlesid samamoodi. Mel täitis kontoris lugematul arvul teetasse ja tassis neid kandikul kohale.

      „Tule õhtusöögile,“ kutsus June, kui nad viimaks uksesildil SULETUD ette pöörasid, tükk aega hiljem, kui oleksid pidanud poe sulgema.

      „Ma pole eriti näljane,“ vastas Emilia, kes ei suutnud toidust mõeldagi.

      June ei lasknud endale vastu vaielda. Ta võttis Emilia kaasa ja viis oma Peasebrooki servas tukkuvasse maamajja. June oli sedasorti inimene, kellel oli alati varuks karjusepirukas, mida pista AGA ahju. Emilia pidi tunnistama, et pärast kahte portsu tundis ta end märksa tugevamana, ning see andis meelekindlust arutada asju, mida ta ei tahtnud.

      „Ma ei suuda suurele matusele mõeldagi,“ tunnistas ta viimaks.

      „Siis ära tee seda,“ arvas June, kui kaevas pudingi jaoks vanillijäätist. „Tee parem väike eraviisiline matus ja mõne nädala pärast võime pidada mälestusteenistuse. Nii on palju kenam. Ja annab sulle aega korralikult valmistuda.“

      Pisar kukkus Emilia jäätisesse. Ta pühkis järgmise silmist.

      „Mida me ilma temata peale hakkame?“

      June ulatas talle purgi soolase karamellikastmega.

      „Ma ei tea,“ vastas ta. „On inimesi, kes jätavad endast suurema augu kui teised, ja sinu isa oli üks neist.“

      June keelitas teda ööseks enda juurde jääma, ent Emilia tahtis minna koju. Alati oli parem kurvastada omaenda voodis.

      Ta klõpsas elutoas tule põlema. Sügavpunaste seinte ja kõrgete külgkardinate tõttu näis seal olevat rohkem raamatuid kui raamatupoes. Kaht seina katsid raamatukapid, ning kõrgeid raamatuvirnu jagus igale poole mujale: aknalaudadele, kaminasimsile, klaverile. Selle kõrval seisis Juliuse kallis tšello, seisis oma alusel jõude. Ta puudutas siledat puitu, tõdes, et see on tolmune. Ta mängib seda homme. Ta polnud mingi hea mängija nagu isa, aga ta ei talunud mõtet, et pill seisab kasutuna nurgas, ja ta teadis, et ka isa ei taluks seda.

      Emilia läks raamatukapi juurde, mis oli määratud talle – ehkki selles polnud enam ammu ruumi. Ta libistas sõrme üle selgade. Ta soovis lohutuslugemist; midagi, mis viiks ta tagasi lapsepõlve. Mitte Laura Ingalls Wilder – hetkel ei suutnud ta lugeda suurest ja lahkest issist. Ka mitte Frances Hodgson Burnett – kõik tema kangelannad näisid olevat orvud nagu nüüd tema ise, tõdes Emilia. Ta tõmbas välja oma kõige suurema lemmiku, mis oli köidetud punasesse kalinguri, kuldne kiri seljal, aegade jooksul kulunud, lehed koltunud. „Väikesed naised“. Ta istus tule äärde tugitooli, viskas jalad üle käetoe rippu ja toetas põse sametpadjale. Mõne hetkega oli ta tule ääres Bostonis, ühes Jo Marchi ja ta õdede ning Marmeega, sadade aastate taga ja tuhandete miilide kaugusel ...

      Järgmise nädala lõpuks tundis Emilia, et ta on seest täiesti tühi ja kurnatud. Kõik olid olnud nõnda hoolivad ja lahked ning rääkisid Juliusest nii imelisi asju, kuid see oli emotsionaalselt kurnav.

      Krematooriumis oli Juliusele peetud väike eraviisiline matusetalitus, ainult tema ema Debra, kes tuli Londonist rongiga kohale, Emilia parim sõber Andrea ja June.

      Enne matusetalitusele minekut silmitses Emilia end peeglist. Ta kandis pikka musta militaarmantlit ja läikivaid ratsasaapaid, tumepunased juuksed lahtiselt õlgadel. Tema suurte silmade ümber olid tumedad ringid, mida rõhutasid paksud kulmud ja ripsmed. Tema jume, nagu ta klaveril seisva foto järgi teadis, pärines emalt; kena kehaehitus ja lopsakas suu aga isalt. Ta riputas kõrva rõngad, mis isa oli talle läinud jõuluks kinkinud, ning avas värisevate sõrmedega Chassagne Montrachet’, kallas ühe klaasi lihtsalt kurku, enne kui pani pähe kunstrebasemütsi, mis sobis juustega täpselt kokku. Ta kaalus hetkeks, kas tema välimus meenutab liialt statisti kostüümidraamas, ent otsustas siis, et see ei loe.

      Järgmisel päeval, kui Juliuse ema oli taas Paddingtoni rongile pandud – Debrale ei meeldinud Londonist liiga kaua eemal olla –, vedas Andrea ta üle tee Peasebrooki Trahterisse. See oli harilik külakõrts kiltkivist põranda, puitpaneelidest seinte ja söögitoaga, kus pakuti Kiievi kotlette ja suuri lihatükke seenekastmes ning kus oli veel vanamoeline magustoidukäru. Mingis mõttes oli lohutav, et maja polnud kuni sarikateni viimase peale üles vuntsitud. See paik ei püüdnud olla miski, mis ta polnud. Koht oli soe ja sõbralik, isegi kui kohv oli kohutav.

      Emilia ja Andrea tõmbasid end sohvabaaris sohvale kerra ja tellisid kuuma kakaod.

      „Nonii,“ ütles Andrea, üdini asjalik. „Mis plaanid sul on?“

      „Olin sunnitud loobuma oma tööst,“ ütles Emilia. „Nad ei saa seda minu jaoks lõputult hoida ja ma ei tea, millal siit minema pääsen.“ Ta oli õpetanud ühes Hongkongi rahvusvahelises koolis inglise keelt. „Ma lihtsalt ei saa igavesti kahe maa vahet joosta.“

      „Ma ei mõista, miks mitte,“ lausus Andrea.

      Emilia raputas pead. „Mul oleks juba aeg endas selgusele jõuda. Vaata meid – mina elan endiselt seljakoti najal; sina oled autoriteet.“

      Andrea oli läinud finantsnõustajale telefonivastajaks, kui lahkus päevakoolist, et valmistuda eksamiteks õhtukoolis eesmärgiga asutada raamatupidajana omaenda äri. Nüüd korraldas ta raamatupidamist mitmele väikeettevõttele, mis olid Peasebrookis viimastel aastatel asutatud. Ta teadis, kui väga enamus inimesi finantsasjade ajamist vihkab, ning tegi selle nii valutuks kui võimalik. Ta oli tohutult edukas.

      „Ära püüagi meid võrrelda. Mida sa poega peale hakkad?“ Andrea polnud inimene, kes käiks nagu kass ümber palava pudru.

      Emilia kehitas õlgu. „Mul pole mingit valikut. Lubasin isale, et hoian selle lahti. Ta pööraks hauas ringi, kui arvaks, et kavatsen poe sulgeda.“

      Andrea vaikis viivuks. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl leebe ja lahke. „Emilia, surivoodil lubatust ei pea iga kord kinni pidama. Mitte juhul, kui see pole praktiline. Muidugi mõtlesid sa seda tol hetkel tõsiselt, aga pood oli sinu isa elu. See ei tähenda, et see peaks olema sinu oma. Ta mõistaks. Ma tean, et mõistaks.“

      „Ma ei talu mõtet, et lasen sel minna. Olen alati teadnud, et võtan kõik viimaks üle. Aga ma arvasin, et see juhtub siis, kui olen isavanune. Mitte praegu. Mõtlesin, et tal seisab veel vähemalt paarkümmend aastat ees.“ Ta tundis, kuidas silmad täituvad pisaraist. „Ma isegi ei tea, kas pood on elujõuline. Hakkasin arveid üle vaatama, aga see on minu jaoks lihtsalt nagu pudru ja kapsad.“

      „Noh,