Hindamatu. Sherryl Woods

pole.“

      Hoolimata mehe eitusest taipas Beth, et vahe on väga suur. Aga tal polnud aimugi, mispärast.

      2

      Mack oli elu jooksul omajagu aega haiglapalatites veetnud. Ta oli saanud ohtralt jalgpallivigastusi – sealhulgas tolle viimase põlvevigastuse, mis oli tema jalgpallikarjäärile kriipsu peale tõmmanud. Tõsi, tema elu polnud kunagi juuksekarva otsas rippunud, kuid ta vihkas ikkagi antiseptiku lõhna, liiga krapsakaid õdesid, masinate piiksumist ja surisemist ja puiklevaid arste, kes halba uudist teatades patsiendile kunagi silma ei vaadanud. Kui juba Mack oli seda vihanud, siis lapsel võis olla veelgi hullem – eriti kui too laps ei pruukinud eluga pääseda.

      Jalgpallikarjääri jooksul oli Mackil kujunenud harjumuseks selles ja teistes haiglates lapsi külastada. Laste naeratused ja teadmine, et ta oli vähemalt mõneks minutiks suutnud panna kellegi muresid unustama, muutis tema enda ebamugavustunde täiesti tühiseks.

      Nüüd, mil tema pallimänguajad olid möödas, tuli sääraseid külaskäike harvemini ette. Enamik lapsi soovis kohtuda tänapäevaste mängijatega ja tema kui meeskonna ninamees aitas seda korraldada, isegi kui see pani liiga suurimad ja tugevaimad mängijad nutma. Mehed, kes võtsid kõike endastmõistetavalt, omandasid märksa tänulikuma ellusuhtumise pärast haiglavisiiti, olles kohtunud lastega, kes pidasid elu raskeimat võitlust. Mitte miski ei andnud Mackile paremat arusaamist sellest, mis elus tegelikult tähtis on.

      Tony Vitale palati ukse taga valmistus ta eesootavaks – kindlasti on seal kahvatu, võib-olla koguni kiilaspäine laps, kelle silmad on auku vajunud. Mack oli näinud seda vaatepilti küllalt tihti, oskamaks halvimat oodata. Iga kord hakkas tal rinnus pitsitama ja kurgus nöörima. Keeld silmanähtavalt reageerida oli üks tema elu raskemaid õppetunde.

      „Kas kõik on kombes?“ küsis Beth ja silmitses teda murelikult. „Te ei kavatse ometi palatis ära minestada?“

      Mack kostitas naist uskmatu pilguga. „Vaevalt.“

      „Te ei oleks esimene mees, kes ei suuda nii haiget last vaadata,“ selgitas Beth.

      „Olen siin ennegi käinud.“

      Naine vaatas Macki mõistvalt ja osavõtlikult. „Esimene kord on alati kõige raskem. Pärast seda läheb kergemaks.“

      „Kahtlen,“ pomises Mack.

      Bethi pilk püsis tema näol. „Olete valmis?“ küsis naine viimaks, justkui märganuks mehe ilmes tibatillukest muutust, millega rahule jäi.

      „Teeme ära.“

      Beth lükkas ukse lahti ja manas näole pealtnäha siira naeratuse. „Hei, Tony!“ hüüatas ta heatujuliselt. „Mul on sulle üllatus!“

      „Jäätis?“ küsis nõrk hääleke lootusrikkalt.

      „Midagi veel paremat,“ ütles Beth ja astus eest ära, laskmaks Mackil siseneda.

      Mack, kes imetles naise etteastet ja oli otsustanud teda ja poissi mitte alt vedada, näitas Bethile püstisi pöidlaid ja astus palatisse.

      Voodis patjade ja kaisuloomade vahel lebas poiss, kel oli seljas Macki endise numbriga hiigelsuur jalgpallisärk. Poiss hoidis luidra rindkere vastas jalgpalli. Macki nähes ajas ta end vaevaliselt istuli ja tema tülpinud silmad lõid viivuks lapselikult särama, enne kui ta uuesti patjadele vajus, sest oli istumiseks liiga nõrk.

      „Kõikvõimas Mack!“ sosistas ta hämmeldunult ja saatis pilguga Macki liikumist läbi palati. „Te tulitegi.“

      „Kuule, kui mulle helistab ilus arstitädi ja teatab, et minu suurim fänn on haiglas, siis tulen alati isiklikult kohale,“ vastas Mack ja neelas ootamatult tärganud pahameele alla. Mehed, kes igal pühapäeval jalgpalliplatsile astusid ja lasid end samasugustel jõujuurikatel klobida ja mutta suruda, ei teadnud vaprusest pooltki nii palju kui see lapsuke.

      Tony noogutas innukalt. „Olen tõepoolest teie suurim fänn. Mul on kõigi teie mängude salvestused olemas.“

      „Neid ei saa kuigi palju olla. Minu karjäär oli lühike.“

      „Aga te olite võrratu, maailma parim.“

      Mack kõkutas naerda. „Kas parem kui Johnny Unitas Baltimore’ist? Parem kui John Elway Denverist? Parem kui Dan Marino Miamist?“

      „Tunduvalt parem,“ kinnitas Tony ustavalt.

      Mack pöördus naistohtri poole. „See poiss teab spordilegende hästi.“

      Beth kostitas teda virila pilguga. „Teie kaks olete klass omaette.“

      „Tema on klass omaette, doktor Beth,“ rõhutas Tony. „Küsi, kellelt tahes.“

      „Milleks küsida kelleltki teiselt, kui kuulen seda ehtsa autoriteedi…“ Beth vakatas meelega, jõllitas Macki ja lisas: „…suust?“

      Mack kahtlustas, et naine tahtnuks nimetada autoriteedi teist kehaosa. Ta polnud doktorit üles sulatanud. Veel mitte. Ta otsustas jätta selle väljakutse järgmiseks korraks, mida jäi huviga ootama. Aga praegu pidi ta Tonyle keskenduma.

      „Kas tahad, et kirjutan su palli peale autogrammi?“ pakkus Mack.

      Poisi silmad lõid särama. „See oleks äge! Oi, kui mu ema õhtul siia tuleb, siis ta läheb elevile! Ta on koos minuga miljon korda kõiki neid salvestusi vaadanud. Vean kihla, et ta on ainuke ema, kes on teie mängude statistikaga kursis.“

      Mack luges ridade vahelt, kuid üritas säilitada neutraalse ilme vihje peale, et poisi elust puudus isa. Ta torkas käe taskusse ja õngitses välja oma esimesest aastast pärit väärtusliku jalgpallikaardi, mille oli kaasa võtnud. „Kas kirjutan pühenduse sulle või su emale?“

      „Oh sa! Nägin seda kaarti internetis. See maksis tunduvalt rohkem, kui mul raha oli,“ tunnistas Tony, kes oli kahevahel, tahtes õigesti käituda. „Pühendage see mu emale. Siis ta saab seda tööl kõigile sõpradele näidata. Kindlasti tahab ta selle kirjutuslauale raami sisse panna.“

      Mack naeratas. „Hea valik. Toon sulle järgmise külaskäigu ajal uue kaardi. Mul peaks leiduma üks veelgi hinnalisem kaart oma tippaastast ja autogramm tõstab selle väärtust veelgi.“

      „Te tulete tagasi?“ tegi Tony imestusest suured silmad. „Kas tõesti? Kas võiksime rääkida kõigist mängijatest, keda te selleks hooajaks värbate? Too kaitsemängija on meile hädavajalik.“

      „Kindel see,“ kostis Mack.

      „On ta juba lepingu allkirjastanud?“

      Mack muigas poisi agaruse ja asjakohaste teadmiste üle. „Veel mitte. Läbirääkimised on pooleli.“

      „Küll ta alla kirjutab,“ oli Tony kindel. „Kes ei tahaks teie meeskonnas mängida? Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, miks te toda Ohio tüüpi ei jahtinud?“

      Mack puhkes naerma. „Võib-olla selgitan sulle järgmise külaskäigu ajal eelarve ja palgalimiidi mõisteid.“

      „Ma ei suuda uskuda, et te päriselt tagasi tulete,“ kostis Tony.

      „Hakkan siin nii sageli käima, et sul saab minust kõrini,“ lubas Mack. „Miski pole toredam kui vestelda kellegagi, kes mäletab kõiki mu tähtsaid mänge.“

      „Ja mina mäletan,“ kinnitas Tony. „Igaüht neist. Kõige parem oli mäng Eaglesite vastu, kui püstitasite meeskonna rekordi, aga mulle meeldis, kuidas te Packersitele käpuli tuule alla tegite, ehkki kõik arvasid, et peaksite õlavigastuse tõttu väljakult eemal püsima.“

      Mack naeris. „See oli tõepoolest äge,“ oli ta päri. „Mu õlg hakkab tänini valutama, kui sellele mõtlen. Olin sunnitud käpuli laskuma, sest ma ei oleks suutnud palli visata isegi siis, kui sellest oleks sõltunud mu elu.“

      „Ma teadsin!“ hõiskas Tony vaimustunult, et talle jäänud mulje sai kinnitust. „Enne kui jooksma hakkasite, ütlesin emale, et te ei ürita mingil juhul söötu. Kuidas Packersi kaitsemängija sellest ometi aru ei saanud?“

      „See