Hindamatu. Sherryl Woods

„Kas soovite tassikest kohvi?“

      „Tegelikult on mul kiire. Sattusin haigla lähedale ja tahtsin teatada, et ma ei ole teie kõnesid tahtlikult eiranud. Lootsin, et praegu on sobiv aeg Tonyga kohtumiseks.“

      „Muidugi,“ vastas Beth viivitamatult, teades, kui palju see külaskäik tähendab, ehkki tavapärane külastusaeg pidi algama hiljem. Ent sellises olukorras polnud tal midagi reeglite rikkumise vastu. „Viin teid tema palatisse. Ta on kindlasti vaimustatud.“

      Jason köhatas. Tema tungiv pilk reetis Bethile, et kolleegid lootsid kohaliku jalgpallilegendiga tuttavaks saada. Hämmeldunud, et täiskasvanud mehed on Mack Carltonist niisama sisse võetud kui tema kaheteistkümneaastane patsient, jäi Beth seisma ja esitles neid üksteisele.

      Kui talle hakkas tunduma, et tohtrid tahavad ära märkida kõik Carltoni suurepärased sooritused jalgpalliplatsil, segas Beth vahele.

      „Kindlasti tahaksite päev läbi jalgpallist rääkida, aga härra Carlton tuli siia Tonyt vaatama,“ tuletas ta neile järsult meelde.

      Mack Carlton kinkis talle veel ühe naeratuse, millega võinuks polaarjääd sulatada. „Pealegi,“ lausus mees, „oleme doktor Browningi arvatavasti pisarateni ära tüüdanud.“

      Oli see alles plahvatusohtlik väide. Beth ei söandanud tüdimust välja näidata ega riskida solvata meest veelgi rohkem, kui tolle saabudes, mil härra Carlton oli tema juttu kuulnud. Valetama ta ka ei kippunud. Selle asemel manas ta näole naeratuse. „Te ütlesite, et teil on tihe graafik.“

      Mehe suu venis naerule. „Tõepoolest. Näidake teed, doktor.“

      Beth tundis kergendust, et saab midagi konkreetset teha, ja astus reipalt mööda koridori osakonna poole, kus kaheteistkümneaastane Tony oli veetnud liigagi suure osa oma lühikesest elust.

      „Rääkige mulle Tonyst,“ palus Mack, kui nad sinnapoole liikusid.

      „Ta on kaheteistaastane ja tal on leukeemia,“ vastas Beth nii neutraalsel toonil, kui vähegi suutis. Ta vihkas selliste lugude jutustamist, iseäranis olukorras, mis ei tõotanud heaga lõppeda. „Haigus on juba kolmandat korda tagasi tulnud. Sel korral ei allu kasvaja enam keemiaravile. Lootsime poisi luuüdi siirdamiseks ette valmistada, aga meil ei ole sobivat doonorit. Ja kuna meil oli keemiaraviga raskusi, siis ma ei ole kindel, et siirdamine oleks praegu teostatav.“

      Mack kuulas pingsalt tohtri iga sõna. „Missugune on prognoos?“

      „Halb,“ vastas Beth napisõnaliselt.

      „Ja te võtate seda isiklikult,“ taipas Mack.

      Beth raputas pead. „Tean, et ma ei saa iga lahingut võita,“ rääkis ta samamoodi, nagu oli rääkinud psühholoogile, kes oli samal päeval tema meeleseisundi pärast muret tundnud. Väga vähesed inimesed teadsid, kui isiklikult ta Tony juhtumit võttis. Ta imestas, et Mack Carlton oli sellest nii kergesti aru saanud.

      „Aga te vihkate kaotamist,“ lausus mees.

      „Muidugi vihkan, kui tegemist on elu ja surma küsimusega,“ kostis Beth raevukalt. „Õppisin arstiks, et elusid päästa.“

      „Miks?“ Enne kui naine jõudis vastata, lisas Mack: „Tean, et see on õilis elukutse, aga haigete lastega tegelemine on kindlasti emotsionaalselt tappev. Miks just teie? Miks just see eriala?“

      Beth imestas, et meest paistis tema vastus huvitavat. „Mind tõmbas juba varakult selle poole,“ sõnas ta lootes, et mees ei taipa, et see pole teda sugugi terve elu motiveerinud.

      „Sest?“ uuris mees, leppimata lühikese vastusega ja tõestades veel kord, et on põhjalikum inimene, kui temast oleks oodatud.

      „Mis tähtsust sel on?“ üritas Beth otsekohesele küsimusele vastamisest kõrvale puigelda.

      Mees silmitses teda pingsalt. „On näha, et see on teile oluline teema.“

      Jalgpalluri läbinägelikkus tabas Bethi taas ootamatult. Oli selge, et mees ei jäta järele, enne kui on vähemalt osa tõest teada saanud. „Hea küll, teen teile lühikokkuvõtte. Mul oli vanem vend, kes suri leukeemiasse, kui olin kümneaastane,“ tunnistas ta ja paljastas sellega rohkem kui kellelegi teisele peale oma pere. Pereliikmed teadsid liigagi hästi, mis oli motiveerinud Bethi arstiks õppima, ega kiitnud tema valikut üdini heaks, sest nad kartsid, et teda ootab ees lõputu südamevalu. „Andsin endale lubaduse, et hakkan temasuguseid lapsi päästma.“

      Mack takseeris teda pealtnäha siira kaastundega. „Nagu öeldud, võtate te seda juhtumit isiklikult.“

      Naine ohkas hinnangu peale. „Jah, vist küll.“

      „Mis te arvate, kui kaua te niiviisi vastu peate, kui iga juhtumit südamesse võtate?“

      „Nii kaua, kui on tarvis,“ raius Beth puiselt. „Võtan väga vähe patsiente vastu. Enamiku ajast veedan teadustööd tehes. Meie ravimid muutuvad aja jooksul aina paremaks.“ Paraku ei allunud Tony haigus ühelegi neist ja sel põhjusel oligi Beth tema juhtumist nii huvitatud.

      „Aga mitte Tony jaoks,“ sõnas Mack.

      Beth tundis järsku pisarate soolast mekki. „Mitte Tony jaoks, vähemalt veel mitte,“ möönis ta vaikselt. Ta surus hambad kokku, takseeris Macki trotslikult ja pilgutas silmi, et reetlikke pisaraid tagasi hoida. „Aga me võidame sellegi lahingu.“

      Mack vaatas naist imetleva pilguga. „Jah, ma usun teid,“ sõnas ta tasakesi. „Kas ka minu siinviibimisest on Tonyle abi?“

      „Loodetavasti tõstab see tema tuju,“ lausus Beth. „Ta on viimasel ajal üsna norus ja vahel on lapse meeleolu parandamine suurim asi, mida saame teha. Me peame hoolitsema selle eest, et ta enda ega meie suhtes alla ei annaks.“

      Mack noogutas. „Hästi. Lähme sisse ja räägime jalgpallist.“ Ta kinkis tohtrile häbematu naeratuse. „Oletan, et teil pole just palju öelda.“

      Beth puhkes tahtmatult naerma, sest Mack meeldis talle märksa rohkem, kui ta osanuks oodata. Ta võis andestada nii mõndagi inimesele, kel oli hea huumorisoon, kas siis tema või enda apsakate suhtes. „Ilmselt mitte.“

      Mees tõsines. „Tore. Minu sissetulekuallikas ei ole meditsiin ega raketiteadus, kuid ma ei soovi, et materdaksite seda lapse ees, kellele see on oluline.“

      Beth jõllitas Macki ja taipas, et tema isiklik arvamus jalgpallist ega Mack Carltonist ei läinud praegu kellelegi korda. „Täistabamus, härra Carlton. Ma ei poeta sõnagi. See üritus toimub Tony pärast.“

      Mack pilgutas silma. „Öelge mulle Mack. Nii nagu mu fännid.“

      „Ma ei ole teie fänn.“

      „Püsige läheduses,“ aasis mees muretult. „Võib-olla varsti olete.“

      Beth summutas ohke. Jah, see pole välistatud, möönis ta endamisi. Mitte et kõikvõimas Mack Carlton vajanuks oma ellu järjekordset vallutust. Beth oli tähele pannud, et peaaegu ühtki neist ei mainitud korduvalt. Tal polnud vähimatki tahtmist oma õnne nii tihedas konkurentsis proovile panna.

      „Ärge ootama jääge, härra Carlton. Pealegi on oluline vaid see, et Tony teid imetleb, ja see on üsna kindel.“

      „Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui teie mind kas või pisut heaks kiidaksite,“ nipsas Mack ja jäi Bethiga tõtt vaatama.

      Hoolimata sellest, et mees üritas teda ilmselgelt rööpast välja lüüa, langes Beth tema lummusesse. Ja see ärritas teda. „Miks? Kas peate vajalikuks võluda kõiki naisi, kellega kohtute?“

      Mack kõhkles viivu ja tema silmis vilksatas veider pilk, justkui olnuks ta segaduses. „Kui hästi te mu tädi tunnete?“ uuris ta.

      Küsimus tuli Bethile ootamatult. „Teie tädi?“

      „Destiny Carltonit, naist, kellega te ühendust võtsite ja kes hoolitses selle eest, et ma täna siia tuleksin.“

      Beth raputas pead. „Ma ei tea, et oleksin temaga kohtunud,“ sõnas ta. „Ehkki nimi on mulle tuttav. Ta on vist aidanud haiglale palju raha koguda.