Hindamatu. Sherryl Woods

arvata, et ta on suurt kasvu naine. Aga samas oli Mack sada kaheksakümmend viis sentimeetrit pikk, nii et tõenäoliselt oli Destiny lihtsalt keskmist kasvu. Kui lisada võrrandile tema elujõuline isiksus, siis oli Washingtoni mõjuvõimsate naiste seas Destinyle vähe väärilisi vastaseid.

      Enne lifti sisenemist kinkis tädi Mackile äärmiselt võluva naeratuse, sellise, millega pahaaimamatute tegevdirektorite käest suuri summasid välja meelitatakse. See naeratus lülitas Macki uuesti kaitserežiimile.

      „Oi, kullake, oleksin peaaegu unustanud,“ ütles tädi, torkas käe kotti ja õngitses välja kaunile lillelisele paberile kirjutatud kirjakese. „Kas saaksid pärastlõunal haiglast läbi astuda? Rääkisin kellegi doktor Browningiga, kes mainis, et onkoloogiaosakonnas on üks noor patsient, kelle väljavaated on väga kehvad. See poiss on sinu suur fänn ja arst usub, et sinu külaskäik võib tema tuju tõsta.“

      Mack kuulis peas häirekella, ent võttis sedeli siiski vastu. Mis Destinyl ka plaanis polnud, sellisele palvele polnud võimalik kurdiks jääda. Ja tädi teadis seda. Ta oli oma vennapoegadesse korraliku annuse kohusetunnet süstinud. Mack kui jalgpallikuulsus oli harjunud igapäevaelus säärastele palvetele vastu tulema.

      Ta heitis pilgu käekellale. „Mul on paari tunni pärast ärikoosolek, aga teel sinna võin haiglast läbi põigata.“

      „Aitäh, kullake. Teadsin, et saan sinule loota. Ütlesin doktor Browningile, et astud läbi ja et eelmised kutsed läksid ilmselt kaduma.“

      Mackil läks seest õõnsaks. „Neid kutseid oli veel?“

      „Minu teada lausa mitu. See oli viimane õlekõrs.“

      Mack noogutas mornilt ja tema kahtlused tädi sepitsuste suhtes hajusid täielikult. „Tegelen asjaga. Siinne personal peaks teadma, et võimaluse korral täidan sedasorti palved alati, iseäranis juhul, kui mängus on laps.“

      „Kindlasti oli tegemist mingisuguse eksituse või segadusega,“ möönis Destiny. „Peamine on see, et sa täna lähed. Palvetan selle väikese poisikese eest. Pühapäeval võid muljetada, kuidas külaskäik möödus. Võib-olla saame poisi heaks veel midagi teha.“

      Mack kummardus tädi põsele suudlema. „Hoopis sina peaksid sinna minema. Sinu heatujulisus suudab igaühe tuju tõsta.“

      Destiny vaatas teda imestunult ja säravate silmadega. „Kui ilusasti öeldud, Mack. Nüüd ma mõistan, miks sa naistele nii väga meeldid.“

      Mack võinuks tädile öelda, et ta ei võitnud naiste südameid sugugi mesijutuga, kuid oli asju, millest ei sobinud oma tädiga rääkida. Kui Destiny uskus, et Macki eraelu tugineb härrasmehelikule käitumisele, siis uskugu pealegi. Vähemalt jääb tänu sellele krõbedaid moraalilugemisi vähemaks.

      „Jumala eest, see on kõigest mäng!“ pahvatas lasteonkoloog Beth Browning, teenides oma meeskolleegidelt Laste Vähihaiglas üdini tülgastunud pilgu. „Mäng, mida mängivad täiskasvanud mehed, kes peaksid kasutama mõistust, mitte toorest jõudu – seda muidugi eeldusel, et nende aju pole segi taotud.“

      „Me räägime professionaalsest jalgpallist,“ protestis radioloog Jason Morgan, justkui oleks onkoloog pühadust teotanud. „Mäng käib võidu ja kaotuse peale. See on metafoor heale ja kurjale.“

      „Miks ma ei kuule ühtki kirurgi midagi säärast ütlemas, kui nad pärast laupäevast mängu mõne lapsukese murtud luid kokku lapivad?“ torises Beth.

      „Jalgpallivigastused käivad asja juurde,“ raius ortopeed Hal Watkins.

      „Ja nad annavad sulle tööd,“ märkis Beth.

      „Kuule,“ protestis Hal. „See ei ole aus. Keegi ei taha, et lapsed viga saaksid.“

      „Sel juhul hoidke nad palliplatsist eemal,“ soovitas Beth.

      Jasoni näol peegeldus kohkumus. „Kellest siis tulevased professionaalsed sportlased sirguvad?“

      „No kuulge, miks peaks keegi midagi säärast tegema?“ nähvas Beth, kes oli juba hoogu sattunud. Ta oli lugenud söötja Mack Carltonist ja tema kulgemisest staarpalluri ametist meeskonna omanikuks. Jumala eest, sel mehel oli juristiharidus. Milline raiskamine! Mitte et Beth olnuks suur juristide austaja, sest väärravi kindlustusjuhtumite käsitlemisel polnud nende ahnusel otsa ega äärt.

      „Sest see on jalgpall, püha müristus!“ vastas Hal, justkui olnuks pallimäng eluks niisama vajalik kui hapnik.

      „Kuulge, kutid, see on kõigest mäng, ei midagi enamat.“ Beth pöördus hematoloog Peyton Langi poole, kes oli kuni tolle hetkeni vaikinud. „Mida sina asjast arvad?“

      Mees tõstis käed. „Mind sa sellesse vaidlusesse ei kaasa. Olen erapooletu. Mul on jalgpallist ükspuha, aga mind ei häiri, kui see kellegi meelt lahutab.“

      „Kas sa ei leia, et on jabur kulutada nii palju aega, raha ja energiat mingisuguse tobeda tiitli tagaajamisele?“ jätkas Beth.

      „Super Bowli võitja on tegija!“ raius Jason.

      „Mida ta siis teeb?“ küsis Beth.

      „Valitseb kogu maailma.“

      „Ma ei teadnudki, et terve maailm jalgpallist huvitub. Olgem ausad, meie linnas keerleb kõik ühe rikkuri ümber, kellel on piisavalt raha, et parimaid mängijaid kokku osta, et tal oleks pühapäeva pärastlõunal midagi põnevat oodata,“ salvas Beth. „Kui Mack Carltonil oleks elu, pere ja midagigi tähtsat teha, siis ei raiskaks ta oma raha jalgpallimeeskonnale.“

      Beth oli oodanud nördinud protestilauseid, kuid tema jahmatuseks vakatasid haigla kohvikus kõik mehed. Nad vahetasid süüdlaslikke pilke, mis andsid mõista, et toimunud on midagi piinlikku.

      „Kas oled kindel, et ei taha oma sõnu tagasi võtta?“ küsis Jason ja kostitas Bethi veidra, peaaegu anuva pilguga.

      „Miks ma peaksin seda tegema?“

      „Sest kui me seda jutuajamist alustasime, mainisid sa, et oled üritanud Mack Carltoniga ühendust saada, et ta Tony Vitalet külastaks,“ selgitas Jason. „Poiss on tema järele arust ära. Sa oletasid, et Mackiga kohtumine tõstaks tema tuju, sest keemiaravist pole erilist kasu olnud.“

      Beth ajas silmad vidukile. „Ja siis? See kogukonnameelne jalgpallijumal pole vaevunud ühelegi mu telefonikõnele vastama.“

      Jason köhatas tähendusrikkalt ja osutas tema selja taha.

      Oh kurat, mõtles Beth aeglaselt ümber pöörates ja vahtis tõtt pika laiaõlgse mehega, kes kandis eritellimusel valminud rätsepaülikonda ja takseeris teda pika tõsise pilguga. Mehe silma all oli vaevumärgatav arm, kuid see ei rikkunud tema kaunist välimust. Tõtt-öelda lisas arm täiuslikele näojoontele hoopis iseloomu ja tõmbas tähelepanu silmadele, mis olid nii tumedad ja salapärased, et Beth hakkas mehe pilgu all värisema. Kõik selle mehe välimuses kõneles rahast, heast maitsest ja ülbusest, välja arvatud soeng, mis oli harrisonfordilikult turris.

      „Doktor Browning?“ küsis Mack uskmatul toonil, mis andis aimu sellest, et ta oli oodanud kohtumist vanema meesterahvaga.

      Hoolimata sõnatust, ent siiski tuntavast solvangust mõjus mehe tasane ja mahe hääl Bethile ühtaegu rahustavalt ja rabavalt. Ta üritas mõtteid koguda ja külalise ees vabandust paluda, kuid sõnad ei tulnud suust välja. Ta ei oleks meest eales tahtlikult solvanud, kuid põlgas kõiki, kes raiskasid spordile raha, mille eest olnuks mõistlikum inimkonda päästa.

      „Ta tegeleb teiega kohe, kui on need inetused uuesti alla neelanud,“ üritas Jason pinget maandada.

      Beth oli radioloogile abi eest tänulik, ajas end püsti ja sirutas käe. „Härra Carlton, ma ei osanud teid oodata.“

      „Ilmselgelt,“ kostis mees ja tema suu venis aeglaselt naerule. „Mu tädi mainis, et teil oli raskusi minu kättesaamisega. Mu töötajad ei oleks tohtinud teid tõrjuda. Palun selle pärast vabandust.“

      Beth oli kuulnud, et Mack Carlton on südametemurdja. Nüüd ta taipas, mispärast. Kui mehe pilk suutis ta kõnevõimetuks muuta, siis naeratus