Need, kes läbi põrusid. Michael Hjorth

Alla viiekümnesed enamasti ei oska luua seost nurgas seismisega ega tea, mis asi on tobumüts.” Sebastian langetas pilgu taas piltidele. „Ta arvab, et see siin on noormees, kellel peaks häbi olema. Paistab, et oma viletsate üldhariduslike teadmiste pärast.”

      „Selle aasta „Paradise Hotelis” oli osa, kus osalejad said portsu põhikooli ülesandeid, ja kogu aeg oleks tahtnud pea häbi pärast patja peita,” ütles Billy sekka. „Neid, kes palju õigeid vastuseid teadsid, ei olnud kuigi palju, kui nii võib öelda.”

      „See, kes seda tegi, võttis ilmselt Petroviciga ühendust ja väljendas kuidagi oma põlgust.”

      „Kas te tema mobiili leidsite?” küsis Billy jälle vahele. Eva raputas taas pead.

      „Meil on tema arvuti…”

      „Vaadake läbi meilid, kui ta blogi pidas, siis kommentaarid, Instagrami konto, Twitter,” lausus Sebastian. „See mees on ühendust võtnud.”

      „Tead küll, et neid kutte vihatakse sama palju, kui armastatakse. Neid võib olla üksjagu.”

      Torkel keeras ennast taas pooleldi Sebastiani poole.

      „Mida me otsime?”

      Sebastian vaatas endiselt pilte, millel oli kinniseotud noormees, torbik peas.

      „Hästi sõnastatud postitust, mis väljendab teatavat põlastust. Ei mingit ähvardust. Ei roppe sõnu. Kirjavigu ei ole.”

      Ta vaatas teiste poole ja tundis jälle prillidest puudust.

      „Üks asi veel, aga selle olete ilmselt juba ise välja rehkendanud.” Ta pidas väikese teatraalse pausi. Ootas, kuni kõigi tähelepanu oli täielikult temale koondunud, enne kui jätkas. „Ta on seda ühe nädala jooksul kaks korda teinud, järelikult teeb veel.”

      Eskilstuna-Kuriren

      Arvamustoimetus

      Postkast 120

      63102 Eskilstuna

      Et nad ka igal pool nähtavad on.

      Ilma et suudaksid midagi anda.

      Kõik need tõsielusarjadest ja blogidest tuntud inimesed. Väliselt peaaegu identsed, kehad tätoveeritud (mehed & naised) ning huuled ja rinnad silikooni täis süstitud (naised). Kõik intellektuaalselt kaheaastase lapse tasemel.

      Iga päev sisendavad meie telekanalid, et pealiskaudsus, võhiklikkus ja sulaselge rumalus on omadused, mis uuemal ajal kõige kindlamalt edu tagavad.

      Kas keegi hoolib ka tarkadest, kes tõepoolest midagi oskavad? Kas nad seisavad külg külje kõrval? Ei, nii noored kui ka vanad, kes on intelligentsed ja tõelise teadmiste pagasiga, heidetakse küüniliselt kõrvale.

      Nendega „head televisiooni” ei tee.

      Nemad ei too „klikke”.

      Nemad ei paku „üldist jutuainet”.

      Siin on aga inimesed, kes mitte midagi ei tea, kes on selle üle uhked ja keda praegune aeg eeskujudeks ja iidoliteks ülendab.

      Nagu andekas Kristian Luuk ütleb ühes saates, mis, jumal tänatud, tolle täieliku võhiklikkuse ülistamise eest ikka veel pelgupaika pakub: kuhu me teel oleme?

      Cato vanem

      Hotellil polnud midagi viga. Toal polnud midagi viga.

      Ometi tahtis Billy ainult välja ja sealt minema pääseda.

      Ta oli Petrovici arvuti kallale asunud. Acer Aspire, 17,3” ekraan, 4 GB RAM, 500 GB kõvaketas. Kavas oli ülevaade saada. Hinnata, kui palju tööd ees ootab, kui ta otsimise tõsiselt käsile võtab. Ta teadis juba, et Mirrel on Instagramis ja Twitteris konto, aga kas ka Facebookis, kas tal on blogi, võib-olla Flickri konto, isegi kui see eriti tavaline ei ole?

      Aga ta ei suutnud keskenduda. Talle meeldis sedasorti töö. Ta oskas seda hästi. Meeskond ootab, et tema selle ära teeb, ja nende hinnang tähendas talle palju. Ometi sai ta vaevu alustada, kui mõtted juba uitama läksid.

      Ta mõtles Jenniferi peale. Oli iseenda peale tige, et mõtleb oma naise asemel Jenniferi peale. Niisiis mõtles ta My peale. Mesinädalatele, kümnele tõeliselt toredale päevale Türgis, ja siis mõtles ta pulmade peale.

      Pulmaöö peale.

      Järgmise hommiku peale.

      Ja oligi asi mokas.

      Ta vajutas arvutiekraani kinni ja tõusis ohates püsti. Läks akna juurde ja vaatas järvele. Mida teha? Kui nad ennast sisse registreerisid, ütles administraator, et hotellil on väike fitnessiosakond. Trenni teha? Teda ei tõmmanud sinna. Pealegi oli sel juhul ahvatlevam õue jooksma minna. Kellelegi helistada? Taas tuli pähe Jenniferi nimi. Ta ei teadnud, miks. Umbes kuu aega enne pulmi olid nad ühe korra suudelnud. See oli kõik. Mõlemad olid ilmselt tahtnud kaugemale minna, kuid Billy tõmbas pidurit. Ta pidi Myga abielluma, abielluski. Ta armastab Myd, nii et kui ta peaks tahtma kellegagi rääkida, siis temaga. Aga Jenniferiga oli kõik lihtsam. Nad olid rohkem ühte moodi. Neil oli rohkem ühist. Jennifer sai temast kuidagi teistmoodi aru.

      Aga loomulikult ei tea Jennifer midagi pulmaööst. Järgmisest hommikust. Sellest ei suudaks keegi aru saada.

      Ent natuke liiga soojas hotellitoas istumine ja mõtete vabalt uitama laskmine asja paremaks ei tee. Billy kahmas jope ja väljus toast.

      Minut hiljem jõudis ta trepist alla fuajeesse. Ta vaatas ringi ja märkas Sebastiani, kes istus valvelauast natuke kaugemal pruunis tugitoolis ja luges. Billy lootis, et jõuab märkamatult minema lipsata, kuid samal hetkel tõstis Sebastian silmad ajalehelt ja vaatas talle otsa. Billy vandus vaikselt endamisi. Miks Sebastian fuajees istub? Miks pole ta oma toas või väljas otsimas mõnda Ulricehamni elanikku, kellega magada? Tavaliselt ta seda tegi. Kas Sebastian valvab teda?

      „Kuhu sa lähed?” kuulis ta Sebastiani üle fuajee hõikamas ja nägi, kuidas ta tugitoolist püsti tõusis ja jopet selga tirides tema poole tuli.

      „Välja.”

      „Siis ma tulen kaasa.”

      See oli nending, mitte küsimus. Ilmselgelt ei olnud Billyl siin sõnaõigust.

      „Mul pole lapsehoidjat vaja.”

      „Võta mind kui… loomasõpra.”

      Billy ei jaksanud isegi vastata, vaid lükkas ukse lahti ja astus hotelliesisele ümmargusele munakivisillutisega platsile. Hoolimata sellest, et ilm oli endiselt soe, nööpis ta oma õhukese jope kinni ja hakkas sõnatult hotelli juurest eemale liikuma. Ta keeras üle väikese muruplatsi paremale ja siis uuesti paremale. Sebastian pidas temaga sammu ja nad läksid koos üle suure tee. Sammusid edasi järve poole. Järve äärde jõudnud, otsustas Billy vasakule keerata, et tuul tagant oleks. Sebastian kõndis vaikides tema kõrval.

      Oli Billy süü, et viimase kuu aja jooksul oli nii palju asju juhtunud.

      Ta oli Vanja ja Sebastiani suguluse välja nuuskinud. Vana aus politseitöö koos DNA kogumisega oli teda ammu närinud kahtlusi kinnitanud.

      Ta ähvardas oma teadmisest Vanjale rääkida, kui Sebastian ei unusta, mida ta näinud oli.

      Et Billy oli oma pulmaööl ühe kassi ära kägistanud.

      Et ta oli seda nautinud.

      Seksuaalselt.

      Isegi kui Sebastian oleks kõige parema meelega tahtnud unustada, ei saanud ta seda teha. Ta rääkis otsekohe Vanjale, et on tema isa, nii et Billy väike ülekaal kadus. Seejärel oli ta sunnitud mõtlema. Otsusele jõudma. Kas rääkida Torkelile või ei?

      Edward Hindest.

      Charles Cederkvistist.

      Kahest inimesest, kelle Billy oli olnud sunnitud tööülesannete täitmisel tapma. Sebastiani oli hämmastanud, et Billyle ei paistnud tapmine mingit mõju avaldavat, aga ta poleks ka kõige pöörasemates fantaasiates osanud ette kujutada, et Billy oli oma peas seostanud tapmise naudinguga ja et see seos on ta nüüd ohtlikule teele viinud.

      Loomulikud tõkked, mis harilikult takistavad