Need, kes läbi põrusid. Michael Hjorth

ei olnud hea.

      See ei saanud mingil juhul püsima jääda.

      Ei jäänudki.

      Lugu lõppes sellega, et Maria tegi talle ühemõtteliselt selgeks, et ei taha teda enam kunagi näha.

      Aga tema tahtis neid näha.

      Niisiis raiskas ta natuke aega katsetele neid üles leida. Nad olid oma Enskede korterist Åkersbergasse väikesesse ridamajja kolinud. Sebastian oli sinna sõitnud, kuid maja ees kõhklema löönud.

      Mida tal teha on?

      Mida ta teha saab?

      Ta tahtis seletada. Seda, kui palju nad talle olid tähendanud. Seda, kui väga ta tahaks neid taas oma lähedale. Rääkida, kuidas nad olid mingil moel pannud teda tundma ennast terviklikumana, kui ta oli 2004. aasta teisest jõulupühast alates tundnud.

      Aga ta oli neile valetanud. Iseendale. Või nagu Vanja ütles: ta oli neid nende kõige suuremal nõrkushetkel ära kasutanud. See oli ka Mariale teada, seega mida Sebastian siis enda arust võidaks, kui uuesti nende ellu ilmuks. Mitte midagi. Niisiis jättis ta nad rahule. Lahkus ridaelamute rajoonist.

      Lahkus Maria ja Nicole’i juurest.

      Pöördus tagasi juhuslike ja mõttetute seksuaalsuhete juurde.

      Nagu see praegune siin Adelsöl.

      Unenägu oli ta kohe pärast kella kuut üles ajanud. Parem käsi oli kõvasti rusikas nagu alati. Ta ajas sõrmed sirgu, adudes samal ajal kiiresti, et pole mingit mõtet üles tõusta ja minema hiilida. Isegi kui ta oleks teed teadnud – aga ei teadnud –, polnud tal mingit tahtmist seitsme kilomeetri kaugusele parvlaevasadamasse kõmpida ja olla pärast seda sunnitud terve igaviku bussis istuma, enne kui Stockholmi tagasi jõuab. Seega pikutas ta edasi ja vahtis lakke, kuni kuulis, et naine tema kõrval, Kristina… mingisugune, ärkama hakkas. Samal hetkel, kui naine silmad avas, naeratas Sebastian talle ja silitas põgusalt naise põske.

      „Tere hommikust.”

      Naine ringutas ja valmistus just kätt Sebastiani teki alla libistama, kui too teki pealt ära lükkas ja üles tõusis.

      „Ma käin duši all. Kas ma tohin käterätikut laenata?”

      Talle näis, et Kristina paistab tema kiirest lahkumisest pisut pettunud olevat. Aga ta ei suutnud tõepoolest rohkem seksi ette kujutada. Põnevus, võrgutamise protsessis peituv proovilepanek, mäng oli see, mis pani teda natukeseks ajaks unustama valu ja süütunnet, mis teda tasapisi mürgitasid. Seda oli tal vaja. Ilma selleta oleks rohkem seksi selge piin.

      Kui ta duši alt tuli, oli Kristina talle hommikusöögi teinud. Sebastianil ei olnud kõht tühi. Tal oli kombeks püüda niisuguseid olukordi iga hinna eest vältida. Võlts kokkukuuluvuse tunne, pettekujutelm, et neil on midagi ühist – ehkki kui oleks tema otsustada, siis ei kohtu nad enam iialgi –, ajas talle judinad peale.

      „Kas tahad pärast hommikusööki jalutama minna?” küsis Kristina omaküpsetatud ja mikrolaineahjus soojendatud rõngassaiale võid määrides.

      „Ei, ma tahan, et sa mu praami peale viid,” ütles Sebastian ausalt. „Või veel parem, linna välja.”

      Kristina pani võinoa käest ja naeratas veidi hämmastunult, otsekui ei sobiks äsja kuuldu üldsegi tema selle päeva plaanidesse.

      „Öösel ütlesid sa, et sul pole täna tagasiminekuga kiiret.”

      „Öösel rääkisin ma ükspuha mida, et keppi saada.”

      Seegi oli tõsi, aga praeguses olukorras olid selle väljaütlemisel tagajärjed.

      Hea oli see, et soovimatu hommikusöök lõppes otsekohe.

      Halb oli see, et Kristina ei kavatsenud teda mitte meetritki sõidutada.

      Nii kõmpiski Sebastian nüüd mööda teed, mida nimetati Adelsö ringteeks, ja lootis, et see viib ta parvlaevasadamasse.

      Tema telefon helises.

      Ta tabas ennast lootuselt, et see on Vanja.

      Umbes kuu aega tagasi, Billy pulmaööl oli ta olnud sunnitud Vanjale ütlema seda, mida oli juba mõnda aega teadnud.

      Et ta on Vanja isa.

      Vanja oli loomulikult šokeeritud. Ei tahtnud teda algul uskuda ja siis, kui ikkagi veendus, et Sebastian tõtt räägib, viskas ta välja. Mitte ma-ei-taha-sind-enam-kunagi-näha-moel, vaid rohkem tarvidusest üksi olla.

      Vanjal olevat vaja aega, et kuuldut seedida.

      Ta võtvat Sebastianiga ühendust.

      Aga ei võtnud.

      Sebastian tundis Vanjat piisavalt hästi, teadmaks, et kui nende puhuti niigi hapral suhtel on šansse ellu jääda, siis peab edaspidi kõik Vanja tahtmise järgi käima. Tema määrab tempo. Vähimgi viide sellele, et Sebastian midagi takka kiirustab, viiks asjad niikaugele, et Vanja pöördub lõplikult tema vastu.

      Siis on ta üksi.

      Ta ei osanud hästi üksi olla.

      Sellepärast ta mööda Adelsöd vantsiski.

      Helistaja ei olnudki Vanja. See oli Torkel.

      Oli aeg taas tööle asuda.

      Ursula oli hämmastunud, nähes oma nooremat kolleegi terminali uksest sisenemas. Torkel ei olnud kindel olnud, kas Vanja ikka tuleb kaasa, aga ilmselt oli tal õnnestunud Vanja pehmeks rääkida. Kui Vanja oleks otsustanud eemale jääda, oleks Ursula temast täielikult aru saanud. Ta teadis vaevu ise ka, kas ta tahab Sebastianiga enam kunagi koos töötada. Mitte ainult sellepärast, et Sebastian oli parandamatust seksisõltlasest valevorst, kes nüüd pealegi Vanja isaks osutus.

      Ursulal olid oma põhjused.

      Sebastiani läheduses viibimise tõttu oli ta paremast silmast ilma jäänud.

      Nad olid Sebastiani kodus ainult kahekesi.

      Õhus oli tunda seksi.

      Võib-olla midagi rohkematki, vähemalt tema poolt, kuigi praegu ei tunnistaks ta seda eluilmaski. Endine kallim ja püstol vastu uksesilma. Pärast ei olnud Sebastian teda isegi haiglas vaatamas käinud. Oli loiult vabandust palunud ja tahtnud, et nad jätkaksid sealt, kus pooleli olid jäänud. Otsekui poleks midagi juhtunud.

      Ursula pöördus umbes sammu kaugusel seisva Torkeli poole.

      „Kas Sebastian tuleb ka?”

      „Jah, ta lubas.”

      „Ja Vanja on sellega nõus?”

      „Jah.”

      „Kas me seda hääletusele panna ei saa?” küsis ta ja viipas samal ajal Vanjale, kes oli klaasuste ette seisma jäänud ja otsivalt ringi vaatas. Vanja viipas vastu, tuli nende poole, must kohver, mida ta alati kasutas, sangapidi järel, ja nägi Ursula arvates hämmastavalt tasakaalukas välja. Võib-olla õige pisut kahvatum kui tavaliselt. Näis, et ta on ka mõne kilo kaotanud.

      „Kas Sebastiani kaasatulek on probleem?” küsis Torkel ja Ursula tundis endal mehe uurivat pilku. Torkeli hääletoonis oli midagi… Ursula oli arvanud, et Torkel on sellest üle saanud, et ta tulistamise ajal Sebastiani juures oli. Et esialgne armukadedus on lõpetatud peatükk. Aga ilmselt mitte. Hoolimata sellest, et nii tema kui ka Sebastian olid seletanud, et on täiesti süütud. Meeldiv õhtusöök. Muud ei midagi.

      „Sebastian on alati probleem,” vastas Ursula ja kehitas kergelt õlgu, et pinget vähendada.

      „Isiklikult sulle?”

      Selge see, et peatükk pole läbi.

      „Ei,” ohkas Ursula. „Mitte rohkem kui tavaliselt,” lisas ta.

      Vanja tuli nende juurde ja Ursula üllatas Vanjat kallistades nii ennast kui ka teda. Tal ei olnud kunagi kombeks kedagi kallistada. Isegi oma tütart mitte.

      „Tere, kullake, kuidas sinuga on?” küsis ta.

      Vanja vaatas Ursulale leebelt otsa. Oli niisuguse ootamatu hoolitsuse eest tänulik.

      „Kõik