Need, kes läbi põrusid. Michael Hjorth

välja elada.

      Sebastian oli peale käinud, et Billy asja käsile võtaks. Abi otsiks. Tema teada ei olnud siiani midagi toimunud.

      Nad olid natuke maad mööda randa kõndinud, kui Sebastian vaikuse katkestas.

      „Miks sa õue tulid?”

      „Ma ju ikka tohin hotellitoast lahkuda?”

      „Oled rahutu?”

      Billy ei vastanud. Sebastian tõlgendas seda jaatusena.

      „Kuidas Myga läheb?”

      Billy ei vastanud. Polnud vajagi. Selge see, et Myga olid asjad keerulised. Saladused rõhusid ja kõnealune oli üks suuremaid, mis inimesel olla saab. Billy oli tervenisti hõivatud protsessiga, mille käigus ta oli sunnitud ümber hindama enamiku, mida arvas iseenda kohta teadvat, ja keset kõike seda pidi ta veel ka tööd tegema ja armusuhet alal hoidma.

      „Kas sa oled veel kellegagi rääkinud?” küsis Sebastian ja tundis, et hakkab kergelt hingeldama. Billy kõndis kiiresti ja tema ei olnud kiireks käimiseks kohases vormis. Ta nägi, et natuke maad eespool on veel üks kämping. Kui palju neid siin pisikeses kolkas on?

      „Sa tead küll, et kui sina minuga ei räägi, siis räägin mina Torkeliga.”

      Talle näis, et Billy aeglustas veidi sammu.

      „Miks sa siis lihtsalt ei räägi?”

      Täiesti arukas küsimus. Sebastian oli selle peale mõelnud. Miks ta suu peab? Temal Billy vastu mingeid sügavamaid tundeid ei olnud, aga Vanjale poiss meeldis. Ta ei teadnud, kuidas Vanja reageeriks, kui see oleks tema, kes meeskonda lõhestava uudise teatavaks teeb. Ta ei saanud endale seda lubada, et Vanjale tuleks pähe sõnumitoojat süüdistada. Pealegi polnud mõtet salata, et kena väikest ülekaalu oli kasulik omada. Teadmine sellest, mida Billy oli teinud, annaks talle hea kauplemispositsiooni, kui ta peaks kunagi vajama teenet või kedagi, kes tema poolt oleks. Billy kindlasti aimas seda, aga tal ei olnud kinnitust vaja.

      „Kuidas siis Myga läheb?” kordas Sebastian.

      Hetkeks arvas ta, et ei saa seegi kord vastust, aga kuulis siis, kuidas Billy sügavalt hinge tõmbas, suurema osa õhust ohkena välja laskis ja lausus:

      „Ta on oma vanemate juures ja mul on hea meel, et ei pea teda iga päev nägema.”

      Sebastian noogutas vaikides.

      „Ma venitan talle helistamisega,” jätkas Billy. „Ma olen värske abielumees ja ei taha oma naisega rääkida. Kas see annab vastuse küsimusele, kuidas Myga läheb?”

      „Jah, annab küll,” noogutas Sebastian.

      „Tore.”

      Nad läksid edasi.

      Ursula naasis hotelli kella poole üheksa paiku õhtul.

      Oli täiesti selge, et Miroslav Petrovici ei tapetud klassiruumis. Surnukeha oli kuidagi sinna toodud. Kuidas ja millal, peavad nad püüdma kindlaks teha turvakaamerate abiga, kui neid on. See jääb Billy tööks.

      Ta oli Hildingi koolile tiiru peale teinud, et orienteeruda, kuid ei leidnud esimesel pilgul midagi. Koridorid, valge uks, selle taga keemiaklass, alumise korruse lahtimuugitud välisuks. Vastutahtsi pidi ta tunnistama, et Boråsi politsei paistis olevat tõesti head tööd teinud. Need kohad, mida tema huvipakkuvaks pidas, olid neil juba läbi uuritud ja nende ettekanne oli hästi kirjutatud. Õhtul loeb ta selle veel kord läbi ja helistab siis hommikul esimese asjana vastutavale kriminaaltehnikule. Isiklik kontakt esialgse uurimise teostanud inimesega on oluline. Põhimõtteliselt sai ta kõik juhtumid kelleltki teiselt päranduseks, tema ise oli harva esimesena kohal. Dokumenteeritud materjal on aluseks, aga isiklik kohtumine andis harilikult sügavamaid teadmisi. Ainult nii sai ta mõista, kuidas tehnikud olid töötanud, kuidas mõelnud, ja võib-olla leida üksikasju, mida nemad ei olnud otsinud või mille olid halvemal juhul kahe silma vahele jätnud.

      Pealegi otsustas politsei mõnikord varakult ühe jälje kasuks ja püüdis leida tõendeid, mis kinnitaksid nende teooriat, selle asemel et lasta tõenditel juhtida, olla selleks objektiivseks aluspinnaks, millest teooria välja kasvab. Siis oli hea selget pilti omada. Tema silmis olid tehnilised tõendid vaieldamatud, kõike muud võis tõlgendada, moonutada, see võis neile valetada, kuid tõendid olid kindlad ja ausad.

      Arvatavasti sellepärast meeldisidki need talle rohkem kui inimesed.

      Ta pani oma väikese koti voodi ühele servale ja heitis kingi jalast võtmata teisele servale pikali. Päev oli olnud pikk, ta tundis, et on väsinud. Protees tundus kuiv ja ta pilgutas mõne korra, et seda niisutada. Ta oli hakanud harjuma. Ta poleks seda kunagi uskunud.

      Kõige raskem polnud mitte protees ise ja selle kasutamine, vaid see, et parema silmaga ei näinud midagi. See lõi tasakaalu paigast ära, ta pidi kogu aeg pead keerama, et ümbritsevat maailma hoomata, ja kõik käis palju aeglasemalt.

      Aga oleks võinud hullemini minna. Palju hullemini.

      Ta hingas sügavalt sisse.

      Tore oli taas rühmas olla ja täie pingega tööd teha. Ta oli sellest puudust tundnud. Niisugused sõidud nagu praegune olid need, mille nimel ta elas. Mida keerulisem juhtum, seda parem. Siis oli tal fookus, millest ta argielus puudust tundis. See andis talle tunde, et ta elab. Tõsi, ta oli ka järelravi ajal tööd teinud, aga kodus arvuti ees istuda ei olnud sama mis kohapeal viibida. Kodus oli argipäev liiga lähedal, liiga pealetükkiv. Välitöödel seda ei olnud, seal keerles kõik uurimise ümber.

      Ta tõusis istukile ja vaatas ringi. Näis, et Bogesundi hotellis armastatakse värvikirevaid tapeete. Voodi peatsis olevat seina katsid roheliste lehtedega kokku põimitud suured punased lilled. See oli tema spartalikust stiilist nii kaugel, kui olla sai, ja oli iseenesest vabastav. Mitmel moel ei olnud see kodu.

      Ta mõtles, kas Torkeli toas on samasugune tapeet. Sellest, kui tema ja Torkel voodit jagasid, oli tükk aega möödas. Vanasti, enne kui Sebastian jälle mõrvajuurdluse osakonda ilmus, oli neil kombeks tihti Torkeli tuppa maanduda. Lihtsalt ja loomulikult. Tema silmis ei olnud see kunagi armastus. Aga see oli ühtekuuluvustunne ja tema tundis sellest üha enam puudust.

      Neil oli olnud kokkulepe.

      Alati töö juures.

      Mitte kunagi kodus.

      Ei mingeid tulevikuplaane.

      Temale sobis see suurepäraselt. Päeviti koondus tähelepanu uurimisele ja öösiti võis ta täielikult pretensioonitule suhtele pühenduda. Temale polnud rohkem vajagi.

      Ta teadis, et Torkel lootis rohkemat.

      Midagi püsivamat.

      Suhet.

      Kuni ta abielus oli, leppis Torkel sellega, mida talle anti. Aga siis, kui Micke ta maha jättis ja mingeid takistusi tegelikult enam ei olnud, sai asi väga selgeks. Kummaline küll, aga kui ta tõeliselt üksi jäi, tahtis ta Torkelit vähem. Mitte sellepärast, et ta oleks Mickest puudust tundnud – iseennast läbi katsudes oli ta sunnitud aduma, et selleski suhtes ei olnud asi armastuses. Vähemalt tema poolt mitte. Aga Torkeli ilmne tahe astuda pretensioonitust samm tõsise poole ei klappinud kokku sellega, kes oli tema ja kuidas tema asja võtta tahtis. Viimaks olid hõõrumised nende korrapärased kohtumised ära rikkunud.

      Aga võib-olla suudavad nad kompromissile jõuda. Ta võttis mobiiltelefoni. Mõtles, kas saata Torkelile sõnum. Lihtsalt küsida, kuidas too ennast tunneb. Kas ta on üleval. Torkel taipaks.

      Üks sõnum ja siis oleks kõik jälle nagu tavaliselt.

      Torkel oleks kolmekümne sekundiga kohal.

      See oli ahvatlev, aga ta oli väsinud. Tundus natuke põnev lubada endal veel veidi aega fantaseerida. Homme astub ta pisut ligemale. Puudutab Torkelit, haarab initsiatiivi enda kätte. Näitab ennast täiesti uuest küljest.

      Ta võrgutab Torkeli ära.

      Vanja ja Billy olid kohe pärast varast hommikusööki Helsingborgi poole teele asunud. GPS-i järgi pidi kuluma kaks tundi ja nelikümmend viis minutit, et sõita Ulricehamnist Helsingborgi, Berga allé 25 asuvasse politseijaoskonda,