Need, kes läbi põrusid. Michael Hjorth

küsimuse järel, sama rahuliku madala häälega. Kurat, Mirre ei osanud ainsalegi vastata.

      „Viimane küsimus: Missugusesse sugukonda kuulub kaljukass?”

      Klõps.

      Missugune sugukond? Mis pagana sugukond? Mirre teadis, kuidas kaljukass inglise keeles on. Wolverine. Ta oli iga viimast kui Marveli filmi näinud. Aga sugukond?

      „Kas tahad, et ma küsimust kordan?”

      „Ei.”

      Vaikus. Vaikne kiire tiksumine. Klõps.

      „Aeg on läbi. Eks vaatame siis…”

      Mirre ohkas, toetas pea vastu lauda. Pagana päralt, kahtekümmet õiget ei ole tal mingil juhul. Nii paljudele küsimustele ei olnud ta isegi vastanud.

      Ta kuulis, kuidas mees teisel pool lauda püsti tõusis. Mirre kergitas tasakesi pea lauaplaadilt ja kuulatas. Näis, nagu tuleks mees ligemale. Järsku tundis Mirre, et vastu tema otsaesist on mingi külm metall.

      „Sa ei saanud läbi,” lausus mees, kelle nimi ei olnud tõepoolest Sven Cato. Mirre ei jõudnud isegi pead eest ära tõmmata, enne kui poltpüstoli õhusurve tulistas välja väikese poldi, mis otsekohe läbi otsmikuluu ajusse tungis.

      Kogu elu olid teda ümbritsenud valed. Nähtamatud. Varjud olid üle kolmekümne aasta olemas olnud, ilma et tema oleks neid märganud. Aga enam mitte. Nüüd nägi ta neid kõikjal. Ükskõik kuhupoole ta ennast ka ei pööranud, komistas ta nende otsa.

      Valed ja pettused.

      Keegi ei olnud tõtt rääkinud.

      Mitte keegi.

      Ei Anna, Valdemar ega Sebastian.

      Ema, isa ja isa.

      Ehkki praegu keeldus ta ühtegi neist oma perekonnaks pidamast. Selles oli liiga palju hellust. Seda ei kavatsenud ta neile anda. Nüüd olid nad vaid inimesed, kellel on nimed, muud ei midagi.

      Anna. Valdemar. Sebastian.

      Tema elu oli hakanud samm-sammult mõranema. Majanduskuriteo uurimine oli viinud Valdemari vahistamiseni. Algul arvas ta, et Valdemar pole süüdi, et ta on õnnetute asjaolude ohver. Jutt oli ikkagi tema isast. Aga Valdemar tunnistas üles. Tema maailm lõi kõikuma.

      Siis ta ei teadnud, et oli aimanud vaid jäämäe tippu.

      Tegelik kuristik avanes siis, kui ta sai teada, et Valdemar ei ole tema bioloogiline isa. See paljastus lõi ta peaaegu oimetuks. Ta püüdis oma uues elus palavikuliselt navigeerida ja tõde teada saada. Ta astus vastu Annale, kuid ei olnud kunagi suutnud tolle valemänguoskusi endale ette kujutada.

      Ta leidis ühe isa.

      Ühe surnud mehe.

      Uus vale.

      Vanja võis mõista, miks ta ei olnud Valdemari kohta tõtt rääkinud. Mõista ja võib-olla isegi hinnata. Sisuliselt oli Valdemar terve elu tema isa olnud. Parim isa, keda ta oskas ette kujutada. Miks niisugune isa temalt ära võtta? Miks nende suhteid ilmaasjata rikkuda?

      Aga praegu? Kui on teada, kes ta on, või õigemini öeldes, kes ta ei ole. Miks edasi valetada? Miks talle nüüd tõde keelata? Seda ei saanud ei seletada, kaitsta ega mõista ja tulemuseks oli jäine külmus nende vahel. Vanjal ei ole mingit tarvidust püüda seda emotsionaalset igikeltsa üles sulatada.

      Tema ei olnud see, kes valetas.

      Tema pole süüdi.

      Aga siis, kui kõik tema ümber juba kõikus, astus varjude seast järsku esile Sebastian Bergman.

      Tema oli Vanja isa.

      Sellepärast oligi ta püüdnud uuesti mõrvajuurdluse osakonnaga ühineda.

      Oli täiesti selge, mis Sebastianit tagant tõukas. Kõigil tema sammudel oli üksainus eesmärk: Vanjale lähemale pääseda, tema sõbraks saada.

      Billy pulmaööl oli ta Vanja üles äratanud. Vanja oli endiselt unesegane, kui Sebastian ütles, et peab talle midagi rääkima, ja ei, asi ei kannata oodata. Vanja ei teadnud täpselt, mida ta oli Sebastiani kõrvale ülestegemata voodile istudes oodanud, aga kindlasti mitte seda, mida kuulda sai.

      „Vanja, ma olen sinu isa,” oli Sebastian öelnud ja tal kätest kinni võtnud. Igatahes oli ta selle nimel pingutanud, et asi läbimõeldult avalikuks teha. Ta püüdis olla nii leebe, kui vähegi oskas. Seletas, kuidas ta oli teada saanud, ja kuidas ta juba teades ei tahtnud rikkuda Vanja suhteid Valdemariga, kuidas Anna oli tal keelanud rääkida, kuidas ta oli alati Vanja heaolu silmas pidanud.

      Ta mõjus siirana.

      Vanja hindas seda. Aga tegelikult ei muutnud see midagi. Pettus on pettus.

      Nad olid tema eluga mänginud.

      Nagu tolles filmis, „The Truman Show”, kus mängis Jim Carrey.

      Kõik oli olnud näitemäng ja kõik peale tema olid olnud näitlejad.

      Tema, kes oli ratsionaalsust ja loogilisust alati auasjaks pidanud, kaotas jalgealuse. Tundus, nagu oleks ta majas, kus iga viimane kui uks viib uude tupikusse. Kuidas ta ka ei otsinud, väljapääsu ta ei leidnud.

      Ta oli kaheks nädalaks haiguslehe võtnud. Istunud oma korteris ja püüdnud tundeid kontrolli alla saada. Sellest ei olnud abi, ta jõudis ainult adumiseni, kui üksildane ta tegelikult on.

      Terve täiskasvanuelu oli ta pühendanud oma energia kahele asjale: oma tööle ja oma perele.

      Olla hea politseinik.

      Olla hea tütar.

      Nüüd, ilma perekonnata, oli tal alles üksnes töö.

      Aga seal oli mees, kes äkitselt tema isaks osutus. Tema kaks maailma põrkasid kokku. Mitte kusagil ei saanud ta teda taga ajavatest mõtetest rahu. Ent seda oli tal vaja.

      Luua varjudest eemal oma elu.

      Omaenda elu. Oma elu.

      Ainult tal ei olnud aimugi, kuidas.

      Tavaliselt, kui peaaegu kakssada õpilast seinaäärsete kappide juurde kogunes, valitses hoopis teistsugune helitase. Kuid eelmisel neljapäeval oli alanud suvevaheaeg ja Lise-Lotte Gonzáles oli vaikses koolimajas üksi. Õppeaasta viimastel nädalatel oli omajagu administratiivset tööd lohisema jäänud ja ta otsustas veeta nii palju aega kui vaja, et asjadega ühele poole saada, et pärast seda rahuliku südamega puhkusele minna. Eile oli ta mõne tunni oma kabinetis viibinud, siis ahvatles ilus ilm ta õue, aga täna oli ta otsustanud vähemalt kella neljani kohal olla.

      Tegelikult ei olnud tal raske puhkust nädala või kahe võrra edasi lükata. Oli mõnus keskendunult tööd teha, ilma et telefonid heliseksid, kolleegid pea ukse vahelt sisse pistaksid ja postkast kiiresti täis saaks.

      Kella kahe ajal otsustas ta väljateenitud pausi teha. Ta väljus tühjast õpetajate toast, lülitas veekeetja sisse ja tegi endale tassi lahustuvat kohvi. Ta tuhnis kapisahtlites ja leidis purgi vanu mandliküpsiseid. Need pidid kõlbama.

      Pärast väikest kohvipausi otsustas ta majas tiiru teha. Talle meeldis oma kooli äsja remonditud ruumides ringi käia.

      Niimoodi ta sellest mõtles.

      Nagu oma koolist.

      Mida see muidugi ei olnud. Hildingi kool oli Donnersgruppeni kontserni viimasena avatud erakool, kus töötasid 6.–9. klassid.

      Neil oli hästi läinud.

      Tuntav uute õpilaste juurdevool, hea maine, kõik õpetajad olid pädevad ja riiklikes tasemetöödes saavutatud tulemused kaugelt üle keskmise. Seepärast arvas Lise-Lotte, et kontserni juhtkond pole otsust teda direktoriks valida hetkekski kahetsenud.

      Ta keeras ümber nurga ja läks edasi koridori, kus asusid peamiselt loodusainete klassid. Lise-Lotte seisatas. Üks lasuurvärviga valgeks võõbatud ustest – mis olid, uskumatu küll, terve poolaasta niimoodi vastu pidanud, et neid ei olnud täis soditud – oli paokil. Need oleksid pidanud lukus olema, sest sealsetes klassides oli kemikaale, happeid, gaasiballoone ning muud hinnalist