Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas

Chaol peatas sõbra ja pani talle käe õlale. „Ma ei taha üksikasju,” pomises ta nii, et Doriani ukse ette määratud valvurid ei kuuleks, „sest ma ei taha, et minu teadmisi kasutataks sinu vastu. Ma tean, et olen vigu teinud, Dorian. Usu mind, ma tean seda. Aga minu prioriteediks on alati olnud – ja on endiselt – sinu kaitsmine.”

      Dorian põrnitses sõpra pika hetke jooksul ja kallutas siis pea küljele. Chaol pidi mõjuma sama haledana, kui end tundis, sest printsi hääl kõlas peaaegu leebelt: „Miks sa ta tegelikult Wendlynisse saatsid?”

      Agoonia põrutas temast läbi toore ja vahedana kui habemenuga. Ent kui väga ta poleks tahtnud printsile Celaenast rääkida, kui väga poleks tahtnud kõiki oma saladusi maha laadida, et see täidaks augu tema sisimas, ei saanud ta seda teha. Niisiis ütles vaid: „Saatsin ta tegema seda, mida tuleb teha,” ja sammus koridori mööda tagasi. Dorian ei hüüdnud talle järele.

      4

      Manon tõmbas veripunase keepmantli tihedalt ümber ja surus end riidekapi varjudesse. Ta kuulas pealt kolme meest, kes tema majakesse äsja sisse murdsid.

      Ta oli kogu päeva maitsnud tuules kerkivat hirmu ja raevu ja valmistus selleks terve pärastlõuna. Ta istus lubjatud maja õlgkatusel, kui märkas põllu kõrgete kõrte kohal õõtsuvaid tõrvikuid. Ükski külaelanikest ei üritanud kolme meest peatada – kuigi samas polnud keegi ka nendega liitunud.

      Üks Crochani nõid saabus nende väikesesse rohelisse orgu Fenharrow’ põhjaosas, ütlesid nad. Nende nädalate jooksul siinse rahva seas elades ja endale viletsat elatist uuristades ootas ta seda ööd. Nii läks igas külas, kus ta elas või viibis.

      Ta hoidis hinge kinni ja püsis vagusi kui hirv. Üks meestest – pikk, habetunud talunik, taldrikusuuruste kätega – astus magamistuppa. Isegi riidekapis kössitades võis ta haista mehe hingeõhust õlut – ja verejanu. Oh, külaelanikud teadsid väga täpselt, mida plaanitakse teha nõiaga, kes müüs tagaukse kaudu võlujooke ja talismane ning kes võis lapse sugu juba enne sündi ennustada. Teda üllatas pigem, et need mehed nii kaua julgust kogusid, et siia tulla, piinata ja siis hävitada seda, mis neid hirmust tarretas.

      Talunik jäi ruumi keskel seisma. „Teame, et oled siin,” meelitas ta voodi poole astudes ja toa igat sentimeetrit läbi uurides. „Tahame ainult rääkida. Osa linnarahvast on hirmul, tead – kardavad sind rohkem kui sina neid. Veame kihla.”

      Manon teadis, et parem on seda mitte tõe pähe võtta. Liiati siis, kui voodi alla piiludes mehe selja tagant surmava pistoda helk vastu läigatas. Alati sama, igas provintsilinnas ja pirtsaka moraaliga külas.

      Kui mees end sirgu ajas, lipsas Manon riidekapist magamistoa ukse taga laiuvasse pimedusse.

      Summutatud kõlksumine ja mütsatused kirjeldasid talle piisavalt, millega tegelesid ülejäänud kaks: nad üksnes ei jahtinud teda, vaid varastasid kõike. Tõsi, sealt polnud küll palju võtta. Majake oli tema saabudes juba sisustatud ja kogu vara nii väljaõppe kui ka instinkti tõttu kotti pandud. Paun lebas just tema poolt vabastatud riidekapi nurgas. Ära võta midagi kaasa, ära jäta midagi maha.

      „Tahame ainult rääkida, nõid.” Mees pöördus voodi juurest ja märkas viimaks riidekappi. Ta muigas võidukalt, ette aimates.

      Manon nihutas magamistoa ukse hellalt näppudega kinni nii vaikselt, et riidekapi poole suunduv mees seda ei märganudki. Ta õlitas selles majas ära iga viimse kui ukse hinged.

      Mehe massiivne käsi haaras riidekapi nupust, pistoda tema kõrval viltu. „Tule välja, väike Crochani nõiake,” kõõrutas ta.

      Manon oli vaikne kui surm, kui mehe taha lipsas. Tobuke ei teadnud, et ta üldse seal viibib, kuni oma suu mehe kõrva juurde vedas ja sosistas: „Valet sorti nõid.”

      Mees keerles kannapeal ja põrutas vastu riidekapi ust. Ta tõstis nende vahele pistoda, rind kiirelt tõusmas ja langemas. Manon vaid muigas, hõbevalged juuksed kuuvalguses sätendamas.

      Nüüd märkas mees suletud ust ja hingas sisse, et hüüda. Ent Manoni naeratus laienes ja kõrgel tema igemetes olevatest lõhedest surus end välja pistodadega vaheduses võistlevate raudhammaste rivi. See laksatas alla nagu turvis. Mees võpatas ja tabas uuesti kapiust oma selja taga. Sissetungija silmad olid nii pärani, et kogu silmavalge laotus laiali. Mehe pistoda kukkus kolksuga põrandalaudadele.

      Ja siis, ainult selleks, et võõras ikka korralikult püksid täis teeks, naksatas Manon nende vahele oma randmetega. Kipitava, küütleva välgatusega sööstsid küünte kohale raudküünised.

      Mees hakkas sosistama palvet oma pehme südamega jumalatele ja Manon lubas tal ainsa akna poole taganeda. Arvaku pealegi, et tal leidub võimalust, kuni Manon mehe poole hiilis ja endiselt naeratas. Mees isegi ei röökinud enne, kui Manon tal juba kõri lõhki kiskus.

      Kui Manon tolle tüübiga ühele poole sai, lipsas ta magamistoa uksest välja. Kaks meest rüüstasid endiselt maja ja uskusid ikka veel, et kõik see kuulus talle. See oli lihtsalt mahajäetud maja – eelmised omanikud surid või osutusid piisavalt targaks, et sellest roiskuvast paigast lahkuda.

      Ka teisel mehel polnud lootustki karjuda enne, kui Manon ta kahe raudküünte rapsakaga lõhki kiskus. Ent kolmas talunik tuli oma kaaslasi otsima. Ja kui too Manoni seal seismas nägi, üks käsi sõbra sisikonda käänatud, teine meest hoidmas, kuni ta oma raudhambaid kõri lõhki kiskumiseks kasutas, pani talunik hirmuga plehku.

      Tavaline, vesine inimese maik, mida tempis vägivald ja hirm, kattis Manoni keelt. Ta sülitas puust põrandale. Aga Manon ei vaevunud lõuga mööda lipsavat verd ära pühkima. Ta andis allesjäänud kontvõõrale stardieelise põllul, millel kõrguv talivili oli nii pikk, et ulatus kaugelt üle nende pea.

      Ta luges kümneni, sest tahtis jahti pidada. Ta oli selline juba sellest ajast peale, kui end emaüsast välja kiskus ja möirates ning verisena siia ilma saabus.

      Sest tema oli Manon Mustnokk – Mustnokkade nõiaklanni troonipärija. Ta oli siin nädalaid viibinud ja esinenud Crochani nõiana lootuses, et see meelitab välja ehtsaid selliseid tegelasi.

      Nad redutasid ikka veel kusagil. Need ennasttäis, talumatud Crochani naised, kes peitsid end ravitsejate ja teadjamooridena. Tema esimeseks, imeliseks ohvriks oligi üks Crochani nõid, mitte rohkem kui kuusteist – sama vana kui Manon tollal. Tumedajuukseline plika kandis veripunast keepmantlit, mis kingiti kõigile Crochani naistele nende esimese veritsuse puhul – ja kasu sündis sellest ainult niipalju, et tähistas teda saakloomana.

      Kui Manon Crochani plika laiba sellesse lund täis tuisanud mäekurusse jättis, võttis ta mantli trofeena kaasa – ja kandis seda endiselt, rohkem kui sada aastat hiljem. Ükski teine Raudhamba nõid poleks seda teinud – sest ükski teine Raudhamba nõid poleks söandanud kolme matrooni raevu esile kutsuda nende igavese vaenlase värve kandes. Ent sellest päevast, kui Manon Mustnoka kantsi marssis, seljas mantel ja käes karp Crochani südamega – kink vanaemale –, oli tema pühaks kohuseks neid ühekaupa küttida, kuni enam ühtegi alles ei jäänud.

      See oli tema kõige hiljutisem lähetus – kuus kuud Fenharrow’s, kuni ülejäänud tema nõiaseltsist Melisandes ja Eyllwe põhjaosas sarnaseid käske järgides laiali hajusid. Ent neil kuudel külast külla jalutades ei avastanud ta ainumastki Crochani naist. Need talunikud olid esimene võimalus juba mitme nädala jooksul lõbutseda. Ja olgu ta neetud, kui seda ei naudi.

      Manon sammus põllule ja lakkus käigu pealt oma küüntelt verd. Ta lipsas läbi kõrte, vaevu enamat kui varjud ja udu.

      Manon leidis taluniku põllu keskel eksinult ja vaikselt hirmust määgimas. Kui mees pöördus ja tema põis vere ning raudhammaste ja julma, julma naeratuse peale lahti läks, lubas Manon tal südamest röökida.

      5

      Celaena ja Rowan ratsutasid mööda tolmust teed, mis väänles rünkadega tikitud rohumaade vahel lõunapoolsete eelmägedeni. Neiu oli Wendlyni kaarte piisavalt pähe õppinud teadmaks, et nad liiguvad küngastest üle. Kaugemal kõrguvate Cambria mägede suunas, mis tähistasid surelike poolt valitsetud Wendlyni ja kuninganna Maeve surematute maade piiri.

      Päike