Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas

päeva jooksul. Rowan ei teinud neiu sõnadest väljagi.

      Rowan ei tõstnud koguni valvuritele tervituseks kätt. Ta pidi olema selle paigaga tuttav, kui ei suvatsenud teretadagi. Kui nad iidsele kantsile lähemale jõudsid – mis polnud suurt enamat kui paar vahitorni, mille põimis tervikuks suur, sammalt ja samblikke täis pritsitud ühendav hoone –, pani Celaena kaks ja kaks kokku. See pidi olema mingi piiripost, poolel teel surelike ilma ja Doranelle’i vahel. Vahest leiab ta viimaks sooja koha magamiseks. Kas või üheks ööks.

      Valvurid andsid Rowanile au, kes ei raisanud neile isegi mitte põgusat pilku. Nad kõik kandsid kapuutse, mis maskeerisid märke nende vereliinist. Olid nad haldjad? Rowan ei lausunud küll suurema osa reisist sõnagi – ta ilmutas Celaena vastu sama palju huvi kui teeäärse sitahunniku vastu –, aga kui neiu pidi ööbima haldjate juures… võis teistel küsimusi tekkida.

      Ta pani tähele igat detaili, igat väljapääsu, igat nõrkust, kui nad müüri taga olevasse suurde hoovi sisenesid. Kaks üpris sureliku ilmega tallipoissi ruttas neile sadulast maha astumisel appi. Kõik näis nii liikumatu. Nagu oleks kõik, isegi kivid, hinge kinni hoidnud. Nagu oleks see oodanud. Tunne ainult halvenes, kui Rowan ta sõnatult peahoone hämarasse sisemusse juhtis, kitsast kivitrepist üles kuhugi, mis meenutas väikest kontorit.

      Asi polnud nikerdatud tammemööblis, kuhtunud rohelistes kardinates või tulesoojuses, mis ta järsult paigale naelutas. Asi oli laua taga istuvas tumedajuukselises naises. Maeve, haldjakuninganna.

      Tema tädi.

      Ja siis tulid sõnad, mida ta oli kümme aastat peljanud.

      „Tervist, Aelin Galathynius.”

      8

      Celaena taganes. Ta teadis täpselt, kui mitu sammu kulub koridori jõudmiseks, kuid põrutas vastu kõva, järeleandmatut keha samal ajal, kui uks nende taga sulgus. Käed vappusid nii hullusti, et ta ei vaevunudki enda või Rowani relvi rabama. Too tüüp lööb ta mättasse sel hetkel, kui Maeve vastava käsu annab.

      Veri kihutas Celaena peast minema. Ta sundis end sisse hingama. Ja veel ühe korra. Seejärel sõnas ta liiga vaiksel häälel: „Aelin Galathynius on surnud.” Juba asjaolu, et seda nime valjusti öelda – seda neetud nime, mida ta pelgas ja vihkas ja üritas kogu hingest unustada…

      Maeve paljastas naeratades väikesed, teravad purihambad. „Ärgem vaevakem end valedega.”

      See polnud vale. See tüdruk, see printsess suri jões kümmekond aastat tagasi. Celaena polnud Aelin Galathynius rohkem kui ükski teine isik.

      Ruum oli liiga kuum – liiga väike ja Rowan üks sünge loodusjõud tema taga.

      Celaenale polnud ette nähtud aega end koguda, keerata kokku vabandusi ja pooltõdesid, nagu oleks pidanud nendel viimastel päevadel tegema. Selle asemel kukkus ta pea ees vaikusesse ja udusesse kargusesse. Ta peab astuma haldjakuninganna ette nii, nagu Maeve tahab, et tema ette astutaks. Ja seda mingis kantsis, mis näis olevat kaugelt, kaugelt tühisem, kui oleks väärinud see ronkmustade juustega iludus, kes teda mustade, põhjatute silmadega vaatas.

      Jumalad küll. Jumalad küll.

      Maeve oli oma täiuslikkuses hirmuäratav. Üdini liikumatu, igavene ja rahulik. Temast kiirgas iidset graatsiat. Tumedapäine õde heledajuukselisele Mabile.

      Celaena lollitas end mõttega, et see saab olema lihtne. Ta oli endiselt Rowani vastu surutud, justkui oleks too kivimüür. Läbimatu müür. Sama vana kui need kindlust ümbritsevad kaitsekivid. Rowan astus temast võimsa, kiskjaliku kergusega eemale ja nõjatus vastu ust. Celaena ei pidanud lahkuma enne, kui Maeve seda lubas.

      Haldjakuninganna püsis vaiksena. Pikad kuuvalged sõrmed olid violetse kleidi rüpes kokku tõmmatud ja tema toolileenil kõõlus valge loorkakk. Maeve ei vaevanud end krooniga ja Celaena arust ta seda vist ei vajanudki. Iga olend selle maamuna peal teaks, kes ta on – mis ta on. Ka siis, kui nad on kurdid ja pimedad. Maeve, nägu tuhandetest legendidest… ja luupainajatest. Temast oli kirjutatud eeposeid ja poeeme ja laule. Neid leidus nii palju, et mõned uskusid teda koguni olevat pelgalt müüt. Aga siin see unenägu seisis. Luupainaja – lihast ja luust.

      See võib olla sulle eeliseks. Saad oma vastused, mida vajad, siinsamas ja kohe. Lähed mõne päeva pärast Adarlani tagasi. Lihtsalt – hinga.

      Hingamine, nagu tuli välja, osutus päris raskeks, kui teadaolevalt inimesi omaenda lõbuks hulluks ajav kuninganna igat värelust su kurgus jälgib. See Maeve toolil kõõluv kakk – haldjas või ehtne elajas? – jõllitas samuti teda. Linnu küünised keerdusid elegantselt toolileenile ja kaevusid puitu.

      Samas tundus see mõnevõrra absurdne – Maeve andmas audientsi siinses pooleldi pehkinud kontoris laua taga, mis oli kokku määritud Wyrd teab millega. Jumalad küll, juba see asjaolu, et Maeve istus kirjutuslaua taga. Ta peaks lendlema õhulises orus, ümbritsetud õõtsuvate virvatulukeste ja lautode ning harfide saatel tantsivate näitsikutega. Ta peaks lugema keerlevaid taevatähti, nagu oleks need luule. Mitte siin.

      Celaena kummardas sügavalt. Ilmselt peaks põlvili laskuma, aga nagunii haises ta jubedalt ja Vareses kisklemisest saadud lõhkist nägu katsid endiselt sinikad. Kui Celaena tõusis, jätkas Maeve kergelt muigamist. Ämblik, kelle võrgus siples kärbes.

      „Pärast korraliku vanni näeksid ilmselt vägagi oma ema moodi välja.”

      Meelitusi niisiis ei vahetataks. Maeve asus kohe kõri kallale. Sellega sai Celaena hakkama. Ta võis oma tahtmise saamiseks valu ja kabuhirmu eirata. Niisiis muigas Celaena täpselt sama põgusalt: „Oleks ma teadnud, kellega kohtun, oleksin enda korda seadmiseks saatjalt aega anunud.”

      Ta ei tundnud end silmapilgukski selle pärast halvasti, et Rowani lõvide ette viskas.

      Maeve obsidiaansilmad hüppasid Rowanile, kes endiselt ukse vastu nõjatus. Celaena võis vanduda, et haldjakuninganna muiges peegeldus heakskiit. Justkui oleks kurnav reis samuti osa sellest plaanist. Aga miks? Miks ta segadusse ajada?

      „Kardetavasti on ruttav tempo läbinisti minu süü,” lausus Maeve. „Kuigi ilmselt oleks ta võinud vaevaks võtta sulle tee peal vähemalt mingi pesemiskoht leida.” Haldjakuninganna tõstis elegantse käe ja viipas sõdalasele. „Prints Rowan…”

      Prints. Celaena neelas alla tungiva soovi tema poole pöörata.

      „…on minu õe Mora vereliinist. Natuke nagu mu õepoeg ja minu koja liige. Sulle ülimalt kauge sugulane. Teid ühendab iidne sugulusliin.”

      Veel üks käik Celaena tasakaalust välja ajamiseks. „Või nii.”

      Vahest polnud see parim vastus. Võib-olla peaks ta põrandale viskuma ja vastuste nimel lömitama. Ja Celaenat valdas tunne, et õige, õige varsti jõuaks ta ilmselt sellesse punkti. Aga…

      „Küllap imestad mu otsuse üle lasta prints Rowanil sind siia tuua,” mõtiskles Maeve tasasel häälel.

      Ta võis seda mängu Nehemia nimel ju kaasa mängida. Celaena hammustas piisavalt kõvasti keelde, et oma jumalatest neetud ülbe suumulk kinni hoida.

      Maeve toetas valged käed lauale. „Olen ammu-ammu sinuga kohtumist oodanud. Ja kuna mina sellelt maalt ei lahku, ei saanud ma sind näha. Vähemalt mitte oma silmadega.” Kuninganna pikad küüned kiiskasid valguse käes.

      Lõkete kohal sosistati legende teise naha kohta, mida Maeve kandis. Mitte keegi polnud elusana näinud rohkemat kui varjusid ja küüniseid ja pimedust, mis õgib su hinge.

      „Nad rikkusid mu seadusi, kas tead. Sinu vanemad ei kuulanud mu käsku, kui ühte heitsid. Vereliinid olid segunemiseks liiga ohtlikud. Su ema lubas siiski, et laseb mul sind näha, kui oled sündinud.” Maeve kallutas pea viltu. See sarnanes kõhedust tekitavalt kakuga tema taga. „Kaheksa aasta jooksul pärast sinu sündi jagus tal alatasa liiga palju tegemist, et oma vannet austada.”

      Kui tema ema murdis lubadust… kui ema hoidis teda Maeve eest, leidus selleks pagana hea põhjus. Põhjus, mis kõditas Celaena mõtete ääri. Üks hägune mälestus.

      „Aga