Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas

kibedamat.

      Dorian nõjatus käsivartega lauale ja muigas laisalt. „Tervist, Aedion.”

      Aedion ei teinud tervitajast välja ja küünitas küpsetatud lambakoodi poole, must sõrmus sätendamas. „Mulle meeldib see uus arm, kapten,” ütles ta ning nõksatas lõuaga õhukese valge joone poole Chaoli põsel. Arm, mille Celaena Nehemia surmaööl tekitas, kui üritas Chaoli tappa – nüüd oli see püsiv meenutus kõigest, mille Chaol kaotas. Aedion jätkas: „Paistab, et nad polegi sind veel ära nätsutanud. Ja andsid sulle lõpuks ühe suurte poiste mõõga ka.”

      Dorian vastas Chaoli eest: „Hea meel näha, et torm su head tuju vaigistada ei suutnud.”

      „Nädalaid, mille jooksul pole teha muud kui harjutada ja naisi magatada? Ime, et ma üldse viitsisin mägedest alla tulla.”

      „Ma ei teadnudki, et sa viitsisid teha midagi, kui see ei teeninud sinu huve.”

      Vaikne naer. „Seal ongi see võluv Havilliardide vaim.” Aedion kaevus oma einesse ja Chaol hakkas parajasti nõudma, miks too viitsis nende juurde istuda – lisaks sellele, et neid piinata, nagu ta ikka tegi siis, kui kuningas mujale vaatas –, ent märkas siis, et Dorian jõllitab.

      Mitte Aedioni vägevat kogu ega turvist, vaid tema nägu, tema silmi…

      „Sa ei peaks mingil peol või kusagil mujal olema?” küsis Chaol Aedionilt. „Mind üllatab, et jõlgud siin, kui su tavapärased ahvatlused linnas ootavad.”

      „On see sinu viisakas viis paluda kutset mu homsele kogunemisele, kapten? Üllatav. Oled alati vihjanud, et pead end paremaks minu sorti pidudest.” Türkiissilmad tõmbusid kissi ja ta muigas kavalalt Doriani poole. „Sina aga – viimane minu korraldatud pidu lõppes sulle ikka väga hästi. Punapäised kaksikud, kui õigesti mäletan.”

      „Sulle valmistaks pettumust teadmine, et olen sellist tüüpi eksistentsist kaugemale liikunud,” lausus Dorian.

      Aedion asus taas oma roa kallale. „Jääbki mulle rohkem.”

      Chaol pigistas käed laua all rusikasse. Celaena ei hiilanud viimase kümne aasta jooksul just vooruslikkusega, aga ei tapnud iial ühtki Terraseni pinnal sündinud kodanikku. Lausa keeldus sellest. Ja Aedion oli alati olnud üks jumalatest neetud värdjas, aga nüüd… Kas ta teadis, mida oma sõrmes kandis? Kas ikka teadis, et hoolimata ülbusest, trotsist ja jultumusest võis kuningas küll väänata teda oma tahte järgi nii, kuidas ise soovis? Ta ei saanud Aedioni hoiatada. Muidu võib ta vahest saata surma nii ennast kui ka kõiki, kellest hoolis, kui Aedion tõepoolest kuningale ustav on.

      „Kuidas Terrasenis läheb?” küsis Chaol, sest Dorian silmitses taas Aedioni.

      „Mida sa tahad, et ma räägiks? Et oleme jõhkra talve järel hästi toidetud? Et me ei kaotanud haigustele küllalt paljusid?” Aedion turtsatas. „Eks see mässajate küttimine on alati lõbus, kui sul selle järele piisavalt isu on. Loodetavasti kutsus Tema Kuninglik Majesteet Turma lõunasse eesmärgiga neile viimaks päriselt tegevust anda.” Kui Aedion käe veeklaasi järele sirutas, märkas Chaol tema mõõga käepidet. Tuhmi metalli täkkisid lõiked ja kriimud, mõõganupuks ei midagi enamat kui veidike pragunenud, ümaraks kulunud sarv. Nii lihtne, ilmetu mõõk Erilea ühe suurima sõdalase jaoks.

      „Orynthi mõõk,” venitas Aedion laisalt. „Kink Tema Majesteedilt mu esimese võidu puhul.”

      Kõik tundsid seda mõõka. See oli Terraseni kuningliku perekonna pärand, mis läks valitsejalt valitsejale. Õiguse järgi kuulus see nüüd Celaenale. Ja varem kandis seda mõõka tema isa. Asjaolu, et praegu kasutas relva Aedion ja seda, mida mõõk nüüd tegi, kelle elusid see võttis, oli tegemist kõrvakiiluga Celaenale ning tema perele.

      „Mind üllatab, et sind selline sentimentaalsus morjendab,” poetas Dorian.

      „Sümbolitel on väge, prints,” ütles Aedion teda pilguga paigale naelutades. Celaena pilk – alistumatu ja väljakutsest pakatav. „Sind üllataks, mis väge see veel Põhjalas käsutab – mida see teeb selleks, et veenda hulljulgeid plaane mitte ellu viima.”

      Vahest polnudki Celaena oskused ja kavalus tema vereliinis ebatavalised. Kuid Aedion oli Ashryver, mitte Galathynius – see tähendas, et tema vaarema oli Mab, üks kolmest haldjakuningannast, kes hilisemate põlvede jooksul jumaluseks krooniti ja sai uueks tiitliks jahijumalanna Deanna nime. Chaol neelatas valusalt.

      Laskus vaikus, pingul kui vibunöör. „Mingi tüli teie kahe vahel?” küsis Aedion liha hammustades. „Las ma pakun: naine. Äkki kuninga kangelane? Kuulduste järgi on ta… põnev. Sellepärast liikusidki minu masti lõbu juurest eemale, printsike?” Ta seiras saali. „Tahaksin vist temaga kohtuda.”

      Chaol võitles tahtmisega mõõgapidet suruda. „Ta on mujal.”

      Aedion saatis julma muige hoopis Doriani suunas. „Kahju. Võib-olla suudaks ta veenda ka mind edasi liikuma.”

      „Vali sõnu,” lõrises Chaol. Ta oleks võinud naerda, kui poleks soovinud kindralile käsi ümber kõri pigistada. Dorian trummeldas vaid sõrmedega lauale. „Ja näita üles veidikenegi austust.”

      Aedion mugistas naerda ja lõpetas lambaprae. „Olen Tema Majesteedi ustav teener nagu alati.” Taas kord jäid need Ashryveri silmad Dorianil pidama. „Vahest olen minagi kord sinu hoor.”

      „Kui sa veel sel ajal elad,” nurrus Dorian võltsilt.

      Aedion jätkas söömist, ent Chaol tundis endiselt tema järelejätmatut fookust, mis neid kahte armutult paika surus. „Kuulduste järgi tapeti siin krundil mitte kuigi ammu ühe nõiaklanni matroon,” lausus Aedion argiselt. „Ta haihtus, kuigi tema elupaik annab mõista, et mutt pani ikka kõvasti vastu.”

      „Mis huvi sinul selle vastu on?” küsis Dorian teravalt.

      „Pean oma huviks teada, kui siinse ilma võimujagajad oma otsa leiavad.”

      Üks judinaämblik kõndis Chaoli selgroogu mööda alla. Tema teadis sortsidest vähe. Celaena rääkis paari lugu – ja Chaol palvetas alati, et need liialdusteks osutuks. Aga Doriani näost väreles üle midagi hirmulaadset.

      Chaol nõjatus ette. „Pole sinu asi.”

      Aedion eiras jälle vastast ja pilgutas printsile silma. Doriani sõõrmed paisusid. See oli ainus märk pinnale ujuvast raevust. See ja ka asjaolu, et õhk ruumis muutus – kargemaks. Maagia.

      Chaol asetas käe sõbra õlale. „Jääme hiljaks,” valetas ta, kuid Dorian sai asjale pihta. Ta pidi Doriani minema toimetama – Aedionist eemale – ja üritama ohjata kahe mehe vahel käärivat katastroofilist tormi. „Puhka hästi, Aedion.” Dorian ei vaevunud vastama, tema safiirsilmad sinetasid jäiselt.

      Aedion muigas ülbelt. „Pidu on homme Riftholdis, kui tekib tunne taas vanu aegu kogeda, prints.” Oh, kindral teadis täpselt, milliseid nuppe vajutada ja teda ei huvitanud põrmugi, millise jama see tekitas. See tegi ta ohtlikuks – surmavaks.

      Eriti kui asi puudutas Doriani ja tema võluväge. Chaol sundis end soovima head ööd mõnele oma mehele, et mõjuda muretu ja argisena, kui nad söögisaalist välja sammusid. Aedion Ashryver saabus Riftholdi ja jäi napilt ilma kokkupõrkest ammu kaotatud nõoga.

      Kui Aedion vaid teaks, et Aelin on endiselt elus. Kui ta vaid teaks, kes või mis neiust saanud on või mida ta kuninga salaväe kohta õppis. Kas Aedion seisaks tema kõrvale või hävitaks ta? Arvestades mehe tegusid, sõrmust, mida ta kandis… Chaol ei tahtnud kindralit Celaena lähedalegi. Ega ka Terraseni lähedale.

      Ta mõtiskles selle üle, kui palju valatakse verd siis, kui Celaena teada saab, mida tema nõbu korda saatnud on.

      Chaol ja Dorian kõndisid suurema osa retkest printsi torni vaikuses. Kui nad ühte tühja koridori keerasid ja veendusid, et keegi neid pealt ei kuule, alustas Dorian: „Mul polnud vaja, et sa vahele astuks.”

      „Aedion on jäletu värdjas,” urises Chaol. Vestlus oleks võinud seal lõppeda ja osa temast tundiski kiusatust seda teha, kuid sundis end siiski ütlema: „Kartsin, et su kannatus