Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas

möödudes avastas ta järsku, et väga raske oli sundida end üldse millestki hoolima. Mis iganes meelekindlus, mis iganes raev, mis iganes midagi oli see, mida ta Adarlanist lahkudes tundis – see taandus. Selle kugistas alla tühjus, mis nüüd seesmiselt järas.

      Kulus neli päeva enne, kui Celaena massiivset, eelmägede peale ehitatud pealinna silmas. Varese. Paik, kus sündis tema ema. Kuningriigi pakatav süda.

      Ehkki Varese näis puhtam kui Rifthold ja ülem- ning alamklasside vahel jagati külluslikult jõukust, oli see ikkagi pealinn oma agulite ja kõrvaltänavate, hoorade ja mänguritega. Celaenal ei kulunud kaua selle allilma leidmiseks.

      All tänaval peatusid kolm turuvalvurit vestlemiseks ja Celaena toetas lõua kätele. Nagu iga valvur siin kuningriigis, kandsid nad kerget turvist ja tublit relvavalikut. Kuulduste järgi õpetasid haldjad Wendlyni sõdureid olema halastamatud ja kavalad ning kiired. Ja ta ei tahtnud teada, kas see oleks tõsi umbes tosina erineva põhjuse tõttu. Kahtlemata näisid nad märksa tähelepanelikumad kui keskmine Riftholdi vaht – isegi kui nad polnud veel märganud palgamõrvarit enda kõrval. Aga neil päevil kujutas Celaena ohtu ainult iseendale. Seda ta teadis.

      Isegi iga päev päikese käes küpsedes, isegi end igal võimalusel mõnel linna arvukaist väljakuist olevas purskkaevus pestes tundis ta endiselt Archer Finni verd oma nahka, juustesse imbumas. Isegi Varese pideva müra ja rütmi juures võis endiselt kuulda Archeri oigeid, kui ta meest selles lossi all olevas tunnelis veristas. Ja isegi veini ning põrgukuumuse saatel nägi ta endiselt Chaoli õudusest moonutatud nägu, kui mees kuulis Celaena haldjapäritolust ja koletust väest, mis ta kergelt hävitada võis. Mil Chaol sai teada, kui õõnes ja sünge oli Celaena seestpoolt.

      Ta juurdles sageli selle üle, kas Chaol närib läbi mõistatuse, mille Celaena talle Riftholdi kail andis. Ja kui Chaol tõe avastab… Celaena ei lubanud endal kunagi nii kaugele mõelda. Praegu polnud aeg Chaoli või tõe või üldse millegi muu üle pead vaevata, mis hinge nii nõdraks ja väsinuks jättis.

      Celaena kompas hellalt lõhkist huult ja krimpsutas turuvalvurite peale nägu. See liigutus pani suu veel rohkem valutama. Ta vääris igati seda konkreetset hoopi rüseluses, mille eile õhtul ise taberna’s esile kutsus – ta põrutas jalaga ühe mehe kerad kõrri ja kui too vennike uuesti hingata sai, sattus raevu, kui leebelt väljenduda. Kätt suu juurest langetades silmitses Celaena paar hetke valvureid. Need ei nõudnud kauplejatelt altkäemaksu, ei jõhkrutsenud, ei ähvardanud nii nagu Riftholdi valvurid ja ametnikud. Iga senini nähtud ametnik ja sõdur oli olnud samavõrra… hea.

      Samamoodi nagu oli hea Galan Ashryver, Wendlyni kroonprints.

      Hingepõhjast mingit ärrituselaadset tunnet üles kaapides näitas Celaena keelt. Valvuritele, turule, endiselt korstna otsas seisvale haukale, lossile ja seal elavale printsile. Ta soovis, et vein poleks nii varasel tunnil juba otsa saanud.

      Nädal oli kulunud sellest, kui ta mõtles välja plaani lossi sisse tungimiseks. See juhtus kolm päeva pärast Varesesse saabumist. Nädal sellest hirmsast päevast, kui kõik kavandatud plaanid kokku varisesid.

      Üks jahutav tuuleke trügis mööda ja kandis endaga vürtse tänavat ääristavatelt kaupmeestelt – muskaat, tüümian, köömen, sidrunaloisia. Ta hingas sügavalt sisse ja lasi hõngul päikesest ja veinist ogarat pead selitada. Ühest lähedal asuvast mägilinnast hõljus alla kellade kuma ja mingil linnaväljakul lasi rändmuusikute ansambel valla lõbusa keskpäevase viisi. Nehemia oleks seda paika armastanud.

      Ja just nii kiiresti maailm vääratas ning selle neelas nüüd temas elav tühimik. Nehemia ei näe iial Wendlyni. Ei uita iial vürtsiturul, ei kuule mägede kelli.

      Üks pagana raske taak rõhus Celaena rinnale.

      See tundus ometi nii täiusliku plaanina, kui ta Varesesse saabus. Neil tundidel, mille ta mõttes kuningalossi kaitsesüsteemide lahti muukimisele kulutas, mõtiskles ta selle üle, kuidas otsib Maeve üles ja saab võtmete kohta infot. Kõik läks sujuvalt, veatult. Kuni…

      Kuni selle jumalatest neetud päevani, mil ta märkas, kuidas valvurid igal pärastlõunal kell kaks oma kaitsesüsteemis lõunaseina juurde augu jätsid ja Celaena väravamehhanismi tööpõhimõtted ära arvas. Kuni Galan Ashryver sellest väravast välja ratsutas. Täies uhkuses tema silme all. Seal, kus Celaena ühe aadlimehe maja katusel kükitas.

      Asi polnud kroonprintsi välimuses, oliivikarva nahas ja tumedates juustes, mis Celaena paigale naelutasid. Asi polnud selles, et isegi nii kaugelt nägi tüdruk printsi türkiissilmi – Celaena silmi – just seda põhjust, miks ta tavapäraselt tänavatel kapuutsi alla varjus.

      Ei. Asi oli selles, kuidas rahvas hõiskas.

      Hõiskas talle, oma printsile. Jumaldas teda. Seda sädelevat naeratust ja kerget turvist, mis lõputu päikese käes küütles, kui prints koos sõduritega põhjaranniku poole ratsutas. Et taas kord blokaadist läbi murda. Blokaadimurdja. Prints – tema sihtmärk – oli üks jumalatest neetud Adarlani blokaadist läbimurdja. Ja tema rahvas armastas teda selle eest.

      Ta jälitas printsi ja tema mehi läbi linna katuselt katusele karates. Poleks olnud vaja enamat kui üht noolt nende türkiisilmade vahele ja prints sureks. Aga Celaena hiilis tema järel linnamüürini. Hüüded paisusid valjemaks, rahvas loopis lilli, igaüks säras uhkusest oma täiusliku, täiusliku printsi üle.

      Celaena jõudis linnaväravateni just siis, kui need printsi läbilaskmiseks avanesid. Ja kui Galan Ashryver päikeseloojangusse ratsutas, sõja ja hiilguse järele, et võidelda headuse ning vabaduse eest, püsis Celaena sellel katusel seni, mil prints oli üksnes täpike kauguses.

      Seejärel sammus ta lähimasse taberna’sse ja sattus kõige verisemasse, jõhkramasse rüselusse, mille oli iial esile kutsunud. Ja siis kutsuti kohale linnavalve ja Celaena haihtus paar hetke enne, kui kõik kartsa heideti. Ja seejärel võttis ta vastu kindla otsuse. Veri ninast särgiesisele nirisemas ja seda munakividele lärtsatades pani Celaena peas paika plaani – ta ei kavatse mitte midagi teha.

      Tema plaanidel polnud nagunii mingit mõtet. Nehemia ja Galan oleks maailma vabaduseni juhtinud ja Nehemia oleks pidanud endiselt täiel rinnal hingama. Koos oleksid prints ja printsess Adarlani kuninga alistanud. Aga Nehemia hukkus. Ja Celaena tõotus – see nõme, hale vanne – oli väärt sama palju kui muda. Ajal, kui leidus veel selliseid armastatud troonipärijaid nagu Galan, kes suutnuks teha nii palju enamat. Oli ta alles loll, et sellise vande andis.

      Isegi Galan – kroonprints – suutis vaevu Adarlanile mõlkigi lüüa ja tema käsutuses oli terve armaada. Celaena oli üksi, üks tõeliselt raisatud elu. Kui Nehemia ei suutnud kuningat peatada… siis see plaan, leida viis võtta Maevega ühendust… See plaan oli absoluutselt kasutu.

      Õnnekombel polnud ta veel näinud mõnda haldjat. Mitte ühtki pagana haldjat ega härjapõlvlast või isegi kriipsukestki võlujõudu. Ta andis selle vältimiseks endast parima. Isegi enne Galani silmamist hoidus ta eemale turulettidest, kus pakuti kõike ravitarvetest pudinate ja võlujookideni. Need paigad olid tavaliselt ka täis rändesinejaid või palgasõdureid, kes müüsid elatise teenimiseks oma andeid. Ta õppis ära, millistes taberna’des meeldis maagiakasutajatel aega veeta ning ei tõstnud sinna iial jalgagi. Sest vahel tundis ta oma sisikonnas tärkavat üht nirisevat, vähkrevat olevust, kui selle energia praginaga kokkupuutesse sattus.

      Nädal möödas ajast, mil ta hülgas oma plaani ja loobus igasugusest katsest üldse hoolida. Ja Celaena kahtlustas, et kulub veel palju pikki nädalaid enne, kui tal saab tõsiselt kõrini teggya’st või igaõhtusest kaklusest üksnes selleks, et midagi üldse tunda. Või kuni tal saab kõrini hapuka veini kaanimisest päevade kaupa katustel lesides.

      Aga tema kõri kuivas ja kõht nurises, niisiis kooris Celaena end aeglaselt katuseäärelt lahti. Aeglaselt mitte tähelepanelike valvurite pärast, vaid seetõttu, et pea käis ikka korralikult ringi. Ta ei saanud kindel olla, et hoolib endast piisavalt ja suudab vältida ristseliti alla kukkumist.

      Ta põrnitses kitsast armi oma peopesal, kui lasi end mööda vihmaveetoru alla kõrvalteele turutänava ääres. See polnud nüüd enamat kui meenutus