Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas

isa rääkis Aedionile Celaena lähetusest Wendlynisse – Aedioni kuningliku vereliini kodumaale, kus valitsesid endiselt mehe nõod Ashryverid.

      Aedion võis ju pasundada võitudest mässajate üle ja käituda nii, nagu kuuluks pool impeeriumi praktiliselt temale… Kui palju mäletas Aedion aga oma suguseltsist teisel pool merd?

      „Dorian, mul on vajaduse korral omad viisid Aedioni lõastamiseks. Praeguseks valmistab tema häbitu jultumus mulle suurt lõbu.” Kuningas osutas lõuaga ukse poole. „Küll aga ei valmista mulle lõbu, kui jätad täna temaga kohtumisele minemata.”

      Just niiviisi söötiski oma isa ta Hundi lõugade vahele.

      Ehkki Dorian tegi katset näidata Aedionile loomaaeda, koerakuute, talle – isegi seda neetud raamatukogu –, tahtis kindral vaid üht – läbi aedade jalutada. Aedioni väitel oli ta möödunud õhtul liigselt tarbitud toidust rahutu ja uimane, kuid Dorianile saadetud muie reetis vastupidist.

      Aedion ei viitsinud vestelda, ta oli liigselt ametis rõvedate laulukeste ümisemise ja mööduvate naiste takseerimisega. Vaid korraks lasi ta libiseda sellel pooleldi tsiviliseerituse fassaadil, kui nad kõrguvate roosipõõsastega ääristatud kitsal rajal kõndisid. Vapustavad põõsad suvel, ent surmavad talvel. Ja valvurid olid hetkeks pimedad, kui ühe kurvi võrra maha jäid. Sellest piisas, et Aedion sai vaevumärgatavalt Dorianile jala ette panna ja kaaslase okasseina saata. Aedion ümises aga muretult oma räigeid laule edasi.

      Kiire manööver hoidis Doriani nägupidi okastesse lendamast, kuid keepmantel kärises ja käsi kipitas. Selle asemel, et rahuldada kindralit sisina ja haavade uurimisega, torkas Dorian haukuvad, külmunud sõrmed taskutesse ja juba tulidki valvurid ümber nurga.

      Nad vahetasid sõnu alles siis, kui Aedion purskkaevu juures seisatas ja armistunud käed puusa sättis. Ta hindas eespool laiuvat aeda justkui lahinguväljas. Aedion irvitas nende taga varitseva kuue valvuri poole. Tema silmad on kirkad – nii kirkad, mõtles Dorian, ja nii veidralt tuttavad, kui kindral ütles: „Prints vajab omaenda palees saatjaid? Mind nörritab, et nad ei saatnud rohkemgi valvureid sind minu eest kaitsma.”

      „Arvad, et saaksid kuue mehega hakkama?”

      Hunt mugistas vaikselt naerda ja kehitas õlgu. Orynthi mõõga kriim käepide püüdis peaaegu pimestavat päikesepaistet. „Ma vist ei peaks sulle seda ütlema juhuks, kui su isa otsustab kunagi, et minu kasulikkus ei kaalu enam mu temperamenti üles.”

      Osa valvureid nende taga pobises, ent Dorian lausus: „Ilmselt mitte.”

      Ja oligi kõik – rohkem ei öelnud Aedion edasise külma ja õnnetu jalutuskäigu jooksul midagi. Lõpuks kinkis kindral Dorianile siiski ühe vaheda naeratuse ja lausus: „Lase see igaks juhuks üle vaadata.” Alles nüüd taipas Dorian, et parem käsi veritseb endiselt. Aedion keeras end aga eemale. „Aitäh jalutuskäigu eest, prints,” ütles kindral üle õla ja see mõjus pigem ähvarduse kui millegi muuna.

      Aedion ei tegutsenud põhjuseta. Vahest veenis kindral ise kuningat seda ringkäiku läbi suruma. Ent mis põhjusel, jäi Dorianil tabamata. Kui Aedion ei soovinud just aimu saada sellest, mis mees Dorianist oli saanud ja kui hästi ta seda mängu mängida oskas. Tema silmis oli sõdalane küllalt võimeline tegema seda ainult selleks, et potentsiaalset liitlast või ohtu hinnata – Aedion omas kogu oma kõrkuse juures salakavalat mõistust. Ilmselt pidas ta ka õukonnaelu teatavaks lahinguväljaks.

      Dorian kõndis isiklikult Chaoli poolt valitud valvurite saatel imeliselt sooja lossi tagasi ja lasi nad siis noogutusega vabaks. Chaol ei tulnud täna. Prints tundis sellest üksnes heameelt – pärast vestlust tema maagia üle, pärast seda, kui Chaol keeldus Celaenast rääkimast, kahtles Dorian üha enam ühiste vestluste toimumises. Samas ei uskunud ta hetkekski, et Chaol kiidab vabatahtlikult heaks süütute surma, on nad siis sõbrad või vaenlased. Chaol pidi niisiis teadma, et Celaena ei mõrvaks Ashryveri kuningakoda, mis iganes neiu enda põhjustena lauale laoks. Ent polnud ju suurt mõtet vaevuda Chaoliga kõnelema, kui sõber oma saladusi kiivalt varjas.

      Dorian juurdles taas kord sõbra sõnamõistatuse üle, kui ravitsejate katakombi sisse astus ning rosmariini ja mündi hõng mööda pahvatas. Tervet pesakonda laoruume ja läbivaatustube hoiti eemal ülal kõrguva klaaskantsi uudishimulikest pilkudest. Klaaslossis asus katuse all veel üks ravitiib neile, kes ei suvatsenud siia alla reisida, kuid just siin lihvisid ning harjutasid Riftholdi ja Adarlani parimad ravitsejad oma kunsti juba tuhat aastat. Tundus, nagu hingaks kaamed kivid sajandite jooksul kuivatatud ravimtaimede essentse ja see andis maa-alustele koridoridele mõnusa, avatud tunde.

      Dorian leidis väikese töötoa. Noor naine küürutas suure tammepuust laua kohal ja tema ees laius terve trobikond klaaspurke, kaalusid ja uhmreid. Lisaks vedelikega klaastuube, rippuvaid ürdituuste ja väikeste, üksikute leekide peal mullitavaid potte. Ravikunst oli üks vähestest, mida isa kümme aastat tagasi täielikult ei keelustanud – kuigi kuningas teadis, et kunagi ammu oli see veel vägevam. Kord kasutasid ravitsejad tohterdamiseks ja päästmiseks võlukunsti. Nüüd jäi neile vaid see, mida iganes loodus pakkus.

      Dorian astus ruumi ja noor naine tõstis pilgu raamatult, näpp ühel lehel seisatamas. Polnud imeilus, aga – kena. Puhtad, elegantsed jooned ja palmikuks punutud kastanikarva juuksed. Kuldpruun nahk viitas, et vähemalt üks pereliige pärines Eyllwest. „Kas ma saan…” Seejärel sai naine Doriani korralikult silmitseda ja laskus reveranssi. „Tema Kuninglik Kõrgus,” ütles ta, puna mööda siledat kaelasammast üles hiilimas.

      Dorian tõstis verise käe. „Okaspõõsas.” Roosipõõsas oleks kriimustused sedavõrd rohkem haledaks muutnud.

      Naine hoidis pilku mujal ja hammustas alahuult. „Muidugi.” Ta viipas saleda käega puutoolile laua ees. „Palun. Kui te just – kui te just ei soovi korralikku läbivaatusruumi minna?”

      Tavaliselt vihkas Dorian kokutamise ja kohmitsemisega jändamist, kuid see noor naine oli endiselt nii punane, nii vaikse häälega. „See sobib küll,” ja libistas end toolile.

      Vaikus laskus raskelt Doriani peale, kui naine läbi töötoa kiirustas, esmalt räpase valge põlle eest võttis ja seejärel tubli pika minuti oma käsi pesi. Siis kogus ta kokku kõiksugu sidemed ja salvipurgid, seejärel kuuma veega kausi ja puhtad lapid ning viimaks, viimaks tõmbas laua äärde ühe tooli, et tema vastu istuda.

      Nad ei kõnelenud ka siis, kui naine hoolikalt vermeid pesi ja seejärel Doriani kätt uuris. Küll aga avastas Dorian, et vaatleb naise pähklisilmi, nobedate sõrmede kindlameelsust ja seda puna, mis kaelalt ja palgeilt kaduda ei tahtnud. „See käsi on – väga keerukas,” pomises naine viimaks, kriime uurides. „Tahtsin vaid veenduda, et tõsiseid vigastusi pole ja et sinna ei jäänud kinni ühtki okast.” Ta lisas kähku: „Tema Kuninglik Kõrgus.”

      „Eks see paistab vist hullemana välja.”

      Sulgkerge puudutusega määris naine käele hägust salvi ja Dorian võpatas selle peale nagu neetud tobu. „Vabandust,” pomises naine. „See on kriimustuste desinfitseerimiseks. Lihtsalt, igaks juhuks.” Tundus, nagu tõmbuks ta vaistlikult kössi. Justkui annaks Dorian pelgalt selle eest käsu ta oksa tõmmata.

      Dorian kobas sõnade järele ja lausus siis: „On hullematki ette tulnud.”

      See kõlas totakalt ja naine peatus viivuks, kui käe sidemete järele sirutas. „Ma tean,” ütles ta ja heitis pilgu Dorianile.

      Noh, pagan küll. Olid need silmad alles vapustavad. Naine vaatas kähku alla ja mähkis õrnalt käe sidemesse. „Mind määrati lossi lõunatiiba – ja olen sageli öövalves.”

      See selgitas, miks naine nii tuttavana mõjus. Ta ravis ju tol ööl Doriani, Celaenat, Chaoli, Välejalga… oli nende viimase seitsme kuu jooksul seal kõigi nende vigastuste jaoks. „Vabandust, ma ei suuda su nime meenutada …”

      „Sorscha,” lausus naine. Tema häälest ei kumanud viha, aga oleks pidanud. Ärahellitatud prints ja tema privilegeeritud sõbrad, kes on liiga sees omaenda eludes, et viitsiks õppida ära neid ikka ja jälle lappiva ravitseja nime.

      Naine lõpetas käe mähkimise.