Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

astus valguse kätte ja järsku Elainale meenus.

      „Troy Stockton,“ ütles ta süüdistavalt.

      „Tema ise.“ Mehe pilk langes Glockile. „Aga ärge mind selle asjandusega tulistage.“

      Elaina torkas relva tagasi kabuuri. „Tean, kes te olete. Te kirjutasite San Antonio Woodlawni mõrvadest.“

      Mees kergitas kulme ja vajus ukse kõrval vastu seina. Ta oli poolenisti varjus ja Elaina seisis valguse käes.

      Pluus lahti nööbitud.

      „Te järgnesite mulle siia,“ sõnas ta pluusi kinni nööpides.

      „Ei.“ Mees torkas pöidla vööaasa vahele ja vaatas teda.

      „Kuidas te siis teadsite, kus ma olen?“

      Mees kehitas õlgu.

      Ta kas jälitas Elainat või andis keegi talle infot. Arvestades seda, mis tööd mees tegi, siis tõenäoliselt keegi politseijaoskonnast. Tõenäoliselt Maynard.

      Elaina põrnitses meest ja lootis, et viimane hakkab tema pilgu all nihelema, aga ei. Mees lihtsalt seisis, pikk ja laiaõlgne, musta T-särgi all lihased punnitamas, ega näinud vähimalgi määral kirjaniku moodi välja. Kus on kahkjas nahk? Kus on sarvraamidega prillid mehe raamatu kaanefotolt? Ilmselt oli see rekvisiit, et tekitada teadlase illusioon.

      „Te otsustasite jääda,“ ütles mees.

      „Ma jäin lahkamise ajaks.“

      „Teid ei kutsutud sinna.“

      Elaina pani käed rinnale risti ja mees pööras pilgu vee poole.

      „Siin rannas jääb kesköö paiku üsna vaikseks,“ sõnas Troy. „Peamiselt paarikesed. Tuld enam ei tehta, kuna see keelati ära.“

      Naine suunas samuti oma pilgu veepiirile, kus lained loksusid liivale. Kuuvalgel nägi ta inimesi veest välja tõmmatud süsta kõrval seismas. Nad tõmbasid koos suitsu ja sigareti ots hõõgus pimeduses kasutajat vahetades. Rannas jalutas teisigi, kes suundusid tõenäoliselt baaridesse.

      „Mees pääses ukse juurde kellelegi märkamatult. Võib-olla tundis naine ta ära ja lasi sisse.“ Troy pöördus tema poole. „Või tuli mees ise sisse.“

      „Lukk on terve.“

      Mehe pilk vajus Elaina ülemisele pluusinööbile ja siis tagasi näole. „See lukk on ju naljanumber.“

      „Kust te teate?“

      „Ma vaatasin seda.“

      Gina sõbrannad rääkisid politseile, et ta läks kadumise-eelsel õhtul üksinda oma tuppa. Ometi kuulis teisel korrusel peatuv paar Gina toast summutatud hääli – naise ja mehe oma. Kes see mees oli? See oli üks juurdluse keskseid küsimusi.

      Juurdluse, millest Troy Stockton paistis nii mõndagi teadvat.

      Elaina ajas huuled torru. „Kas te kirjutate nüüd Gina Calvertist? Järjekordne jooksiku-teemaline menuk surnuks pussitatud naistest?“

      Mehe lõualihas tõmbles.

      „Teil paistavad siin olevat õiged sidemed,“ jätkas Elaina. „Piisavalt infoallikaid. Teil ei kulu vist üleliia kaua aega, et midagi paberile panna.“

      Troy pilk oli rahulik. „Kas te teate juba, miks te siin olete, Elaina?“

      „Püüan välja mõelda, miks teie siin olete.“

      Järjekordne õlakehitus. „Mõtlesin, et astun läbi. Soovitan ettevaatlik olla.“

      „Tänan vihje eest, aga kõik, mida te kuulete minult või mõnelt oma semult, on mitteametlik. Ma ei tulnud siia ajakirjanikega rääkima, ja kui te mind oma raamatus tsiteerite, kaeban teid kohtusse, enne kui arugi saate.“

      Mehe suunurk kerkis. „Kindel see.“

      Toas helises Elaina telefon.

      „Vastake sellele.“ Mees ajas end sirgu. „Oli meeldiv kohtuda, agent McCord. Edu homseks.“

      Elaina tõusis enne koitu. Kui lilla taevas oranžiks muutuma hakkas, oli ta jooksnud liival juba kuus kilomeetrit. Säärelihased valutasid. Kopsud kipitasid. Ta oli möödunud avaliku ranna esimesest, teisest ja kolmandast sissepääsuteest. Ta oli möödunud sildist, mis ütles, et ta sisenes looduskaitsealale. Ta oli möödunud veel ühest sildist – OHUSTATUD LINNULIIGI ELUALA – ja jooksnud edasi.

      Ta oli terve elu jooksnud. Kes kannatab, see kaua elab, ütles isa alati. Kui asi kisub karmiks, peavad vastu vaid kõige karmimad. Või Elaina lemmik, mis sai pärast kolmekümnendat sünnipäeva uue tähenduse – kasuta või jääd ilma. John McCord oli tõeline klišeede varamu. Lapsena oli Elaina kogunud neid kulunud fraase näiteks hommikusöögihelveste karpidelt, lootes oma sõnaahtra isa olemuse kohta midagi enamat teada saada.

      Elaina aeglustas tempot, lähenedes järjekordsele sildile – TEXASE LINNURADA. Ta vaatas ringi, aga ei näinud ühtegi lindu, ainult valged liivaluited ja lõputud lained loksusid rannale.

      Ta ronis parema vaate saamiseks lähimale liivaluitele. Ta sai oma Nike’idesse liiva ja sääremarjade külge kleepus peeneid terasid, aga vaade oli seda väärt. Liivaluited, soo, taevas ja vesi ulatusid nii kaugele, kui silm seletas. Tema hotell ja ülejäänud Lito moodustasid põhjas horisondil häguse joone. Oma asukoha ja linna vahel nägi Elaina üksikut kalurit kaldale sumamas ja mõnda madalat telki.

      Üksindus.

      Parim, mida sel saarel leida võis.

      Sugugi mitte halb koht laibast vabanemiseks.

      Elaina pilk kandus saare lahepoolsele kaldale, kus rohu ja veeribade labürindid hommikuse tuule käes virvendasid.

      Mõrtsukal pidi olema mootorpaat.

      Kuidas muidu oleks ta saanud liikumisvõimetuks muudetud ohvrid teest nii kaugele toimetada? Nagu Gina Calvert ja ka eilne ohver Mary Beth Cooper olid leitud kaugelt soost, ehkki teisel pool lahte.

      Kui Elaina ühegi aspekti portreest pihta pani, siis just selle. Mõrtsukal oli paat.

      Ja kui ta leiaks selle paadi, leiaks ta ka kurjategija.

      Troy silmad olid kinni ja jalad tõstetud Elaina terrassilauale, kui ta kuulis naist rannast enda poole jooksmas. Kerge hingeldamine ajas mehe vere keema enne, kui naise vari tema peale langes.

      „Mida te siin teete?“

      Troy avas silmad ja nägi seda, mida oli oodanudki – õhetavat, vihast naist.

      „Ootan teid.“

      Naine põrnitses teda ja vaatas oma spordikella. Ironman. See sobis naise liibuva topi ja jooksupükstega, mis mõlemad olid läbimärjad.

      „Kust te teadsite, et ma väljas olen?“ Naine toetas käe vastu klaasust ja tõmbas tossu jalast. Liiv pudenes betoonile.

      „Ma kontrollisin.“ Troy vaatas, kuidas ta teist jalanõud tühjendas.

      „Te kontrollisite.“

      „Ma ju ütlesin, et see lukk on naljanumber.“

      Elaina vaatas teda vihaselt ja mees sai aru, et naine ei usu, et ta tegelikult ka tema toas käis.

      Troy kallutas tooli tahapoole, et vaadet nautida. Pikad, saledad jalad. Mustad juuksed hobusesabasse kinnitatud. Kõike seda kattis õhuke higikiht.

      „Kuulge, härra Stockton…“

      „Troy.“

      „Mul pole selle jaoks aega. Olen hiljaks jäänud ja ma ütlesin, et ei räägi ajakirjanikega, nii et…“

      „Ei jää.“

      „Mida?“

      „Te ei jää hiljaks. Te jäite sellest juba ilma. Lahkamine tehti eile õhtul.“

      Troy nägi, kuidas naise näole tekkis vapustus ja seejärel viha.

      „Te teadsite sellest? Miks te mulle ei öelnud?“

      „Sain