Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

jaki seljast. Ta vaatas aknast kõnniteid ummistavaid turiste. Naised lühikestes pükstes ja bikiinirinnahoidjates. Päikesest põlenud noorukid läksid rannast koju, lainelaud kaenla all. Eespool kuulutas silt, et Sandhill Innis on vabu kohti. Seal oli veetnud oma lühikese elu viimased päevad Gina Calvert.

      Roheline tuli süttis ja Elaina hoidis vasakule Causeway Roadile, mis viiks ta tagasi mandrile. Sillale lähenedes nägi ta õhtupäikese käes sätendavat Laguna Madret. Sadamas seisid katamaraanid ja purjekad ning Elaina vaatas neid igatsevalt, meenutades viimast korda, mil ta purjeka pardal oli viibinud. See oli Michigani järvel, aastaid tagasi. Tuul oli olnud jäine, aga ta oli kogu selle aja naeratanud, sest isa oli võtnud terve päeva vabaks.

      Mobiiltelefon piiksus oma kohal topsihoidjas.

      „McCord,“ ütles ta.

      Üürike vaikus. „Kas te saite sigaretikoni?“

      „Kes te olete?“

      „See on nüüdseks kindlasti juba asitõendikotis.“ See oli mehehääl. Madal, Texase aktsendiga. „Mul on õigus, eks?“

      Elainale meenus kokakoola automaadi vastu nõjatuv mees. Temas oli midagi tuttavat, midagi, mis terve pärastlõuna oli alateadvust närinud.

      „Kes te olete?“

      „Troy Stockton. Nägin teid sadamas, Elaina. Väga võimas.“

      Troy Stockton. Elaina ei tundnud meest.

      „Kust te selle numbri saite?“

      „Mul on palju numbreid. Kas te tõesti juba lahkute?“

      Elaina õlad tõmbusid pingesse ja ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse.

      „Ma olen pettunud,“ jätkas mees. „Ma ei pidanud teid allaandjaks.“

      Elaina vaatas enda taga sõitvaid autosid – mitu maasturit, noori naisi täis kabriolett, mingisugune kaubaveok. „Kuulge, öelge, kust te selle numbri saite ja…“

      Plõks.

      Elaina vaatas ekraanile, aga kõne oli katkenud. Tema sissetulevate kõnede nimekirjas seisis „tundmatu number“. Ta viskas telefoni kõrvalistmele.

      Stockton. Troy Stockton. Nimi tundus tuttav, aga hääl oli olnud täiesti võõras.

      Põmm!

      Rool kiskus paremale ja auto sööstis üle kahe rea. Pidurid krigisesid, signaalid tuututasid. Elaina väänas rooli, kui auto teelt välja sõitis.

      2. peatükk

      Cinco Chavez läks otsima Troyd sellest lahe ääres paiknevast urkast, kus viimane veetis suure osa nädalavahetustest. Nagu tavaliselt oli Dockhouse rahvast täis. Cinco pressis end inimeste vahelt baarileti äärde ja nägi Troyd basseiniruumis naeratavate naiste, tühjade õllepudelite ja poolpurjus puurtornitööliste keskel, kes arvasid, et neil on võimalus kerget raha teenida.

      „Kuidas käbarad käivad, T?“ Cinco istus baaripukile kolme sügava dekolteega blondiini kõrvale.

      Troy tõstis pilgu roheliselt vildilt. „Endiselt.“ Ta lõi kaks kuuli auku.

      Seina vastu nõjatuv suur mees tundus olevat tige. Troy määris kriidiga kii otsa ja läks ümber laua järgmist lööki sooritama.

      Cinco istus baaripukil ja kuulas, kuidas kõht koriseb. Breck oli kutsunud ta tööle varahommikul ja ta polnud terve päeva peale kohvi midagi saanud.

      „Oled juba söönud?“ küsis Cinco.

      Troy ei pööranud pilku piljardilaualt. „Ei.“ Ta lõi ja ootas paar sekundit, kuni viimane pall küljeauku veeres.

      „Lähme sööme ribisid. Räägin sulle sellest födest.“

      Troy määris kiiotsa kriidiseks ja silmitses lauda. „Rääkisin juba Maynardiga.“ Ta vaatas vastast, kes oli kohe-kohe kannatust kaotamas. „Nurgaauk.“

      Aga teisel polnud aimugi, mis toimub. Ta põrnitses kuule, suutmata ette kujutada, kuidas Troy suudab sellise löögi teha, kui laud on kuule täis. Mees pani käed rinnale risti ja heitis üle Troy pea pilgu oma sõbrale ruumi teises otsas.

      Troy silmad pildusid erutusest sädemeid. Cinco istus ja vaatas, kuidas sõber löögiks keskendub. Ruum tardus paigale.

      Kii puudutas kiikuuli ja see libises üle vildi, põrkas vastu laua serva, libises kahe kuuli vahelt tagasi ja võttis nagu võluväel number kaheksa juurde jõudes kiiruse maha.

      Plumps.

      Naised ohkasid korraga. Vastane põrnitses. Troy ei reageerinud üldse, toetas vaid kii vastu lauda ja võttis õllepudeli.

      „Maynard rääkis sulle kokkusaamisest?“ küsis Cinco.

      „Enam-vähem.“ Troy sirutas käe ja võttis rahulikult vastu mõned kahekümnedollarilised. Mehed lontsisid eemale ja põrkasid otsa ettekandjale, kes viimaks oli tulnud tühje pudeleid ära koristama.

      Jamie naeratas Troyle. „Tahad veel õlut?“

      „Ei, pole vaja. Kuule, kas ma mitte ei näinud sind varem sadamas?“

      Jamie naeratus kadus, kui ta tühje pudeleid kandikule tõstis. „Nägin neid seda tüdrukut maale toomas.“ Ta vaatas Cincot. „Kuulsin, et ta leiti saarelt, mitte mandrilt. On see tõsi?“

      „Jah, manner on šerifi territoorium,“ vastas Cinco talle. „Ta leiti looduskaitsealalt.“

      „Teate juba, kes ta on?“

      „Ei.“

      „Niisiis… mida ma teile tuua saan?“

      Troy ulatas talle raha. „Ma lähen minema. Tänud. Jäta ülejäänu endale.“ Ta pöördus ja keskendus siis Cincole. Naised piidlesid samal ajal Troy tagumikku.

      Kurat, kui Cinco naist tahtis, pidi ta vaeva nägema. Troyl piisas vaid kulunud teksades kohale ilmuda.

      „Ma pean ribisid saama,“ kordas Cinco. „Tahad föde kohta kuulda või mitte?“

      Troy kehitas õlgu. „Mis seal kuulda on? Maynard ütles, et ta on väga ametlik.“

      „Võib-olla natukene.“ Cincole meenusid pükskostüüm ja kingad, ent talle meenus ka sale keha ja selged sinised silmad. „Aga tark.“

      Nad trügisid inimeste vahelt läbi ja lükkasid lahti baari eesotsas olevad puust uksed. Õhk väljas oli täis kala ja diislikütuse lõhna, mis levis siit terve päev otsa mööda popsutavatest krevetipaatidest.

      Troy auto seisis tavapärasel kohal maja ees. Ta võttis võtmed taskust välja ja avas piiksuga luku. „Pean täna tööd tegema.“

      Cinco ohkas. Väga vähesed teadsid, et vaatamata Troy ükskõiksele pealispinnale, oli ta töönarkomaan. Cinco polnud kunagi kohanud kedagi teist, kes nii pikki tunde arvuti taga veedaks.

      „Sama raamat?“ küsis ta.

      „Ei, see on üks teine asi.“

      Cinco silmitses sõpra pealaest jalatallani ja märkas esimest korda tema näos pinget. Ja järsku ta taipas. „Sa muretsed, eks?“ küsis ta.

      „Miks ma peaksid muretsema?“

      Cinco lihtsalt vaatas teda.

      „Kuule, helista mulle pärast lahkamist.“ Troy astus madala musta Ferrari juurde ja avas ukse.

      Cinco raputas pead. Troy oli eitusfaasis. „Sul on probleeme, vennas. Breck saatis ta kukele, aga Cisernos kuulas. Ma nägin.“

      „Ma ei muretse.“ Troy istus rooli taha ja mootor käivitus.

      Ta tagurdas, vahetas käiku ja auto sööstis paigalt.

      Elaina põrnitses katkist rehvi.

      Purunenud. Mitte kuuliauk.

      Ta teadis, kuidas kõlab lask ja see oli kindlasti olnud rehvi purunemise heli.

      Miks ta siis peaaegu nahast välja hüppas?

      Elaina