Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

küünarnukkidel ettepoole. „Scarborough ütles, et te olete äsja akadeemia lõpetanud.“

      Elaina püüdis mitte võpatada. „Lõpetasin eelmisel sügisel.“ Ta arutles, mida veel tema ülemus võis rääkida. Mees ei varjanudki, et ei salli teda, aga viimaks oli ta andnud Elainale võimaluse proovida kätt kurjategijate portreteerijana. Võib-olla hakkas ülemus temaga leppima.

      Aga võib-olla saatiski ta Elaina selleks siia, et tol kõik untsu läheks.

      Elaina köhatas. „Ma tulin siia kurjategija portreed koostama. Samuti lubati mul pakkuda FBI abi laborianalüüside tegemiseks.“ Ta vaatas Texase korravalvuri poole, kel oli ilmselt samuti võimu laborite tööd kiirendada, ja teadis, et tema väärtus langeb kiiresti.

      „Või portree?“ Breck toetus tooli seljatoele. „Te räägite meile kahtlusalusest?“

      Kõikide tähelepanu pöördus Elainale.

      „Mul on meie kahtlusaluse esialgne portree,“ ütles ta. „Pean nägema hommikuse kuriteopaiga fotosid ja lahkamist pealt vaatama. Saan aru, et keegi osariigi krimilaborist tuleb siia appi?“

      Ta vaatas Cisernose poole, kes noogutas kergelt.

      „Ja kas me teame ohvri nime?“ küsis ta.

      „Kindlalt mitte,“ sõnas Breck. „Aga viimase poole tunni jooksul on mulle helistanud peaaegu kõik vanemad, kelle ülikooliealine laps siinkandis viibib. Nad kuulsid uudistest, et leiti surnukeha. Nüüd ei vasta nende tütar mobiilile ja nad tahavad teada, kas see on tema või mitte.

      Laske käia.“ Breck noogutas. „Kirjeldage oma portreed.“

      „Te ütlesite, et midagi kindlat pole,“ vastas Elaina ja astus lõksust eemale. „Teil on seega mingeid vihjeid, mida kontrollida?“

      „Kindlalt tean ma vaid seda, et ohver on pikkade tumedate juustega valgenahaline naine.“ Breck silmitses seda öeldes Elaina pikki tumedaid juukseid. Siis vaatas ta oma laual olevat kollast märkmikku. „Surnukeha oli halvas seisukorras – vanust polnud võimalik määrata. Saime hommikul telefonikõne, et linna põhjaservas on paadisilla juures hüljatud Audi sedaan. See on seal seisnud kaks päeva. Registreeritud Valerie Monroe nimele, kes on pärit Houstonist ja on kahekümne seitsme aastane. Autos oli käekott. Juhiluba, meditsiinikooli ID-kaart, tervisekindlustus. Ta on brünett. Auto viidi politseiparklasse, aga me peame seda alles uurima.“

      „Ja mu ülemus ütles, et täna hommikul leidsid kalurid soost ohvri.“ Elaina vaatas kohtuarsti poole. „Laip oli alasti ja tema sisikond oli eemaldatud nagu Gina Calvertil märtsikuus?“

      „Gina Calvert leiti viieteistkümnendal märtsil,“ vastas Cisernos. „Minu hinnangul oli ta vähemalt kaks päeva surnud olnud. See surnukeha siin on umbes kolm päeva vana.“

      „Ja Gina surnukeha leiti samuti looduskaitsealalt.“ Elaina muutus enesekindlamaks, korrates eelmise juhtumi fakte, mille oli mitu kuud tagasi pähe õppinud. „Talle oli süstitud ketamiini hüdrokloriidina. Tema auto leiti paadisilla juurest. Tema isiklikud asjad olid autos.“

      Breck pani käed rinnale risti. „Nii, tundub, et kodutöö on teil tehtud, preili McCord. Rääkige siis meie kurjategijast. Keda me otsime?“

      Elaina sisetunne käskis tal vaikida. Mõistlik oleks oodata, kuni kõik faktid on teada. Ent nägu õhetas, kaenlaalused olid niisked ja õhk ruumis skeptilisusest paks.

      Ta tõmbas sügavalt hinge. „Arvan, et kurjategija on valgenahaline mees, kahe-kolmekümne-aastane. Arvan, et ta on taibukas, aga peab ennast targemaks, kui tegelikult on ja tal on suur ego. Arvatavasti on ta kena välimusega, isegi võluv ja läheneb naistele mingi vale abil. Tema keeruline tegutsemisviis näitab, et ta on organiseeritud ja suudab oma impulsse talitseda. Arvan, et ta elab saarel, on aeg-ajalt töötu ja tal on mootorpaat või ta saab seda kasutada. Tema hobid on jahilkäik ja kalapüük. Talle meeldivad relvad. Ka arvan, et tal on mingisugune kokkupuude korrakaitsega.“

      Elaina märkas jahmunud pilke, aga lasi edasi. „Seksuaalrünnaku jälgi pole, vähemalt mitte nähtavaid.“

      Breck kergitas kulme. „Nähtavaid?“

      Naine liigutas end veidi. „Ka vägistamiseta võib olla tegemist seksuaalkuriteoga. Noa kasutamine on teatud mõttes penetratsioon. Vahel ei saa selline kurjategija alati erektsiooni ja ta asendab selle millegagi.“

      Breck vahetas Texase korravalvuriga pilke ja Elaina jätkas, et ei peaks veel küsimustele vastama.

      „Ta röövib naised, süstib neile kemikaali, et nad oleksid liikumisvõimetud, viib nad kusagile kaugemale ja teeb sakilise servaga jahinoaga nende kõhupiirkonda sügava sisselõike. Ta ei jäta endast maha peaaegu mitte mingeid asitõendeid, mis viitab teadmistele ja planeerimisele…“

      „Pidage nüüd.“ Breck tõstis käe üles. „Meil on ainult kaks ohvrit. Te räägite, nagu oleks tegemist sarimõrvariga.“

      „Usun, et ongi.“

      „See võib olla kopeerija. Kodutüli läks käest ja see lavastati kevadvaheajal leitud naise moodi mõrvaks, et meid eksitada.“

      Elaina kallutas pead. „Kui palju selle mõrva üksikasju meediasse jõudis?“

      Breck vaatas ebamugavust tundes ruumis ringi ja Elaina teadis, et oli teinud taktikalise vea, esitades mehele teiste kuuldes väljakutse.

      Ent Breck toibus kiiresti. „Ja me ei tea, milliseid asitõendeid võis see mees Audisse jätta,“ sõnas ta. „See võib olla sõrmejälgi täis.“

      „Ma pean silmas ka Gina Calverti autot. Ja Mary Beth Cooperi mõrva järel paadisilla juurde jäetud Mustangi.“

      Ruumis tekkis vaikus. Brecki näol oli hämming.

      „Mary Beth Cooper,“ kordas ta.

      Elaina noogutas.

      „Üheksa aastat tagasi?“

      Naine noogutas taas.

      Breck kummardus nüüd ettepoole, laup kipras. „Selle kuriteo tunnistas keegi üles. Ta istub nüüd Huntsville’is.“

      Elaina noogutas taas.

      „Te tahate öelda, et teie arvates on see vale mees? Ta mõisteti kohtus süüdi. Keegi kirjutas selle kohta raamatu, issand hoidku.“

      „Ta tunnistas üles mitu mõrva,“ lausus Elaina. „Uurijail oli ümberlükkamatuid DNA-tõendeid, et ta osa neist mõrvadest ka sooritas. Ma tahan öelda seda, et peaksime Mary Bethi juhtumi üle vaatama. Arvan, et see on seotud meie kahtlusalusega.“ Elaina uskus lausa, et Mary Beth Cooper oli selle kurjategija esimene ohver.

      „Cooper suri lämbumise tagajärjel,“ ütles Cisernos.

      Elaina vaatas kohtuarsti poole.

      „Käsitsi kägistamine,“ lisas mees. „Ma viisin ise lahkamise läbi.“

      „Ja te mainisite oma raportis,“ lausus Elaina, „et ohvri veres oli surma hetkel ketamiini. Ja et teda oli pärast surma pussitatud noaga, millel oli sakiline tera.“

      Ruumis tekkis taas vaikus. Elaina otsis kõikidelt nägudelt mingisugustki märki toetusest. Breck istus, käed rinnal risti, näol põlglik ilme. Cisernos kortsutas laupa. Politseinikud tundsid end ebamugavalt, välja arvatud noor latiinost inspektor, kes paistis olevat põnevil. Ta istus toolil ettepoole kummargil ja jälgis naist, nagu oodates, mida ta veel ütleb.

      „Nojah.“ Ülem Breck tõusis ja sirutas viimaks käe. „Tore, et tulite, preili McCord, aga me saame edasi ise hakkama.“

      Pärast säärast suurepärast esinemist Brecki ees tundis Elaina soovi end maani täis juua. Ta piidles läbi linna sõites rõõmsailmelisi baare, mõeldes, kui tore oleks mõnda sisse astuda ja tellida topeltmargariita soolaga.

      Selle asemel suundus ta silla poole. Sisemus kiskus kokku, kui ta meenutas, mis juhtunud oli, ja ta sundis end sellega leppima.

      Tema esimene mõrvajuhtum, esimese kurjategija portree ja ta rikkus kõik ära. Teda ei kutsuta mingil juhul järgmisel