Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

Ta leidis õige lehekülje ja autod aina kihutasid mööda. Naine taganes tee pealt rohu sisse ja libistas pilgu üle juhendi. Kaheksa lihtsat sammu. Pildid ka. Ta vaatas hämarduvat taevast. Varsti on ta siit läinud.

      Elaina läks pagasiluugi juurde ja avas selle võtmega. Kui ta oli kõik asjad – kuulivest, asitõendite kogumise komplekt, signaalraketid – eest tõstnud, lükkas ta katte eest.

      Ja vahtis tühja, ümmargust auku.

      Muidugi mõista. See oli büroo auto ja keegi oli ilmselt tagavararatast kasutanud, aga polnud uut asemele hankinud.

      Selja tagant kostis sireenide huilgamist ja Elaina tundis paanikat, millele järgnes kergendus. Ja uuesti paanika.

      Ta lõi pagasiluugi kinni, kui sini-punased tuled Tauruselt peegelduma hakkasid. Ta pöördus oma päästja poole, kes oli peaaegu kindlasti üks kivinenud näoga politseinikest, kes olid pealt näinud, kuidas ta ennast Brecki ees häbistas.

      Patrullauto peatus teepervel. Juhiuks avanes ja Elaina nägi autolaternate valguses hädavaevu mehe siluetti. Kruus krabises tolle jalge all, kui ta naise poole tuli.

      „Preili.“ Mees astus valguskiirest välja ja Elaina nägi viimaks tema nägu.

      Maynard. No muidugi.

      Huvitav, et ta just sel hetkel sattus siit mööda sõitma. Kas Breck oli käskinud tal kontrollida, et Elaina ikka lahkub saarelt?

      „Tundub, et teil on autoga probleeme.“

      „Rehv purunes,“ selgitas Elaina. „Kavatsesin vahetama hakata, aga tagavararatast pole.“

      Mees kergitas kulme ja Elaina sai aru, et Maynard ei suutnud ette kujutada, et ta pükskostüümis ja kontsakingades üldse midagi vahetada võiks.

      „Tehke pagasiluuk lahti,“ ütles mees. „Eks vaatame.“

      „Uskuge mind, see on tühi. Kas siin lähedal on remonditöökoda?“ Elaina vaatas linna poole, aga hämaruses oli tee ääres olevaid silte halvasti näha.

      „Ma helistan.“

      „Tänan.“

      Maynard pööras selja ja läks tagasi auto juurde. Ta istus sisse ja Elaina nägi, et ta võttis raadiosaatja kätte.

      Elaina avas oma auto juhiukse ja muutis õhtuseid plaane. Ta peab veel mõne tunni, või isegi kauem, Lito saarel passima. Ta võttis oma portfelli, mobiili ja spordikoti, milles oli uhiuus iPod. Siis võttis käekoti, kus olid väike paberist asitõendikott suitsukoniga, ja mõtles Troy Stocktonile. Kas mees jälgis teda? Ta vaatas piki maanteed paremale ja vasakule.

      „Puksiir on teel.“ Maynard tuli tema auto poole. „Mehe nimi on Don, Doni remonditöökojast. Ta teeb teie auto tunni ajaga korda ja siis saate edasi sõita.“

      Elaina tundis, et ärritub. Ta silmitses Maynardi nägu ja võttis sealsamas vastu otsuse. „Tänan, aga ma jään siia.“

      Mees kortsutas kulmu. „Jääte siia?“

      „Jah.“ Elaina tõstis käekotirihma õlale. „Ehk viiksite mu hotelli.“

      „Ja millisesse?“

      „Sandhill Inni.“

      Gina Calvert veetis oma elu viimased neli tundi toas number sada kolmkümmend kaks, mida hotellitöötajaid nimetasid Sand Dollari toaks. Elaina torkas magnetkaardi pilusse, lükkas ukse lahti ja astus pimedasse tuppa. Ta tundis hallituse ja sidrunilõhnalise mööblipuhastusvahendi lõhna, libistades käega üle seina, et leida lülitit.

      Tuba valgustas kollakas helendus. Elaina silmitses lihtsat sisustust – sepistatud metallist voodi, sini-valge voodikate, heledad tammepuust öökapid. Ta tõmbas ukse selja taga kinni, keeras lukku ja lükkas ka riivi ette. Ta pani oma kotid sinisele sitskattega tugitoolile ja vaatas ringi. Lähima öökapi peal oli printsessitelefon.

      Elaina põrnitses seda ainiti ja tundis kerget hirmu. Ta peab oma ülemusele helistama. Võib-olla saadab meili ja loodab, et mees ei loe seda enne esmaspäeva. See annaks kaks päeva aega tänasest katastroofist toibuda.

      Ta oli siinset poliitikat alahinnanud. Asi polnud ainult jurisdiktsioonis või oskustes. Oluline oli poputada õigeid egosid, minna mängu kaasa. Ta oleks pidanud esinema abivalmis föderaalagendina, kes tuli vaatlema ja vajadusel abikätt ulatama. Tema oli jätnud ninatarga mulje ja Breck oli talle hea meelega koha kätte näidanud.

      Elaina võttis mobiili ja helistas oma parimale sõbrale.

      „Weaver.“

      Elaina ohkas. Mehe hääle kuulmine tekitas kohe parema tunde.

      „Ma olen Sandhill Castle’is,“ ütles Elaina.

      Vaikus. „Kas nad ei andnud kuriteopaiga juba kolm kuud tagasi vabaks?“

      „Ma peatun siin.“ Elaina istus voodiservale ja hakkas pluusi lahti nööpima. Isegi tuba tundus niiske. „Rehv purunes.“

      „Kutsu puksiir,“ vastas mees vaikselt. „Sa oled siit ju vaid seitsmekümne viie kilomeetri kaugusel.“

      „Kuuekümne.“

      „Miks sa siis sinna jääd?“

      „Miks sa sosistad?“

      „Istun koos Scarborough’ ja Garciaga jälgimisautos,“ vastas mees. „Southwest Banki harukontoris.“

      „Ma ei tohiks sind segada.“

      „Unusta ära. Mõlemad räägivad telefoniga.“

      Ent naine tundis ikka süümepiinu. Elaina paarimees oli ilmselt ainuke agent, kes meeldis Scarborough’le veel vähem kui Elaina. Asi oli ilmselt tema lillades lipsudes. Ülemus eelistas, et keegi oma kalduvusi ei reklaamiks.

      „Mis juhtus? Miks sa otsustasid jääda?“

      „Ma ei tea,“ vastas Elaina. „Ilmselt sellepärast, et nad tahtsid, et ma lahkuksin.“

      „Tubli tüdruk. Vajad homme küüti?“

      „Saan hakkama. Arvan, et veedan nädalavahetuse siin, vaatan, kas leian midagi.“

      „Edu sulle. Näeme esmaspäeval kontoris.“

      Elaina tundis end enesekindlamana, nagu alati pärast Weaveriga rääkimist.

      Ta pani telefoni käest ja vaatas tuba värske pilguga. See oli omapärane. Isegi võluv. Õige mehega võiks seda isegi romantiliseks pidada.

      Kas Gina oli oma lühikese puhkuse ajal siia tuppa mõne mehe toonud? Kas ta lõi baarides võõrastele külge? Kas ta oli üksik hunt? Enamik portreteerijaid keskendus kurjategijale. Elaina – ilmselt sellepärast, et ta oli naisterahvas – uskus, et sama tähtis on uurida ka ohvrit. Kui ta mõistab ohvrit, on suurem tõenäosus mõista ka seda, kuidas ta oma ründajaga kokku sattus.

      Elaina läks vannituppa ja pani tule põlema. Tillukesel ruumil oli musta-valgeruuduline põrand ja kõverate jalgadega vann. Ta nägi kraanikausi kohal olevast peeglist iseennast. Mõned salgud olid krunnist lahti tulnud ja silmade all olid tumedad ripsmetuši laigud. Kuidas naised sellises kliimas üldse meiki saavad kanda? See sulas maha kohe, kui ta hommikuti oma korterist lahkus.

      Elaina võttis seebi paberist välja ja pesi näo puhtaks. Siis läks ta tuppa ja võttis öökapilt menüü. Ta vaatas selle üle ning tellis siis pepperonipitsa ja kaheliitrise pudeli kokakoolat.

      Kui ta oli rohmaka telefonitoru käest pannud, läks ta läbi toa klaasist liugukse juurde. See tuba oli vaatega rannale, kui uskuda hotelli administraatorit. Elaina tõmbas kardinad eest, vaatas lukku ja ohkas. Gina Calvert polnud turvalisusele eriti tähelepanu pööranud.

      Elaina lükkas kingad jalast ja astus õue. Lainete loksumise heli meelitas teda terrassi serva poole. Poolkuu oli idas taevasse kerkinud ja ta vaatas seda hetke, pöördudes siis uuesti oma toa poole.

      Snepperlukk oli nõrguke, aga politseiaruande kohaselt polnud seda lõhutud. Sama kehtis vannitoa akna luku kohta.

      Kas mees oli sisenenud koridorist? Sel juhul polnud ükski hotellitöötaja