Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

teati kui Lito maanteed, sest see oli ainuke maantee linnas, mis kulges ühtlasi läbi kolmekümne kolme kilomeetrise läbimõõduga saare. Elaina oli avastanud, et esimesed kolm kilomeetrit olid ääristatud motellide, restoranide ja surfitarvete kauplustega. Ülejäänud kolmkümmend kilomeetrit oli põhimõtteliselt tühi. Kaardilt vaadates tundus, et tee kadus linna lõunaküljel Lito saare looduskaitsealasse. Elaina vaatas nüüd sinnapoole ning nägi rohtu, vett ja lõpmata kaugele ulatuvat sood.

      Või oli see suudmeala. Mis iganes.

      Inimtühja politseijaoskonda ümbritses pleekinud puidust terrass ja Elaina kõndis mööda terrassi maja taha, jälgides hoolega, et madalad mustad kontsad ei satuks ebaühtlaste laudade vahedesse. Valge tellistest jaoskonnahoone peegeldas päikest nagu klaas. See ulatus Laguna Madre laheni, mis eraldas Litot mandrist. Elaina pööras pilgu kiiskavast majast eemale ja sammus tahapoole. Vee peal köitis tema pilku mingi liikumine.

      Kaater. See liikus tema suunas, mis tähendas, et see tuleb kas politseikai äärde või leidliku nimega Lito saare sadamasse sealsamas kõrval.

      Kaater tuli lähemale. Selle külje peal oli mingisugune ametlik logo ja Elaina luges kokku vähemalt neli reisijat roolis oleva mehe taga. Kõht kiskus krampi, mõeldes viiendale reisijale, kes lebas kaatri põhjas.

      Kaater sõitis politseikaist mööda ja libises suure ringiga sadamasse. Laine loksus läbi laudade ja Elaina kingad said märjaks.

      Vesi lirtsus varvaste vahel, kui ta läks üle närbunud pühvliheinast muruplatsi, mis eraldas jaoskonda sadamast. Kruusakattega parklas oli hulk maastureid ja pikappe. Ta nägi kahte patrullautot ja punast Suburbanit, mille küljel oli kiri LIDE ehk Lito saare politseijaoskond.

      Elaina läks ümber laineplekiga kaetud hoone, möödus tühja krabivõrguga sehkendavast tugevasti päevitunud mehest ja kahest teismelisest, kel olid käes kollased söödaämbrid. Undava kokakoola automaadi juures seisis veel üks mees, kes suitsetas sigaretti ja vaatas teda. Elaina möödus puidust kalapuhastuslauast ja kiilanevast habemega mehest, kes katkestas selleks, et teda põrnitseda, kalal pea otsast raiumise. Uudishimulikest pilkudest välja tegemata keskendus Elaina kaile.

      Kaatri kapten – ülem Breck? – jagas käske ja kaitsevärvi riietuses mees hüppas kaile, et siduda alus pollari külge.

      Kaks vormiriietes meest kummardusid korraga ja tõstsid kaatri põhjast midagi üles. Elaina vaatas jahmunult, kuidas nad viskasid pika musta tombu kaile ja jätsid selle sinna päikese kätte vedelema.

      Elaina läks edasi. „Ülem Breck?“

      Mees tõstis pilgu ja see muutus LIPD nokkmütsi all otsekohe kahtlustavaks. „Jah?“

      Elaina seisatas tema ees ja vaatas mehe pruunidesse ettevaatliku pilguga silmadesse.

      „Ma ei kommenteeri midagi,“ teatas ülem.

      „Kuidas palun?“

      „Te olete Heraldist, eks?“ Mehe pilk libises üle kostüümi, peatus märgadel sääreotstel ja liikus tagasi tema näole. „Või telest? Igatahes ei kommenteeri ma midagi, nii et…“

      „Ma olen FBI-st.“ Elaina sirutas käe ette. „Eriagent Elaina McCord.“

      Mehe kulmud kadusid mütsi alla.

      „Te helistasite täna hommikul Brownsville’i?“ tuletas Elaina talle meelde, kui mehe rabatud pilk langes tema käele. „Palusite abi?“

      Ülema laup tõmbus kipra ja Elaina lasi käel alla vajuda. Breck silmitses teda uuesti pealaest jalatallani. Naine kiikas tema taha laibakotti, mis oli jäetud kaile. Selle kõrval seisis valgepäine tavariietes mees. Kohtuarst?

      „Tulge siiapoole.“ Breck viitas hoone suunas. „Keegi tegeleb teiega kohe.“

      Elaina kuuletus hambaid krigistades ja taganes paar sammu. Poleks mõistlik oma esimeses mõrvajuurdluses politseiülemat välja vihastada. Ta pani käed rinnale risti ja vaatas kai suunas, kui Breck talle selja keeras ja oma alluvatega mõned sõnad vahetas.

      Elaina kohale kerkis suitsupilv. Ta vaatas kokakoola automaadi poole, kus sigaretiga mees endiselt seisis, õlg vastu uksepiita toetatud. Miski mehe rahulikus läbitungivas pilgus tõi Elainale kananaha ihule.

      Ta vaatas mujale.

      Kui kalapuhastuslaua juures seisev mees rapped vette viskas, kerkisid kajakad õhku. Tohutu pruun pelikan lehvis kohale, et peaauhind endale napsata, istus siis kaile ja neelas selle alla.

      Elaina heitis pilgu enda ümber, tehes mõttes märkmeid.

      Teismelised olid kadunud, ent krabipüüdja passis sealsamas, käed rinnal risti, võrk jalge ees maas, vaadates pingsalt laibakotti. Elaina jättis tema näo meelde ja silmitses ümbrust, et võimalikke kahtlusaluseid tuvastada. Mõningatele kurjategijatele meeldis jääda paigale ja vaadata, mis nende teo tagajärjel toimub. Elaina luges kokku üheksa pealtvaatajat, muuhulgas heledate rastapatsidega umbes kahekümneaastane päevitunud mees. Tema käsi oli noore naise õlgadel ja nad vaatasid süngelt kai otsa poole.

      Elaina vaatas kella ja kirus endamisi. Breck ja tema alluvad seisid rühmas kai peal olematu tuule käes. Elaina tundis, kuidas kehatemperatuur iga minutiga kerkib ja päike kõrvetab.

      Kai otsale maandus suur pruun lind ja vaarus peenikestel jalgadel laibakoti juurde, torgates seda kõvera nokaga.

      Elaina jooksis meestest mööda ja vehkis kätega. „Kõss! Kõss!“ karjus ta ja lind kadus.

      Ta pöördus. „Kus on laiba äraviijad?“

      Breck kortsutas kulmu. „Kes?“

      „Laiba äraviijad! Koos võimalike asitõenditega küpseb see siin ju ära.“

      Breck lõi käed puusa. „Me ootame kiirabi. Rannas juhtus mingi õnnetus ja nad ei saa kohe tulla.“

      Elaina tõmbas sügavalt hinge. Ta tundis endal tosinaid silmi, ajas end sirgu ja üritas rahuneda.

      „Millal see tuleb?“ küsis ta.

      „Siis, kui tuleb. Maynard.“ Breck nõksatas peaga ühe vormiriietes mehe poole.

      „Jah, söör.“

      „Viige preili McCord jaoskonda maha jahtuma.“

      Nad jätsid ta ootama rohkem kui neljaks tunniks.

      Elaina ei lasknud end sellest ninanipsust häirida. Ta tõi autost portfelli ja mobiili. Siis laotas ta oma kaustad koosolekuruumi lauale ja töötas hoolega, nagu oleks sel hommikul ärganudki plaaniga veeta reedene pärastlõuna mingi kolka politseijaoskonnas. Kell pool kuus tema kannatus siiski katkes. Tal oli kõht tühi ja ta oli väsinud. Ja higine, sest selles ruumis polnud konditsioneeri – ainult kaasaskantav ventilaator, mis ajas ringi sedasama sooja õhku. Ta kavatses tõusta ja minna söögiautomaati otsima, kui uks avanes. Jälle inspektor Maynard.

      „Preili McCord? Ülem võtab teid nüüd vastu.“

      Viimaks ometi audients tema kõrguse juurde. Elaina pani pappkaustad kokku ja toppis portfelli.

      „Siiapoole, preili.“

      Maynard oli Elainast lühem, arvatavasti sada seitsekümmend kaks sentimeetrit pikk, ent ta oli heas vormis ja tema jäik kehahoiak meenutas merejalaväelasi, kellega Elaina oli kohtunud viie ja poole kuulise töötamise ajal Quanticos. Maynard juhatas ta läbi puittahveldisega jaoskonna mööda umbes kuuekümneaastasest metall-laua taga istuvast naisest. Too rääkis telefoniga ja kirjutas midagi märkmikku, roosade märkmepaberite patakas küünarnuki juures.

      Maynard avas ukse Brecki kabinetti ja Elaina astus sisse. Ruumis oli kerge sigarisuitsu lõhn ja ülem istus pehmel nahktoolil puitimitatsioonist laua taga. Laua ümber oli poolringis hulk plasttoole, millel istusid samad inimesed, keda Elaina oli näinud sadamas, lisaks kiilakas mees, kel oli kauboikaabu süles. Jaki rinna külge kinnitatud täht näitas, et ta on Texase korravalvur.

      „Doktor Frank Cisernos,“ ütles valgete juustega mees sadamast ja tõusis püsti. „Maakonna kohtuarst.“

      Elaina surus tema kätt ja tutvustas ennast. Ta vaatas teisi nägusid.