Miljon Juunit. Emily Henry

küsis just Saulilt luba Nate’iga koos sõitmiseks, ja veel rohkem vihkan ma seda, et ma seda vihkan. Ma ei tohiks hoolida.

      Ma ei tohiks siin isegi olla. Ma oleksin pidanud lahkuma kohe, kui teda nägin.

      Me jõuame järjekorra etteotsa ning Nate ja Hannah ronivad esimesena peale. Nende iste tõuseb üles ja metallrambile jõuab järgmine. Saul sirutab käe välja, näidates, et ma esimesena peale astuksin. Ma teen seda. Vaikides. Kohmetult. Õnnetult.

      Ta libistab end minu kõrvale ja ootab, et ma oma seljakoti sülle võtaksin, enne kui kulunud toru alla, meile ette tõmbab. Me istume tummalt, samal ajal kui meie tool üles tõuseb, et all järgmisele ruumi teha. Me mõlemad vaatame mõnda aega ringi, silmitsedes kõike peale teineteise. Võimalus, et meie iste lahti tuleb ja vastu betooni kukub, ei häiri mind nii palju kui otsene mure sellepärast, et ma olen temaga kahekesi, et ma tunnen Saul Angerti puusa enda oma vastas.

      „Kas ta pressis selle sult välja?” küsib ta.

      Ma vaatan lõpuks tema poole ja ta nägu on tõsine. „Mis asja?”

      „Sa ilmselgelt ei taha siin minuga olla. Nii et kuidas Hannah sind siin hoiab?”

      „Aa. Ta palus mind.”

      „Kas sa tahad teada, kuidas Nate mind siia sai?”

      „Relva ähvardusel?” pakun ma.

      „Jah.” Saul noogutab. „Relva ähvardusel.”

      Ma võitlen endaga, et mitte naeratada. „Oota, aga kuidas siis tegelikult?”

      „Talle meeldib su sõbranna,” ütleb Saul nagu muuseas. „Tal oli paarimeest vaja. Pagan, vabandust – see kõlab palju häirivamalt kui viimasel korral, kui ma seda neli aastat tagasi ühele seitsmeteistaastasele tüdrukule ütlesin.”

      „Issand, see olukord hakkab kiiresti kujunema mingiks halvaks teismeliste versiooniks mõnest Shakespeare’i komöödiast.”

      „Kuidas nii?”

      „Hannah ei ole Nate’ist sisse võetud,” teatan ma. „Ma ei usu, et nad sobiksid.”

      Saul kehitab aeglaselt õlgu. „Ma ei tea. Ta on küll veidi totakas, aga muidu hea tüüp.”

      Kumbki meist ei ütle midagi. Mööduvad minutid ja vaikus meie vahel süveneb, muutudes raskeks ja lämmatavaks. Selle lõhkumiseks ütlen ma: „Kaheksateist.”

      „Mida?”

      „Sa võid rahuneda. Sa ütlesid sõna paarimees kaheksateistaastasele tüdrukule. Pole nii alandav.”

      Üks tema suunurk kaardub ülespoole. „Nõus. Pole nii alandav.”

      „Suurem probleem seisneb selles, et sa kasutasid sõna paarimees ja aasta pole 1986.”

      Sauli silmad tõmbuvad vidukile, aga ta naeratus laieneb. „Vau, sa tõepoolest vihkad mind, mis, Jack O’Donnell IV?”

      Mu sisemus teeb kukerpalli, kuuldes teda mu nime lausumas. Ta ei peaks selline olema ja mina ei peaks kohe kindlasti temaga selline olema.