Miljon Juunit. Emily Henry

verandale kogunes nädalatega õllepudelite ja -purkide hunnik, tuppa toomata jäänud ja läbi vettinud ajalehed lebasid nende sissesõiduteel ning kui keegi kirjakasti posti otsast maha sõitis, ei vaevunud Sauli isa seda parandama.

      Ma eeldasin, et asjad rahunevad maha ja Saul tuleb koju tagasi, vähemalt suveks. Aga ta ei tulnud, ja pärast kunstikooli läks ta kohe edasi Vanderbilti ülikooli, ilma et oleks isegi nädalavahetuseks kodus käinud. Siis võtsin ma tema käikude jälgimiseks appi salajased Google’i otsingud, kustutades pärast oma brauseri ajaloo, juhuks kui ema või Toddy peaksid kunagi mu arvutit kasutama. Aasta tagasi mainiti Sauli ajakirja New York artiklisarjas „10 alla kolmekümne”. Ja kuus kuud tagasi olin näinud, kuidas Toddy kohalikku ajalehte vihaselt köögis olevasse prügikasti topib, ning kui ma selle hiljem välja koukisin, vaatas mulle sealt vastu üks kohutav põhikooliaegne aastaraamatufoto Saulist ning selle kõrval oli artikkel, mis andis Five Fingersile teada, et meie oma Saul Angert oli müünud Simon & Schusteri kirjastusele oma pealkirjastamata esseekogumiku. Ma olin ikka oodanud, et see ilmub müüki netti või raamatupoodidesse, aga polnud sellest siiani midagi rohkem kuulnud.

      Kolm aastat, ja kogu selle aja jooksul polnud ta kordagi koju tulnud. Ja nüüd on ta ometi siin. Seisab minust mõne meetri kaugusel väljaoksendatud popkornihunniku lähedal, justkui poleks ta kunagi lahkunudki.

      „See on ime,” ütleb Hannah unelevalt. „Ime, mis viib meid tagasi kooliaega.”

      Või tragöödia, mille ma olen pelgalt oma uudishimu jõul esile kutsunud. Mu mõte läheb pimedusele, mida ma enne väravavahi maja eest mööda triivimas nägin.

      Nimetu asi on läinud, seda polnud kunagi olemaski. Sa kujutasid seda ette.

      „Mis sa arvad, kauaks ta jääb?” küsin ma. „See tähendab, ta ei saa ju siia päriseks jääda, ega?”

      „Mul pole aimugi, Junie.” Hannah’ hääl kõlab ärevuse ja elevuse tõttu pingutatult. „Seepärast ongi ülioluline, et me temaga täna õhtul hängime.”

      Mu kõhust käib läbi uudishimu ja ärevuse põhjustatud terav jõnks. „Halloo? Hannah? See olen mina, June, sinu parim sõbranna, kellel on temaga suhtlemine keelatud.”

      „Ma tean, ma tean!” vingub ta, vaadates kordamööda mind ja vaateratta all seisvat seltskonda. Nad on jälle tema ümber rivistunud, nii et Saul on näoga meie poole, ja ma pööran pilgu ruttu mujale, et ta ei näeks mind teda silmitsemas. „Aga,” alustab Hannah, „on suht kindel, et sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. Ära püüagi jätta muljet, nagu poleks sa uudishimulik.”

      „Sa tead, mida uudishimu kassiga tegi.”

      „Veenis teda aitama oma häbelikul kassisõbrannal tolle lapsepõlvearmastust ära sebida?”

      Ma hakkan vastu tahtmist naerma. Ma ei saa Hannah’t hukka mõista selle eest, et ta minu perekonna riidu Angertitega tõsiselt ei võta. Isegi ema pööritas isa suunas silmi, kui me näiteks randa tulles Angertid sealt eest leidsime ning isa meid merest eemale ja tagasi auto poole kamandas. Parklast välja tagurdades ohkas ema alati tüdinenult, kui isa enda ette pomises: nad peavad end vaid sellepärast kõigist paremaks, et maksid tuhandeid mingi totaka ülikoolipaberi ja edevate kingade eest. Enne isa surma hoidsime Angertitest eemale ainult seetõttu, et isa seda tegi. Aga pärast hakkasime vist kõik mõtlema, kas tal oli äkki õigus: kas Angertite viha meie vastu oli tõesti mingil moel meie halva õnne põhjuseks.

      Meie polnud ainsad, kes niimoodi arvasid. Sama juttu rääkis kogu linn – võib-olla ainult naljaga pooleks, aga siiski. Ükskord, kui ma olin põhikoolis, kuulsin isegi oma õpetajat seda puhketoas ühele asendusõpetajale selgitamas: need kaks perekonda vihkavad teineteist nii väga, et kui õnnetus üht räsib, siis tabab kuri saatus ka teist. Ja kui nad kokku satuvad? Noh, nad ei satu. Ja hea ongi.

      Aga Hannah ei teinud seda kunagi kuulma. Halvad asjad juhtuvad, June, tavatses ta öelda. Lihtsalt juhtuvad. Kõigiga.

      „Paaaaluuun,” ütleb ta nüüd üles-alla hüpeldes. „Ütleme lihtsalt tere.”

      „Hannah, mu emal ja Toddyl on reaalselt ainult kaks reeglit: ei mingit ujumist Five Fingersi kose juures ega mingeid Angerteid. Sa tead seda.”

      Ta pigistab mu käsivart ja lausub: „Anna andeks. Ma saan aru. Tõesti. Ma pean lihtsalt olema õnnelik teadmisega, et mõnes teises universumis, sellises, kus sinu perekond ei vihka Sauli oma, on meil täna õhtul täiega lõbus. Sinul, minul, Saulil ja…” – ta vaikib hetkeks ning nookab peaga vaateratta poole – „Nate’il.”

      Ma vaatan sinnapoole, ja nagu tellitult märkab Nate meid. Ta lehvitab meile samasuguse elevusega nagu üksikule saarele sattunud hädaline, kes üritab mööda lendava helikopteri tähelepanu püüda.

      „Kas sa teed nalja, Hannah? Sa mõtlesid just välja alternatiivse universumi ja tegid seal Nate Baarsist minu mitteametliku peika! Sa oleksid võinud valida ükskõik kelle!”

      Ta naerab ja lehvitab Nate’ile vastu. „Ta ei ole nii hull,” ütleb ta. „Pealegi, ta on Sauli sugulane. Tänu temale ma üldse Sauli tunnengi.”

      „Tundmine on päris kõva sõna kellegi kohta, kellega sa kunagi rääkinud pole. Vähemalt mitte mujal kui oma peas.”

      Hannah lööb minu kommentaari peale ükskõikselt käega. „Sa arvasid kunagi, et Nate on täiega nunnu.”

      „Viiendas klassis!” teatan mina. „Ta ei kõndinud siis veel niimoodi.”

      „Ole nüüd, mis ajast ei meeldi sulle kutid, kes kõnnivad, nagu oleksid nad pärast viieteisttunnist sadulata ratsutamist just hobuse seljast maha tulnud?”

      „Tal on ilmselt kroonilised hemorroidid.”

      „Juunior,” ütleb Hannah süüdistavalt ja ma tean, et tal on tõsi taga, sest ta ei kasuta kunagi mu tegelikku nime. Või noh, mu tegelikumat nime. Hoolimata sellest, et ma olen tüdruk, on minu täisnimi Jack O’Donnell IV, minu isa ja tema isa ja vanaisa järgi, kes väidetavalt sai oma nime seepärast, et oli justkui oma isaisaisa Jacki ehk Jonathan Alroy O’Donneli, Five Fingersi asutaja ning maagiliste kirsside kasvataja suust kukkunud.

      Ema kutsus mind vanasti Jackieks, isa aga alati Juunioriks või June’iks. Pärast tema surma hakkasid ka kõik teised mind nii hüüdma. „Issand jumal!” Hannah haarab mul uuesti käsivarrest. Tema nägu muutub kiiresti tulipunaseks. „Nad tulevad siiapoole. Anna andeks – ma vist kutsusin selle oma mõttejõuga esile. Issand jumal, kas ma olen nõid?”

      Mu kõris hakkab jälle pitsitama ja ma heidan pilgu selja taha. Vaateratta seltskond hakkab laiali vajuma, aga Nate ja Saul on selgelt sammud meie poole seadnud.

      „Pekki,” ütleb Hannah, nagu poleks ta hetk tagasi anunud universumilt just sellist sündmuste käiku. „Ta reaalselt tulebki siiapoole! Mida me teeme?”

      Ma otsin kohta, kuhu peitu minna. Hannah, kes saab äkki aru, kui suur hirm tal tegelikult oma kauaaegse armuobjektiga rääkimise ees on, otsib samuti kohta, kuhu peitu minna. Ma sööstan Peeglite Maja poole ja ta kihutab mulle järele. Ma pööran järsku tagasi, süda puperdamas, kui mõtlen sellele, mida ma kohe teha kavatsen. „Oota.”

      Hannah seisatab, silmad ehmatusest suured, ja ma heidan pilgu sissepääsu suunas, Sauli nägemisest tekkinud adrenaliinisööst mind edasi utsitamas. „Ma tahan üksi sisse minna,” ütlen ma ja Hannah’ nägu muutub murelikuks. „Sa tahad Sauliga rääkida; nüüd on sul see võimalus.”

      Meie pilgud ristuvad jõllitamisvõistluses. Ma peaaegu näen, kuidas ta oma peas iseendaga vaidleb. „Hannah. Sa saad sellega hakkama. Sa suudad temaga rääkida.”

      Ta heidab veel ühe pilgu üle õla ja hingab sügavalt. „Okei. Okei, mine.”

      Ma suudlen oma nimetissõrme ja keskmist sõrme ning sirutan need tema poole. Hannah teeb sama ja meie sõrmed kohtuvad nagu tilluke käepigistus. „Kui ma tagasi jõuan, ole valmis mulle rääkima, millise laulu te oma pulmalauluks valisite.”

      Hannah’ silmapööritus läheb üle laiaks naeratuseks ning ma keeran ringi ja astun pimedusse, kus