Miljon Juunit. Emily Henry

neoonselt. Sinised, lillad ja roosad toonid segunevad peeglite nurkades ja samamoodi sulavad kokku ka peeglitest vastu vaatavad versioonid minust. Konditsioneeri undamine pehmendab teiste labürindis teed otsivate inimeste ehmatushüüdeid ja itsitusi, kui ma oma esimesed sammud astun.

      Ma satun ootamatult klaasseinaga vastamisi ja põikan paremale. Kui ma edasi astun, lasen endal unustada, kuhu lähen, just nagu isal kombeks oli – talle meeldis kõigepealt iseennast ära kaotada. Alles siis, kui ta oli kindel, et olime jõudnud selle labürindi keskpunkti, kuhu ta meid sel korral oli viia kavatsenud, koostas ta plaani ja juhatas mind vaevata välja.

      „Kui sa oled olnud nii kadunud nagu mina,” ütles ta kord, „muutud sa kodutee leidmises väga osavaks, Juunimutukas.”

      Ma tunnen konditsioneeri tekitatud tuulehoos tema kohalolu. Ta nagu sasiks mu juukseid, utsitaks mind edasi. Selleks ajaks, kui Jack I oli sinuvanune, rääkis ta mulle, oli ta juba jõudnud lennata koos Amelia Earhartiga üle Atlandi ookeani, ületada kummist seintega kera sees Niagara kose ja ronida Backbone’i mäe tippu, et langevat tähte püüda. Jack II oli selleks ajaks aga päästnud kümneid inimesi Alaskat tabanud megatsunaamis, kasutades paadina ainult tükikest liustikujääd, aeruna murtud mändi ja ravimina karbitäit kirsse. Sinuvanusena, Juunior, olin ma jõudnud tikutoosi ja klaasivabriku abil peatada tornaado.

      Ma astun uude ruumi, igasugune naer ja jutuvada hääbuvad. Siin raamivad peegleid sinakasrohelised kaared ja põrandale tõmmatud helendava värvi jutid jätavad mulje mustriga põrandaplaatidest. See, otsustan ma, peab vist olema keskpunkt.

      Oma isa peale mõeldes hakkan ma eesmärgipärasemalt pöördeid tegema, aga suunda muutes satun vastamisi jaheda klaasiga ja mul jääb hing kinni. Esimesed paar korda, kui see juhtub, naeran ma oma ehmatuse üle, aga lõpuks hakkab mu kadunudolek, mu üksiolek mind häirima. Sellest, kui ma viimati kedagi teist nägin, on juba liiga kaua möödas.

      Ja mu peas vasardab aina teadmine, et nendest seintest väljaspool on üks Angert ja et kui O’Donnelli ja Angerti teed ristuvad, juhtuvad halvad asjad.

      Halvad asjad juhtuvad ja mina olen ilma vähimagi põgenemislootuseta klaaslabürindis lõksus.

      Ma koperdan ettepoole ja põrkan järjekordse peegliga kokku. Mu pulss kiireneb. Ma üritan rahuneda ja liikumist jätkata.

      Veel üks kokkupõrge.

      Liigu edasi. Ma pöördun ja sööstan vasakule.

      Minu teed takistab klaaspaneel. Teen pirueti paremale.

      Liigu…

      Ma keeran ümber nurga ja põrkan kellegagi kõva matsuga kokku, suutes vaevu karjatust tagasi hoida.

      „Pekki,” ahmib keegi – keegi poiss – õhku. Rohelise neoonvalguse vihus märkan ma, et ta haarab käega rangluust. See oli kas minu pea või minu hambad, mis sellega just kokku põrkasid, aga näib, et valu tundmiseks on mul liiga kõva adrenaliinilaks.

      „Palun väga vabandust!” kokutan ma, liikudes ettepoole, käed vabandavalt välja sirutatud. „Issand, mul on nii kahju. Ma arvasin, et sa oled…”

      Ta tõstab pilgu ja valgus jookseb üle tema näo.

      Saul Angert.

      Tema on see, kes mu ees seisab. Keda ma just hammustasin. Saul „Kui Sa Näed Teda Teepervel Suremas, Ära Aeglusta Sammu” Angert.

      Ta tõstab ühe käe, masseerides samal ajal teisega oma rangluud. „Pole midagi. Sul on õigus. Ma olingi.”

      „… Rappija Jacki vaim.” Sõnad pääsevad mu huulte vahelt välja nagu õhk autorehvist.

      „Ah soo,” ütleb ta. „Ma mõtlesin, et sa ütled: selles trööstitus õudusunenäos vangis olemisest närvivapustuse äärel.”

      Mu süda peksab vastu roideid. „Ei. Ma tundsin kohe kindlasti Rappija Jacki võnkeid.”

      Tema naer on kare ja soe, mis ei sobi üldse kokku tema külmalt range välimusega. Ta tumedad juuksed on külgedelt lühikeseks pöetud ja pealt veidi pikemad, laubalt eemale silutud, ja nüüd, talle lähemal olles, näen ma pisikesi iluvigu, mille pärast ei ole tema nägu täiuslikult sümmeetriline: tema veidi viltune parem silmahammas ja üksik naerulohk paremal põsel. Ta astub pool sammu tagasi. „Noh, mul on kahju, et ma sulle hirmu nahka ajasin.”

      „Oh, ole nüüd. Ma ajasin ise endale hirmu nahka. Minul on kahju, et ma su rangluud hammustasin,” vastan ma. „Kui see sind lohutab, siis on ülimalt ebatõenäoline, et ma marutaudi põen.” Hoolimata sellest, mida sa võib-olla kuulnud oled.

      Samas, kui ta teaks, kes ma olen, siis kas ta seisaks siin?

      Ta naerab jälle seda kraapivat naeru. „Ahah. Õige küll. Minul ei ole kahju – sinul on. Seda ma öelda tahtsingi.”

      „Ma olin lihtsalt viisakas,” vastan ma. „Ma ei tunne süümepiina.”

      „Vau,” ütleb ta teeseldud uskumatusega. „Oled sina vast külm.”

      Ma noogutan peaga peeglitega ääristatud käigu poole. „Tegelt on suur osa minust klaasist tehtud, nii et…”

      „Tegelikult on suur osa sinust klaasist tehtud.”

      „Mul on tunne, et kuni sa vormiriideid ei kanna, ei tohi sa teisele inimesele keelepolitseid mängida.”

      Kui ta naeratab, helendavad tema enamjaolt sirged hambad siniselt nagu ka tema valge T-särk ja kahvatud käsivarred, välja arvatud seal, kus tätoveeringud valgusesse tindiseid varje lõikavad. Ta on kena välimusega, mingis mõttes. Lihtsalt mitte minu mõttes, mis on tavaliselt kas (1) pseudopuuraiduri tüüpi lihaselised jõmmid, kelle puhul piirdub isikliku hügieeni eest hoolitsemine pudelitäie õhuvärskendajaga, või (2) MITTE SAUL ANGERT.

      Kõige parem oleks, kui ma nüüd minema kõnniksin. Ma tean seda. Aga ma seisan vastamisi inimesega, kellest ma olen kogu elu kuulnud, keda ma olen vähemalt kolm aastat regulaarselt guugeldanud ja kellega ma ei ole enne tänast kordagi rääkinud.

      Ja ma polegi veel iseeneslikult süttinud. Lagi pole meile kaela varisenud, maa ei ole avanenud ja meid alla neelanud ja ta käitub päris… normaalselt.

      Mis, ma eeldan, saab tähendada ainult seda, et ta ei tunne mind ära. Tema ei ole mind guugeldanud.

      Ma tunnen end natuke solvunult. Ja süüdlaslikult. Aga samas pakatan ka uudishimust ja adrenaliin paneb mu sisemuse värisema. Nagu hakkaksin hüppelaualt vette sukelduma või tuhiseksin iga hetk alla Ameerika mägede kõrgeimast punktist.

      „Noh,” ütlen ma, mitte niivõrd enesevalitsust tagasi saades, kuivõrd seda kirvega taga ajades. „Edu.”

      Saul noogutab ja ma keeran ümber nurga ning suundun roosadest ja sinistest peeglitest koosneva välimise ringi poole. Minnes jälgin teda enda ees olevatest peegeldustest. Ta järgneb mulle paar meetrit tagapool, üht suunurka kergitamas õrn naeratusevari. Ma peatun ja pööran end tema poole. „Mida sa teed?” küsin ma. „Sa ei saa mulle järele tulla. See on sohk.”

      „Kes ütleb, et sa õiges suunas lähed?”

      „Kui ei lähe, miks sa mulle siis järele tuled?”

      „Ei tule,” ütleb ta. „See ongi juhuslikult õige suund. Ma üritan siit lihtsalt välja pääseda. See on kõigest kokkusattumus.”

      „Olgu. Sellisel juhul võid ise ees minna.”

      Ta raputab pead. „Nalja teed või? Ma ei lase sul enda pealt maha vaadata. Sa hammustasid mind ega palunud vabandust.”

      „See oli enesekaitse,” vastan ma. „Tol hetkel olid sa ikka veel üheksakümne üheksa protsendilise tõenäosusega Inglise sarimõrtsuka vaim.”

      Üle tema näo levib aeglane naeratus ja me oleme hetke vait. Mu rinnus hakkab mullitama järjekordne ärevushoog. Mu sisikond on nagu vahtu raputatud šampanjapudel, sest kõik tundub pulbitsev ja kerge.

      „Olgu siis,” ütleb Saul.

      Ma hakkan jälle liikuma.

      Ta annab mulle paari