Miljon Juunit. Emily Henry

surma Peeglite Majas käinud.

      „Mis sa arvad?” küsib Hannah mind pingsalt silmitsedes.

      Ma raputan pead. Hannah pigistab mu kätt ja laseb siis lahti. „Võib-olla järgmisel aastal.”

      Me seisame veel paar sekundit vaikides, nagu oleksime altari ees või haual, mitte paari meetri kaugusel mängust, kus saab veepüstolitest plastkloune tulistada.

      „Oh,” ütleb Hannah mõtisklust katkestades. Ma heidan talle silmanurgast pilgu. Tema silmad puurivad jälle vaateratta all seisvat seltskonda. Nüüd, kui me oleme lähemale jõudnud, saab selgeks, et Nate ei ole tegelikult nende tähelepanu keskmes. Tema ja Stephen seisavad kõrval, teistest natuke tagapool, ja kui rühm kädistavaid põhikooliõpilasi neist mööda pressib, paljastab seltskonda tekkinud auk selle inimese, kellele nad kõik tunduvad keskendunud olevat. Alguses näen ma ainult tema selga. Ta on keskmisest pikem ja kõhnapoolne, aga ta võtab enda alla kuidagi rohkem ruumi, kui temasuurune inimene võtma peaks, justkui sunniks tema aura kõike enda ümber taanduma.

      Ta pöörab end veidike ja ma näen osalist profiili, aga ma ei tunne teda ikka veel ära. Korralikult lõigatud tumedad juuksed, ühtlane habemetüügas. T-särk, mis on valgem, kui mina kunagi ühtegi T-särki olen hoida suutnud – selle vähese aja jooksul, mis kulub kassast ukseni jõudmiseks. Niisugused kitsad tumedad teksad, millega Five Fingersis võiks vabalt pulma minna.

      Ma mõistan siis, et ta paistab meie järveäärse linnakese taustal nii eredalt silma seepärast, et ta näeb nii ebaloomulikult puhas välja. Isegi tema kahvatuid käsivarsi katvad tätoveeringud suudavad mingil moel paista puhtamad kui Five Fingersi elanike kaunistusteta nahk.

      Hannah astub sammu, et paremini näha. „Kas see on…”

      Paar inimest puhkeb naerma ja Nate Baars patsutab võõrast seljale. Võõras pöörab ringi, nii et ma näen tema täisprofiili, ja pressib näole naeratusevarju, enne kui vaikselt eemale nihkub. Seltskond sobitab end tema liikumise trajektooriga.

      „Kas see on… mõõdukalt külgetõmbav võõras?” lõpetan ma Hannah’ mõtte. „Kõige tabamatum müüt kogu Five Fingersis?” Tundub, et Hannah ei kuule mind. „Han? Kas sa tunned teda?”

      Mandy Rodriguez, kes lõpetas kooli kahe aasta eest, haarab poisil käsivarrest ja tõmbab ta enda embusse. Nende vahel toimub vestlus stiilis „tore sind näha” ja Hannah toob kuuldavale väikese naeruturtsatuse, mille järel ilmuvad tema põskedele punased laigud. „Mitte päris.”

      Poiss pöörab ringi, et Mandyle lehvitada, kui too koos oma sõpradega õlis küpsetatud pirukaid müüva leti poole minema sammub. Tema nägu on nüüd täielikult näha.

      Seda ei ole võimalik kellegi teisega segamini ajada.

      „Issand jumal,” ahhetab Hannah. „Ongi. Ongi tema.”

      „Saul Angert.”

      See sumin, mida ma väravavahi maja juures tundsin, paisub nüüd mu sees. See pole herilane või tükike pimedust, mis mind piirab. See on kõikjal, see on kõik. See on Saul Angert. Saul Angert ja tõsiasi, et ta ei peaks siin olema.

      Ja et mina ei peaks kohe kindlasti temaga koos siin olema.

      Kolm

      „Kui kaua sellest möödas on, kui teda siin kandis viimati nähti?” küsib Hannah.

      „Kolm aastat,” vastan ma automaatselt.

      „Õige,” ütleb Hannah. „Muidugi.”

      Kolm aastat tagasi muutus Angertite jaoks kõik, täpselt nagu kümme aastat tagasi muutus kõik minu perekonna jaoks.

      Ma alustasin just keskkooli ja teisest klassist saati oli see meil esimene kord jälle ühes ja samas hoones õppida. Enne seda olime viimased neliteist aastat teineteist vältinud, ja kui paar juhuslikku kokkupuudet välja jätta, oli see meil hästi välja tulnud.

      Mõte tema regulaarsest nägemisest muutis mind närviliseks, aga samas ajas ka veidi elevile. Mu vanemad polnud kunagi olnud erilised reeglite kehtestajad, nii et mida rohkem nad mulle pähe tagusid, et ma pean iga hinna eest Angertitest eemale hoidma, seda rohkem tegelesin ma nende järele luuramisega. Ma tahtsin teada kõike nende inimeste kohta, kellest ma ei tohtinud midagi teada. Saul ja tema kaksikõde Bekah olid mu isiklikud keelatud viljad, üks asi Five Fingersis, mida ma kunagi puutuda ei tohtinud.

      „Issand, mis sa arvad, miks ta tagasi on?” küsib Hannah.

      Raputan pead. Mul on jälle klomp kurgus. Praeguseks hetkeks on see juba rohkem umbsõlme moodi.

      „Võib-olla sai jõuluvana mu kirja kätte,” pakub Hannah ja saadab siis minu poole vabandava naeratuse. Ta on olnud Saulist sisse võetud peaaegu sama kaua, kui minul on kästud poisist eemale hoida.

      Üks minu varasemaid mälestusi on sellest, kuidas isa pani mind meie suviselt soojas köögis toolile istuma ja rääkis mulle Angertitest – mida nad O’Donnellitele ammu enne minu sündi tegid, kuidas nad meid ikka veel kohtlevad. Eriti aga sellest, mis juhtub siis, kui nad meie teele satuvad. Mul on veel hulgaliselt taolisi mälestusi, killukesi paanikast ja uudishimust, millal iganes ma ühte neist toidupoes või meie algkooli bussijärjekorras märkasin, hirmust ja piinlikkustundest, kui me naabruskonna ujulas kokku juhtusime ja ma nägin, kuidas isa nägu süngeks tõmbub.

      Autoparklas loobitud sisisevad solvangud.

      Harimatu kolkamölakas, ütleb Sauli isa Eli.

      Elitistlik sitapea, kõlab minu isalt.

      Kiire eemaldumine, kättpidi minematirimine.

      Paukuvad uksed ja kummivilin.

      Isegi aastaid pärast isa surma vedas ema Shadow’ ja Graysoni jäätisekohvikust ilma piimakokteilita minema, kui nägi, et kassas töötab Bekah Angert.

      Niisiis veetsin ma suurema osa keskkoolile eelnenud suvest, valmistades end vaimselt ette selleks, et mul tuleb regulaarselt ja pikema aja vältel astuda silm silma vastu väidetava kurjuse kehastusega. Aga kui esimene koolipäev saabus, polnud Sauli kusagil.

      „Me peaksime minema tere ütlema,” pakub Hannah ebalevalt, justkui ta ise ka ei usuks seda. Ta on O’Donnelli/Angerti perekonnatüli räpase saagaga kursis, aga nagu enamiku asjadega, mis talle meelehärmi valmistavad – ämblikud ja peplumtopid ja see Richard Harrise laul sulavast koogist^[1.] –, üritab ta ka sellest mitte välja teha.

      „Hannah, ei.”

      Kui ma pärast esimest koolipäeva bussi pealt maha tulin, uitasin Angertite suvemaja poole. Ma vaatasin metsa varjus, kuidas Saul eesuksest sisse-välja käis, tassides kinniteibitud pappkaste ja vinüülplaate täis karpe. Ta ei tundunud olevat nii ühes tükis kui praegu; ta nägi välja närbunud ja väsinud.

      „Ma hakkasin juba tõesti leppima mõttega, et ei näe teda enam kunagi,” jätkab Hannah.

      Seda olin minagi kolm aastat tagasi mõelnud: et kaste täis auto tähendas Angertite linnast lahkumist. Aga järgmisel päeval marssis mu kapi juurde seltskond vanemaid õpilasi – nende hulgas Mandy Rodriguez –, kes küsisid, kas mina olin selle taga, et Saul viimasel hetkel kooli vahetas. Tuli välja, et ta pidi veetma kaheteistkümnenda klassi internaatkoolis, selles peenutsevas kunstikoolis, mis asub meie linnast kahe tunni tee kaugusel lõuna pool.

      Uudis levis kiiresti ja söögivahetunniks spekuleeris juba kogu kool, et Mandyl võib õigus olla. Meie perekondadele pöörati niigi tähelepanu. Kõik teadsid vihavaenust ja sellest, kui hoolikalt me teineteist vältisime, sest põhimõtteliselt olid isa ja Eli Angert kohalikud kuulsused: isa kirsside ja meie maja ümbritseva üldise maagia pärast, Eli sellepärast, et ta oli kirjutanud inimese võitlusest metsiku loodusega hunniku täiega igavaid romaane, mida The New York Times oli ülistanud, ja nad mõlemad sellepärast, millist rolli nende esivanemad olid Five Fingersi linna asutamisel mänginud.

      Ma mõistsin, miks Sauli sõbrad arvasid, et Eli oli ta minust eemale hoidmiseks linnast ära saatnud, aga selles oli võimatu kindel olla. Lõppude lõpuks oli ka Angertitega paar kuud varem nende oma Väga Halb Asi juhtunud, ja isegi