Miljon Juunit. Emily Henry

kuidas meestest saavad Mehed: lehekülgede kaupa kirjeldusi kristallklaasides loksuvast kangest pruunist alkoholist, metsavaikusele pühendatud lõike, pikki tiraade haavatud emashirvede halastustapust ja rohkem kui üks tekstilõik, kus eneserahuldamisstseeni kõrvutati looduse brutaalsusele pühendatud jutlusega.

      Võiksime võtta keskmise Five Fingersi poisi, teha ta nelikümmend aastat vanemaks ja ligikaudne tulemus oleks Eli Angert. Aga ma ei saa aru, kuidas Sauli-sugune poiss sai sündida sellisesse kohta või mis teda pärast põgenemist siia tagasi tõi.

      Karusselli järjekorra eesotsas kontrollib aukuvajunud põskede ja korratu hobusesabaga mees meie käepaelu ning mind tabab üllameelne inspiratsioonipuhang.

      „Kuule, Saul,” ütlen ma seljakotti õlgadelt võttes, kui me neljakesi üle metallplatvormi karusselli vabade gondlite poole kõnnime. „Kas sa sõidaksid Hannah’ga? Ma tahan temast sõidu ajal pilti teha ja teisest gondlist on see lihtsam.”

      Ta kehitab õlgu ja tõmbab käed taskust välja, aga paneb need kohe tagasi, kui mõistab, et tal pole nendega midagi teha. „Ikka.”

      Hannah näeb välja, nagu tahaks ta piinlikkusest maa alla vajuda. See oli minust üsna emmelik tegu, ma tean, aga ma ei olnud esimene, kes selle õhtu ebamugavaks muutis.

      „Ma sõidan ise sinuga, Han,” pakub Nate.

      Hannah’ silmad lähevad suureks ja ta avab suu, justkui kavatseks ta kohe sellest sõidust üldse loobuda.

      „Saul juba ütles, et ta sõidab Hannah’ga,” lausun mina ja haaran Nate’i parkunud küünarnukist, et vedada ta gondlisse, mis asub Hannah’ ja Sauli vastas. Ma tõstan seljakoti põlvedele, ja kui turvalatt sulgub, kaevun kotti telefoni järele, et pildistamise ettekääne ainult ettekäändeks ei jääks.

      „Naeratage!” Kui ma üles vaatan, on Sauli pilk juba minule kinnistunud. Mu rinnus lahvatab soojusepuhang.

      Oh ei. Ma arvan kohe kindlasti, et ta on kuum. Ja veel hullem, ma tahan, et ta mind vaataks.

      Samal ajal teeb Hannah’ minu pildistamist oodates nägusid, nii et ma sunnin oma silmad ekraanile ja teen paar klõpsu. Saul ei naerata ühelgi fotol. Ta lihtsalt jõllitab pinevalt kaamerasse.

      „Tuli välja?” hüüab Han mulle.

      „Tuli küll.” Ma sunnin oma hääle rahulikuks. „Te näete välja, nagu oleksite just teada saanud, et peekonit ei ole enam olemas, nii et tuli küll välja.”

      „Ma ei söö peekonit,” ütleb Saul. „Ma olen taimetoitlane.”

      „Five Fingersis ei eksisteeri sellist asja nagu taimetoitlane,” lausun mina.

      Ta tõstab ühe õla, tehes sellega maailma väikseima õlakehituse. „Ma tean. Seepärast mind eksiili saadetigi.”

      Hannah naerab heledalt, mille peale manab Saul näole pooliku naeratuse. Kui tema silmad minu poole vilksatavad, põletavad need mu nahka ning ma tunnen õudu ja piinlikkust ja süüdlaslikku rõõmu.

      Ma pöördun oma istmel Nate’i poole ja ootan, et puna mu põskedel taanduks ja südamelöögid aeglustuksid. „Naerata,” ütlen ma ja Nate näitab mu telefonile keskmist sõrme.

      Karusselli metallist käed ärkavad kriiksudes ellu, õõvastav muusika läheb katkenud kohast edasi ja me hakkame keerlema. Ma kuulen müra sisse peidetud kareda naeru kaja.

      Ma tunnen seda oma kõhus, samal ajal kui neoonvärvid meie ümber sähvivad.

      Sest Saul Angert hakkas mulle kohe meeldima. Sest ma olen kohutav sõbranna ja reetsin just oma isa. Sest kui Angertid ja O’Donnelid kokku satuvad, juhtuvad halvad asjad.

      Kuus

      Selleks ajaks, kui oleme karusselli pealt maha roninud, ei ole ma endiselt kindel, kas Hannah on Saulile korrakski silma vaadanud, ning tema piinatud olek on muutunud veelgi ilmsemaks. Ma haaran tal küünarnukist ja küsin: „Kas sa tuleksid minuga vetsu?”

      „Issand jumal, jaa.”

      Kohe, kui oleme põiganud teisaldatavate välikäimlate vahelt läbi varjulisse parklasse, prahvatab Hannah: „See tuletab mulle meelde aega, kui mul oli see kuum hambaarst.”

      „See, kelle kätt sa kogemata lakkusid?”

      „Saul üritab kogu aeg vestlust arendada, aga mul oleks nagu suus mingi hiiglaslik käsi ja ma olen järsku täiesti veendunud, et ma kannan ikka veel breketeid.”

      „Tee suu lahti,” ütlen ma. Hannah torkab keele välja. „Oi pekki, Hannah, need on tagasi! Su breketid on tagasi! Su suus kummitab!”

      Ta ohkab. „See on kohutav. Ma olen käivitanud ahelreaktsiooni, mis lõpeb sellega, et ma suren üksi mingis heegeldatud linikuid täis korteris, ajalehest välja lõigatud sooduskupongide kuhja alla mattunud.”

      Ma põlvitan asfaldile ja kaevun oma seljakotti isa vana plasku järele. Hannah’ pilk käib närviliselt plasku ja välikäimlate taha jääva inimsumma vahet, seejärel hõõrub ta oma otsaesist. „Kas see ajab mind ropsima?”

      Ma näitan käega sildi poole, millel ilutseb kiri friteeritud! kommid! „Siin ajab kõik ropsima.”

      Ta ohkab, haarab minult plasku ja võtab kiire lonksu. „Okei, pane see nüüd ära, enne kui meid arreteeritakse.”

      Ma naeran, kuigi olen üsna kindel, et ta ei tee nalja, ja võtan ise ka suure sõõmu, enne kui plasku kotti tagasi pistan.

      „Mis mul arus oli?” ütleb Hannah. „Ma ei saa tema juuresolekul isegi rääkida. Ei saanud siis ka, kui me lapsed olime.”

      „No kui aus olla, siis kui meie lapsed olime, oli tema nagu umbes kolmkümmend kaheksa.”

      „Juuuuuune,” Hannah pooleldi naerab, pooleldi oigab. „Ta on kakskümmend üks! Mina saan varsti kaheksateist – siin pole midagi imelikku.”

      „Mida iganes. Lähme tagasi su kommionu juurde ja vaatame, et ta su oma testamenti sisse kirjutaks, enne kui on hilja.”

      „Ma vihkan sind.”

      „Mina armastan sind ka.” Ma suudlen oma sõrmi ja sirutan need tema poole. Ikka veel pead vangutades teeb ta sama. „Muide,” küsin ma, kui me liigume tagasi sinnapoole, kus poisid meid põrkeautode juures ootavad, „kui te abiellute, kas ma pean siis Sauli isaks kutsuma?”

      „Jack O’Donnell IV,” teatab Hannah, „sa oled koduarestis.”

      Võib-olla on asi viskilonksus, võib-olla taevas sädelevas langevate tähtede sajus; võib-olla on asi viiendikes, kes istuvad kõnnitee äärel puntras koos ja vaatavad unise imetlusega üle musta laotuse sööstvaid valgussähvatusi, või selles, kuidas öine õhk jaheneb ja hõreneb, aga sellest hetkest alates muutub lõbustuspargi melu kuidagi õrnemaks.

      Muusika muutub rahulikumaks, hääled tasasemaks. Puud õõtsuvad, justkui kiigutaksid nad end unelaulu rütmis. Ja kui me neljakesi ühelt atraktsioonilt teisele uitleme, ei ole Hannah enam nii pinges ja käitub jälle nagu tema ise. Ta muljetab koolist ja räägib Saulile, kuidas ta viiulit mängima hakkas. Ta küsib poisilt küsimusi Tennessee, Vanderbilti ja suvise kirjutamispraktika kohta, mille Saul just York St. Johnis^[1.] lõpetas. Ta isegi naerab heasüdamlikult, kui Nate teeb nalja või lihtsalt midagi, millega meie tähelepanu püüda, nagu näiteks hüppab ilma mingi põhjuseta üle prügikasti.

      Iga kord, kui Nate oma nate’ilikkusega liiale läheb, taban ma end Sauliga pilke vahetamast, nagu oleks see meie järjekordne omavaheline nali. Seda juhtub nii palju kordi, et ma otsustan veidi eemalduda ja teiste järel kõndida, lihtsalt selleks, et takistada end pilkudega flirtimast.

      Ma sunnin Hannah’t ja Sauli järjest koos atraktsioonidele, et „saaksin pilti teha”, aga pärast Kamikazet – pendli põhimõttel töötavat atraktsiooni, kus metallist käsi kiigutab sind ringiratast – ei pea ma neid enam sundima. On selge, et see paar on iseseisvalt kinnistumas, ning see täidab mu pea uduga ja paneb selgroo valutama mingit sorti senitundmatust ning südant pahaks ajavast armukadedusest.

      Viisteist