Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham

on sinu kaevandus, Ross.”

      „Aga valik on sinu oma.”

      „Sellisel juhul on vastus jah, muidugi peaksid.”

      Sel õhtul ütles Ross voodis: „Rääkisin Henshawe’ga ja me leiame neile koha. Muidugi juhul, kui nad tahavad seda, mis meil pakkuda on. Lepinguliste kaevurite arvu ma suurendada ei taha ja ühtki meest tema tööeelt mujale tõsta ei saa, aga meil on veel ruumi ühele maagipurustajale ja Drake võib soovi korral asuda tööle masinahoones.”

      „Tänan sind, Ross.”

      „Aga sa ju mõistad, et need kaks noormeest võivad hakata sulle piinlikkust valmistama.”

      „Misviisi?”

      Ross seletas talle mõnda viisi.

      „Nojah, sedasi võib juhtuda küll,” nõustus Demelza. „Eks mul tule see siis ära kannatada või mis? Ja sinul samuti.”

      „Mitte samal määral. Igatahes on see sinu otsus. Pean ütlema, et andsid mulle päeval oma mõtetest sama vähe aimu nagu mõnikord vistimängus, kui oled ära unustanud, mis trump on.”

      „Millal ma seda olen teinud? Ainult ühel korral!” Demelza upitas end padja najale, toetus küünarnukiga sellele ja vaatas mehele otsa. „Tõsijutt, Ross, ma olen küll su naine ja me jagame kõike, aga see on ikkagi sinu varandus, sinu kaevandus, sinu rahvas. Nii et kui ütled, et sa neid noormehi ei taha, siis saada nad minema, olgu nad pealegi sugulased! Sul on selleks täielik õigus ja ma ei kurda, kui sa seda teed.”

      „Aga kui oleks sinu teha, siis jätaksid nad siia?”

      „Jah, kui oleks minu teha, jätaksin nad siia.”

      „Sellest piisab. Rohkem polegi vaja öelda.”

      „Midagi tuleb ikkagi veel öelda, Ross. Sa ei saa oodata, et säilitaksin siin majas väärikuse, kui näpistad mind nõnda nagu täna õhtupoolikul vaat et nende silma all!”

      „Kõik väärikad daamid peavad õppima seda taluma,” vastas Ross. „Aga oma väärikust näitavad nad sellega, et taluvad seda vaikides.”

      Demelza huulile kerkis siivutu vastus, aga ta neelas selle alla. Niisuguste mänglevate torgete ajal võis kergesti juhtuda, et vanad lõhed avanevad uuesti. Ross nähtavasti aimas seda, sest teadis, et nüüd, kui tõkked on nende vahelt kadunud, ei jää naine talle sõnavahetuses peaaegu kunagi alla. Ta asetas käe öösärgi all naise põlvele ja surus tasakesi.

      „Kuhu sa nad elama paned?” küsis Demelza.

      „Mõtlesin, et Mellinisse. Pärast vana Joe Triggsi surma on tädi Betsyl üks tuba vaba. Tal oleks neist abi ka.”

      Demelza jätkas mõtlikult: „Sami oleksin ma vist ära tundnud, aga tead, ma poleks iial arvanud, et teine on Drake.”

      „Temas on midagi sinust, eks?” küsis Ross.

      „Mis?”

      „Noh, juuste värv. Näo kuju. Ja silmavaade.”

      „Missugune vaade?”

      „Seda peaksid sa ise teadma … Keeruline. Peru.”

      Demelza tõmbas põlve ära. „Ma teadsin, et mõni halb sõna ikka tuleb.”

      Ross asetas käe teisele põlvele. „Mulle meeldibki see rohkem. Sellel on arm ajast, kui sa viieteistkümnesena jalaka otsast alla kukkusid.”

      „Ei, tookord said jalad ainult kriimustada. Arm on sellest korrast, kui ma endale puhvetkapi peale tõmbasin.”

      „Näed nüüd. Just seda ma silmas pidasingi. Keeruline. Peru.”

      „See, kes saab kriime ja arme.”

      „Need pole mainimist väärt. Armsa inimese iluvead on nagu ornamendid, mis muusikale midagi juurde annavad.”

      „Juudas,” ütles Demelza. „Missugune ilus kõne. Jää parem magama, muidu arvan veel, et mõtled seda tõsiselt.”

      „Ilusaid kõnesid,” lausus Ross, „tuleb alati tõsiselt võtta.”

      „Seda ma teengi, Ross. Ja tänan sind. Luban, et ei tuleta seda sulle kalgis päevavalguses meelde.”

      Mõnda aega lamasid nad vaikides. Rossile hakkas uni peale tulema ning ta laskis mõtetel liikuda elu meeldivatele külgedele – eemale meelehärmist, mida tekitasid Warlegganitest naabrid, eemale Elizabethist ja tolle lapsest, eemale sõjasündmustest –, kaevanduse edule, võlakoormast vabanemisele, omaenda armsale naisele ja lapsele. Esialgu polnud nad isegi teenijaid juurde palganud ning kaevandusega kaasnevas elevuses olid talutööd unarusse jäänud. Ross hakkas mõtlema heinamaadele, Pikapõllu künnile, Hendrawna ranna tihkele liivale, kus oli hea paljajalu kõndida, raamatukogu ümberehitusele, asjadele, mida tuli Truro poodidest osta, sellele, kuidas Demelzat sagedamini seltskonda viia. Korraga lausus Demelza: „Kui nüüd lastest rääkida, Ross …”

      „Mis lastest?”

      „Meie omadest. Arvan, et enne kui see aasta otsa saab, on meil oodata perelisa.”

      „Mis?” Ross kiskus end mõnusast une-eelsest seisundist välja. „Mida sa ütlesid? Kas oled kindel?”

      „Päris kindel mitte. Aga sel kuul jäid päevad vahele ning nagu sa tead, käivad need mul nagu kellavärk. Viimati panid pahaks, et ma sulle piisavalt kiiresti teada ei andnud, sestap mõtlesin, et hoiatan sind sedapuhku aegsasti.”

      „Helde taevas,” ütles Ross. „Millegipärast ei osanud ma seda oodata!”

      „Nojah,” vastas Demelza, „oleks omajagu imelik, kui asi oleks teisiti. Jõuludest saadik pole ju muud olnudki.”

      „Kas oleksid tahtnud muud?”

      „Tänan, ei. Oleks lihtsalt üllatav, kui midagi niisugust poleks juhtunud.”

      „Jah. Küllap on sul õigus.”

      Järgnes vaikus. „Kas oled nüüd tujust ära?” küsis Demelza.

      „Tujust ära ei ole. Aga päris õnnelik ka just mitte. Ei, mitte samal põhjusel mis eelmine kord: oleksin rõõmus, kui meil sünniks rohkem lapsi. Muretsen lihtsalt sind ja last varitsevate ohtude pärast. Maailm seab inimestele lakkamatult igasuguseid püüniseid, seepärast oleksin tahtnud nüüd, kui olime just vaesuse ja võlgade küüsist pääsenud, veeta aasta või kaks, kartmata uusi saatuselööke.”

      „Juba ainuüksi sellega, et inimene elab, seab ta end – kuidas sa ütlesidki – saatuselöökide meelevalda.”

      „Muidugi. Ma räägin nagu argpüks. Aga ma ei karda niivõrd enda, kuivõrd armsate inimeste pärast.”

      Demelza nihutas end pisut allapoole. „Ehk on see kõigest valehäire. Aga olgu kuidas on, minu pärast ei maksa muretseda. Kahel eelmisel korral läks mul kõik kenasti.”

      „Millal see juhtub?”

      „Arvan, et millalgi novembris.”

      „Kas mäletad, missugune torm möllas sel ajal, kui Julia sündis?

      Teist säärast pole ma küll vist iial näinud. Tuul tahtis mu ümber lükata, kui läksin vana Choake’i kutsuma.”

      „Ja kui too kohale jõudis, polnud teda enam vajagi. Zacky proua oli kõik juba joonde ajanud. Ma usaldaksin end iga kell ennem tema hoolde.”

      „Räägitakse, et Elizabethi juures käis Trurost too uus tohter Behenna. Kuuldavasti on ta hiljaaegu Londonist tulnud ja moodsate vaadetega.”

      Järgnes väike vaikus nagu ikka, kui mainiti Elizabethi. See polnud küll kummaltki poolt sihilik, aga vestlus näis otsekui iseenesest takerduvat.

      „Kui tuleb just kutsuda mees, siis eelistaksin Dwighti. Novembriks peaks ta juba tagasi olema.”

      „Ma ei ole selles kuigi kindel. Sõjal ei paista veel lähiajal lõppu tulevat.”

      „Pean minema õige varsti Caroline’ile