Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham

häbematu, ehkki temast polnud muud järel kui luu ja nahk ning õigupoolest pidanuks ta juba ammu surnud olema. Viimasel ajal levitas too vanaeit juba haualõhnagi, aga temas hingitses kõige kiuste visa eluvaim. Nicholase naine Mary, kes oli perekonna suureks meelehärmiks ülimalt ebausklik, kartis seda vana naist kui tuld, just nagu pesitseksid tolles ammu surnud Poldarkide mässumeelsed hinged, kes soovisid sissetungijatele halba. Agatha oli selles majas otsekui tõrvatilk meepotis või kärbes piimapütis – kivi, millele igaühel oli kord määratud komistada ja kukkuda. Aastapäevad tagasi oli tundunud, nagu jääks vana naine püsivalt voodi hooleks, nii et kõik peale palgatud põetaja saanuksid teda vaikselt eirata, aga pärast seda, kui Elizabeth abiellus, ning iseäranis siis, kui kuulis, et uus laps on tulekul, lõi Agathas hingitsema uus trotslik elusäde ning teda võis sageli näha kõige sobimatumal ajal majas ringi koperdamas.

      „Oh, see on ju George’i isa …”Agatha silmast pääses voolama üks pisar, leidis endale koha lähimas kortsus ning hakkas aegamisi mööda põske karvaudemetega kaetud lõua poole valguma. See pisar ei rääkinud rõõmust ega kurbusest. „Käisid üleval maimukest vaatamas, mis? Vahva väike väntsakas. Pesueht Chynoweth, vaata kust otsast tahes.”

      Agatha süles liigutas end must kassipoeg. See oli Smollett, kelle ta mõne kuu eest kusagilt leidis ja enda ainuomandiks kuulutas. Nüüd olid nad lahutamatud. Agatha ei läinud kuhugi kassita ning punase keele ja suurte kollaste silmadega Smollett ei lasknud end naljalt tema juurest eemale meelitada. Geoffrey Charles oli pannud poisikesele omase lustiga loomakesele nimeks Smell-it.

      Nicholas küll teadis, et Agatha sõnade ainus eesmärk on teda ärritada, ent ärritus sellegipoolest. Veel rohkem ajas teda vihale, et ta ei saanud vanale naisele sama mõõduga vastu anda, sest too oli peaaegu kurt ning kui ta ei tahtnud Agathale just kõrva karjuda – ja säärane lähedus olnuks tülgastav –, polnud tal võimalik end kuidagi kuuldavaks teha. Nõnda võis vanamoor vasturääkimist kartmata edasi vadrata ja solvavaid märkusi teha. George oli öelnud, et ainus viis Agathat vihastada on keset tema juttu selg keerata ja minema kõndida, aga Nicholasele ei tulnud pähegi lasta tol vastikul vanal naisel end tule äärest eemale peletada.

      Ta pani halu kaminasse tagasi, aga nii kohmakalt, et selle otsast keerles tuppa peenike suitsukihar. Nicholas oleks võinud helistada ja kutsuda teenija tuld kohendama, kuid laskis tukil suitseda, lootes, et see ärritab Agatha rinda.

      „See tohter,” jätkas Agatha. „Igavene puupea, mässib väikese vennikese kõvasti kinni, et koolikuid ei tekiks. Koolikute vastu on palju paremaid abinõusid. Kui siin maksaks minu sõna, käsiksin ta jalamaid lahti mähkida.”

      „Aga siin ei maksa sinu sõna,” ütles härra Warleggan.

      „Ah, mis? Mida sa ütlesid? Räägi valjemini!”

      Nicholas olekski võib-olla vastu karjunud, aga just siis läks uks lahti ja sisse astus George. Mõnikord, iseäranis ehk siis, kui teisi juures polnud ja mõlemad tundsid end seetõttu vabalt, valitses nende kahe vahel tugev sarnasus. Kuigi lühem kui pikka kasvu isa, oli George samasuguse tüüaka kehaehituse, jämeda kaela ja tarmuka varbadsissepoole-kõnnakuga. Mõlemad olid omal pisut robustsel moel päris hea välimusega. George’i nägu oli laiem, keskelt pisut punnis alahuulega, mis heitis esile kerkides lõuale varju. Tema otsmikul kulmude vahel olid väikesed kühmud. Kui juuksed olnuksid lõigatud lühikesteks pead ligi lokkideks, meenutanuks George keiser Vespasianust.

      „Mis kaunis vaatepilt,” lausus ta. „Mu lihane isa vestlemas Endori nõia endaga. Kuidas see nüüd oligi? „Ma näen jumalat maa seest üles tõusvat. Üks vana mees tõuseb üles ja tal on kuub seljas.””

      Härra Warleggan pani lõpuks roobi oma kohale tagasi. „Vaata et ema ei kuuleks sind niiviisi rääkimas. Temale ei meeldi, kui kõneldakse üleloomulikest asjadest – olgu või naljaviluks.”

      „Ma ei tea, kas see ikka on nali,” vastas George. „Vanadel headel aegadel oleks aidatud sel tõmbleval ja kõduneval inimvarel teise ilma jõuda, kastes ta kombekohaselt vette või sundides kandma suukorvi. Miks peaksime meie teda oma viisakas majas taluma?”

      Kassipoeg oli uustulnukat nähes Agatha meeleheaks küüru selga tõmmanud ja kähisema hakanud.

      „Noh, George,” sõnas Agatha. „Küllap tunned ennast nüüd hoopis suurema mehena, kui oled kaheksakuuselt sündinud jõmpsika isa. Mis talle ka nimeks saab, ah? George’e on kogunenud juba liiga palju, arvestades kõiki neid kuningaid. Ma mäletan veel aega, kui …” Ta hakkas köhima. „Tuli tossab. Härra Warleggan roobitses selle täitsa segi.”

      „Mina sinu asemel ei laseks sel peletisel toast jalgagi välja tõsta. Talle tuleks valvur juurde panna.”

      „Kui saaksin ise otsustada,” vastas George, „laseksin ta – ja võib olla veel mõne teisegi – hommepäev prügihunnikusse visata.”

      „Kes siin siis otsustab?” küsis Nicholas, ehkki teadis seda niigi.

      George vaatas talle mõtlikult otsa. „Mees, kellele kuulub kogu linn. Kui tsitadell on vallutatud, võivad pisiasjad natuke oodata.”

      „Võiksid panna talle nimeks Robert,” kostis tugitoolist kime hääl. „Tolle küüraka järgi. Esimene tuttav nimi. Või Ross. Kuidas sulle Ross meeldiks?” Järgneva lämmatava köhahoo võis põhjustada suits, aga tõenäolisem oli, et vana naise keha ei suutnud lihtsalt toime tulla õela naeruga.

      George keeras selja, lonkis akna juurde ja vaatas välja. Ehkki tule ääres oli hallis soe, lõi kaminast eemaldujale sedamaid vastu jahe õhk. „Arvan,” lausus George, „et varsti paistetab see vanamoor üles ja läheb tigedusest lõhki.”

      „Aamen … Aga mis nimedesse puutub, George. Küllap olete Elizabethiga sel teemal juba mõtteid vahetanud. Meie perekonnas on mitu head nime …”

      „Ma olen juba otsustanud. Langetasin selle otsuse enne lapse sündi.”

      „Enne sündi? Aga kuidas said sa seda teha? Kui oleks sündinud tüdruk …”

      „See õnnetus, mis Elizabethiga juhtus,” lausus George. „See oleks võinud saada neile mõlemale saatuslikuks, aga nüüd, kui see nõnda ei läinud, näen selles jumala sõrme, mis osutas ajale, kohale ja kuupäevale. Niipea kui sain teada, mis päeval laps sünnib, valisingi nime. Tüdruku puhul oleks see jäänud samaks.”

      Härra Warleggan ootas. „Mis see siis on?”

      „Valentine.”

      „Või Joshua,” jätkas tädi Agatha. „Neid on meie suguvõsas olnud minu teada kolm, ehkki viimane oli küll nii ulakas poiss, kui üldse olla saab.”

      Nicholas jälgis kaminast kerkivat ja vana naise tooli ümber huljuvat suitsuloori lootusrikka pilguga. „Valentine. Valentine Warleggan. Sobib kenasti kokku ja on hõlpus välja öelda. Aga kummaski suguvõsas ei ole kedagi sellenimelist.”

      „Kummaski perekonnas ei tule kedagi minu poja sarnast. Ajalugu ei pea ennast kordama.”

      „Jah, jah. Küsin emalt, kuidas see talle meeldib. Kas Elizabeth on sinu valikuga rahul?”

      „Elizabeth ei tea veel sellest.”

      Nicholas kergitas kulme. „Aga oled sa kindel, et see talle meeldib?”

      „Olen kindel, et ta nõustub minuga. Me oleme nii paljudes asjades ühte meelt – märksa enamates, kui oskasin oodata. Ta mõistab, et tema ja minu ühendus on midagi haruldast – vanim ja uusim aadel – ning selle ühenduse vili ei peaks vaatama minevikku, vaid tulevikku. Me peame valima täiesti uue nime.”

      Nicholas hakkas köhima ja astus suitsust kaugemale. „Warleggani nimest ei pääse sa kuhugi, George.”

      „Mul ei teki eales vähimatki soovi sellest pääseda, isa. See tekitab juba praegu austust … ja hirmu.”

      „See on tõsi … Austusele peame edaspidigi rõhku panema, hirmu peame hajutama.”

      „Onu Cary arvaks teisiti.”

      „Sa pead liiga tähtsaks seda, mida ütleb Cary. Mis asju sa temaga läinud nädalal