Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham

me oleme ikka õigel teel?” küsis Drake. „Ma pole siin varem käinud. Või olen? Ei mäleta.”

      „Ei, sa olid liiga väike.”

      „Kui kaugele meil siis tuleb veel minna?”

      „Kolm või neli miili. Mul pole hästi meeles.”

      Nad pöördusid ja läksid edasi, mõlemad pikad noored mehed, kelles ei võinudki kohe esmapilgul ära tunda vendi. Neli aastat vanem Sam tundus oma kahekümne kahest eluaastast eakam. Tal olid laiad õlad ja kohmakas kõnnak ning kõhn sügavate vagudega nägu, mis tundus nii sünge, nagu oleksid tema kanda kõik maailma hädad, ning alles siis, kui ta naeratas, said murekortsudest korraga heatahtlikud ja südamlikud kurrud. Drake oli samuti pikka kasvu, aga peenema kondiga ja silmatorkavalt nägus – oma sileda, rõugearmidest rikkumata naha ja lustliku näoga jättis see noormees mulje, nagu oleks iga hetk valmis nalja heitma. Isa läheduses tuli tal seda kalduvust ohjeldada. Riides olid mõlemad vaeselt, kuid korralikult: jalas tumesinised koredast villasest riidest püksid ja madalad poolsaapad, jämedakoelise särgi peal vest ja kuub. Sam kandis vana kübaralodu, Drake roosatriibulist kaelarätti, mõlemal olid kaasas väike komps ja kepp.

      Üle purde, mis oleks nende raskuse all äärepealt järele andnud, ukerdasid nad Mellingey jõe teisele kaldale ning ronisid üles männisaluni, mille tagant paistis järjekordne varemetesse vajunud kaevandus, Wheal Maiden, mis oli suikunud juba pool sajandit ja nägi nõnda ka välja. Kivid vedelesid sealsamas, kuhu olid kunagi kukkunud. Kõik, mida vähegi kasutada andis, oli minema tassitud. Künnivaresed tõusid valjult kraaksudes lendu ja pahandasid häirimise pärast.

      Ent orus, kuhu nad nüüd laskuma pidid, märkasid noormehed suitsu. Tuulevaiksel päeval oleks see neile juba varem silma torganud. Teekonna lõpu lähenedes aeglustasid mõlemad sammu, justkui ei tahakski, et see otsa saab. Mööda kõrgetest hekkidest palistatud rada alla minnes võisid nad sõnajalgade, põldmurakapuhmaste, viirpuu- ja sarapuuokste vahelt näha masinahoonet – see polnud uus, vaid paistis olevat vanast ümber ehitatud, ent pumbamasin ise oli vastne ning seda kobaras ümbritsevad ehitisedki olid uued ja ilmselgelt kasutusel. Siia orgu tagasi pöörduv Mellingey looge oli üles paisutatud ning võis kuulda vee jõul töötavate tinarõmmimisseadmete müdinat, müra, mille tuul oli varem eemale kandnud; pesukuuris askeldas kümmekond naist; kaugemal pani vesi käima harjad, mis aitasid ühtesoodu kohmakalt pööreldes maaki eraldada. Vastasnõlval aeti üles sadulakottidega koormatud muulade rodu. Oru põhjas seisis kogu sellest tööstusest ainult väikese murulapi ja mõne põõsaga eraldatuna madal graniidist maja, osa katust kividest, osa õlgedest. See oli suurem ja uhkem kui talumaja – kõrvalhoonete, toekate korstende ja liigendatud akendega –, aga ometi vaevalt nii suursugune, et seda võinuks pidada härrasrahva eluasemeks. Maja taga hakkas maapind uuesti tõusma ning kaldapealse poole kulges ülesküntud põld; paremat kätt tühermaa tagant paistsid rannariba ja tükike tinakarva merd.

      „Tee pold ikkagi vale,” ütles Drake.

      „Sul on vist õigus. Kui viimati käisin, nägi siin kõik teistmoodi välja.”

      „See kaevandus on siis vastne?”

      „Paistab nõnna küll. Nanfani jutu järgi pole see töös old kauem kui kaks aastat.”

      Drake vedas käega läbi musta juuksepahmaka. „Kena maja. Mitte küll kaugeltki nõnna suur kui Tehidy.”

      „Poldarkid pole mingid suurmõisnikud, vaid väikeaadel.”

      „Meie jaoks on nad küllalt suured,” vastas Drake ja hakkas närviliselt naerma.

      „Kõigeväelise Jehoova palge ees on kõik võrdsed,” ütles Sam.

      „Seda’nd küll, aga ega me praegu Jehoova ette astu.”

      „Ei, vend. Aga Kristuse veri teeb kõik inimesed vabaks.”

      Nad kõndisid edasi, ületasid uuesti jõe ja jõudsid majani. Murult ehmus õhku paar kajakat nagu tuules laperdavad valged riided.

      Koputamise vajadusest need kaks noormeest pääsesid, sest välisuks avanes ja välja astus pruunijuukseline väikest kasvu täidlane keskealine naine, korv käes. Neid nähes jäi ta seisma ja silus vaba käega põlle.

      „Jah?”

      „Kui oleksite nõnna lahke, proua,” lausus Sam. „Me tahaksime kohtuda teie emandaga.”

      „Ütelge talle lihtsalt, et kaks sõpra tulivad talle külla.”

      „Kaks sõpra?” Jane Gimlett silmitses neid kõhklevalt, kuid ta polnud teenijana veel piisavalt kogenud, et võõraid pilguga hirmutada. „Oodake siin,” ütles ta ja läks tagasi majja. Ta leidis emanda köögis pesemas Jeremy põlve, mille too oli müüri peal ronides ära kriimustanud. Perenaise jalge ees lamas suur ebamäärast tõugu karvane koer. „Väljas on kaks noort meest, kes tahavad teiega kokku saada. Väljanägemise järgi ütleksin, et kaevurid.”

      „Kaevurid? Meie kaevandusest?”

      „Ei. Võõrad. Näikse olevat kuskilt kaugemalt.”

      Demelza lükkas juuksekihara kõrva taha ja ajas selja sirgu. „Sina jää siia, kena poiss,” ütles ta Jeremyle, kõndis mööda koridori välisukseni ja kissitas heledas valguses silmi. Esialgu ei tundnud ta kumbagi ära.

      „Tulime sind kaema, sõsar,” ütles Sam. „Kuus aastat pole näind. Kas mäletad mind veel? Olen Sam, vanuselt teine. Mina mäletan sind hästi. See siin on Drake, kõikse noorem. Ta oli seitse, kui sa kodunt ära läksid.”

      „Juudas!” imestas Demelza. „Kui suureks te mõlemad olete kasvanud!”

      Ross oli käinud koos kapten Henshawe’ ja pumbamasina ehitanud kahe inseneriga Wheal Grace’is. Nad olid läinud uurima pumbavardasse tekkinud pragu ja masin oli enne nende tulekut pooleks päevaks seisma jäetud, niisiis avanes üksiti hea võimalus teha ära igakuine aurukatla puhastus.

      End koju minema asutades oli Ross mõtlikus, kuid rõõmsas meeleolus. Ta arutles endamisi, et kaevandus on nüüd laienenud esialgu kavatsetud piirideni. Siin töötas kolmkümmend lepingulist kaevurit, kakskümmend viis tükitöölist, kuus toestajat ning maa peal mitmes ametis veel umbes nelikümmend töölist. Masin töötas nüüd peaaegu täisvõimsusel ning vesi, mille see kuuekümne sülla sügavuselt üles pumpas, suunati nutikalt puust renni ja pani maa peal käima väikese vesiratta, mis omakorda käitas teist, märksa väiksemat pumpa. Seejärel voolas vesi mööda kümne sülla sügavusel olevat külgkäiku alla, pannes tööle esimesest tasandist umbes kuuskümmend jalga ja kallakust maapinnast umbes kolmkümmend jalga madalamale ehitatud teise vesiratta, ja jõudis mööda käiku edasi voolates maa peale Demelza aiast kõrgemal oleva maagipesukuuri juures. Kenake hulk kaevandatud maaki saadeti ikka veel purustada ja pesta Sawle’i seljandiku tinarõmmimisveskitesse, sest orgu polnud võimalik rohkem veskeid ehitada, hävitamata seda kui elupaika.

      Kaevandust edasi laiendada ei paistnud olevat mõistlik. Ehitada veel üks masin või proovida senisest viimane välja pigistada oleks toonud kasu asemel kahju. Süsi maksis koos kohaletoimetamisega kaheksateist šillingit tonn ning isegi sõda polnud tina hinda nii palju kergitanud, et kasum olnuks alati tagatud. Üks põhjus oli muutunud mood: tina asemel oli nõusid hakatud üha rohkem valmistama savist ja portselanist. See muutus levis kogu riigis ja oli tulnud täiesti valel ajal.

      Sellegipoolest olid maagisooned nii rikkad ja sügavusest hoolimata kergesti kättesaadavad, et siinne kaevandus tasus end ära ka ajal, kui paljud teised kiratsesid või läksid hingusele. Isegi säärastel suurettevõtetel kui Ühinenud Kaevandused oli aastakahjum olnud enne sulgemist 11 000 naela. Wheal Grace, väike, nagu see oli, osutus üle ootuste rikkaks ning tasus nagu helde Lucullus ühe aastaga ära kõik Rossi rohked võlad. Kahe kuu kasumist piisas, et maksta tagasi Caroline Penvenenilt laenuks saadud 1400 naela; veel kaks kuud ning tasutud olid ka Pascoe pangalt võetud laen ja kõik väiksemad võlad; maiks suudab ta ära õiendada Pascoe endaga kahekümneks aastaks sõlmitud hüpoteegi. Varsti saab ta hoiustada raha pangas, investeerida viieprotsendilise intressiga, hoida kottidega voodi all või kulutada kõige vajalikumatele asjadele.

      See