Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham

mitte niivõrd ebaausus, kuivõrd võimu kuritarvitamine. Ütled kindlasti kohe, et pean sulle loengut. Aga Cary ja mina oleme olnud selles alati eriarvamusel. Küsin sinult, kumma nime peaks su poeg sinu arvates kandma.”

      „Sinu ja minu nime,” vastas George tasakaalukalt. „Just seda hakkab ta kandma. Ja nii, nagu mina olen tuginenud sinu saavutustele, saab tema tugineda minu omadele.”

      Nicholas läks uuesti kamina juurde ja tõstis suitseva halu tagasi sinna, kus suits sai kerkida korstnasse.

      „See juba läheb, poju,” ütles uinakust virgunud Agatha. „Kuhu see kõlbab, et tuli kaminas laiali loobitakse.”

      „Püha taevas, selle vanamoori lehk ulatub vist siiamaale välja!” Vihaselt kõndis George tutiga kellanööri juurde ja tõmbas seda. Härra Warleggan hakkas köhima. Ehkki suits hakkas nüüd hajuma, oli see ärritanud tema kopse ja ta ei suutnud neid puhtaks saada. Vaikides ootasid nad, kuni teenija tuli.

      „Kutsu vennad Harryd,” käskis George.

      „Jah, söör.”

      „Võta klaas Kanaari veini,” soovitas George isale.

      „Tänan, ei. See läheb ise üle …”

      Ta sülitas kaminasse.

      „Varemerohi ja lagrits,” ütles tädi Agatha. „Üks mu õde suri kopsutõppe ja tema köha ei leevendanud miski muu kui varemerohi ja lagrits.”

      Varsti ilmus uksele kerekas Harry Harry ja talle järgnes noorem vend Tom. „Kutsusite, söör?”

      „Viige preili Poldark tema tuppa,” ütles George. „Seal helistage kohale preili Pipe ja öelge, et preili Poldark ei tohi täna enam alla tulla.”

      Kaks mehemürakat tõid kohale väiksema tooli ning tõstsid protestiva tädi Agatha sellesse. Näuguvat kassipoega vastu rinda surudes kraaksatas vana naine: „Su väiksel pojal on mingi viga küljes, George. Musta kuu ajal sündinud lapsest on harva midagi head oodata. Ainult kahte ma teangi ja nad mõlemad lõpetasid halvasti!”

      Nicholas Warleggan oli näost lillakaspunane. Poeg kõndis laua juurde, valas ühte klaasi veini ja tõi selle pahuralt isale.

      „Ei … see pole … Või olgu, lonksuke teeb ehk head.”

      „Elizabeth veel kuuleb sellest!” ütles tädi Agatha. „Tassida mind mu enda hallist minema nagu kaldale uhutud puunotti … Üheksakümmend aastat on mu silmad seda halli näinud. Üheksakümmend aastat …” Vana naise nõrk kaebehääl vaibus Tom Harry laia selja taga ning ta kanti trepist üles.

      „Oleksime pidanud toimetama Elizabethi Cardew’sse, enne kui tema aeg kätte jõudis,” ütles härra Warleggan köhahoogude ja veinisõõmude sekka, „siis oleksid säärased ärritused ära jäänud.”

      „Minu arvates on igati sobilik, et meie esimene laps sündis just siin.”

      „Aga kavatsed sa siis siia jäädagi? Tahad sa teha sellest oma kodu?”

      Üle George’i näo libises umbusklik ilme. „Ei tea veel. Me pole seni otsustanud. See on olnud Elizabethi kodu, mõistad. Mulle ei meeldiks seda müüa. Aga mulle ei meeldi pidada seda ka üksnes Chynowethide ja nonde teiste Poldarkide meeleheaks. Ning nagu näed, olen siin juba raha kulutanud.”

      „See on tõsi.” Nicholas pühkis silmi ja pani taskuräti ära. Ta seiras poega. „Ühe Poldarkiga tuleb sul veel arvestada, George.”

      „Geoffrey Charlesiga? Jah. Tema vastu pole mul midagi. Olen lubanud Elizabethile, et poiss saab nii hea hariduse, kui ta soovib.”

      „Ma ei mõelnud ainult seda. Asi on selles, et ta on nii kõvasti kinni ema põllepaelte küljes. Loodan, et sinu poeg – see uus laps – kisub Elizabethi mõtted temast pisut eemale, aga vaja oleks …”

      „Ma tean väga hästi, mida vaja oleks, isa. Las ma saan oma pere asjadega ise hakkama.”

      „Anna andeks. Mõtlesin lihtsalt soovitada …”

      George vaatas, kulm kortsus, mansetile tekkinud plekki. Geoffrey Charlesi tulevik oli üks neid väheseid asju, milles tema ja Elizabethi arusaamad viimastel kuudel olid lahknenud.

      „Me võtame Geoffrey Charlesile guvernandi.”

      „Aa… Hästi … Aga kümneselt …”

      „Parem oleks palgata poisile meesõpetaja või saata ta kodust ära. Olen nõus. Mõnda Londoni lähedal asuvasse heasse kooli. Või Bathi. Selles pole me veel jõudnud kokku leppida.”

      „Aa.”

      Pärast väikest pausi, mille ajal Nicholas üritas midagi ridade vahelt välja lugeda, lisas George: „Vähemalt aastaks jääb ta veel siia – kuni on üksteist täis. Peame leidma sobiva inimese, kes tema järele vaataks.”

      „Mõne kohaliku?”

      „Bodminist. Mäletad kindlasti sealset toompraosti, reverend Hubert Chynowethi. Ta oli Jonathani nõbu.”

      „Kas pole too juba surnud?”

      „Suri läinud aastal. Nagu kõik Chynowethid, oli temagi varanduseta ja perekond elab kitsikuses. Vanim tütar on seitsmeteistkümnene. Tüdruk on heast soost – nagu kõik Chynowethid – ja saanud ka mingisuguse hariduse. Elizabethil oleks hea meel, kui me ta võtaksime.”

      Härra Warleggan mühatas. „Ütleksin, et Chynowethe on siin juba niigi küllalt. Aga kui sulle nii sobib … Kas oled teda näinud?”

      „Elizabeth tundis tüdrukut, kui too alles laps oli. Aga toompraosti tütar peaks olema seltskondlikult igati vastuvõetav.”

      „Jah, seda ma mõistan. Ja ta teab, kuidas käituda. Iseasi, kas ta suudab noorhärra Geoffrey Charlesile häid kombeid õpetada. See poiss on kõvasti ära hellitatud ja vajab karmi kätt.”

      „Küllap ta sedagi omal ajal tunda saab,” vastas George. „See on üksnes ajutine abinõu. Katsetus. Eks me näe, mis sellest välja tuleb.”

      Härra Warleggan kuivatas taskurätiga laupa. „Kui see vanamoor minema viidi, jäi mu köha järele. Kas tead, mul on tunne, et tema selle mulle saatiski.”

      „Ah, puhas lollus.”

      „Mis jutt see oligi … mida ta seal ennist rääkis musta kuu ajal sündinud lapsest?”

      „Reedel oli täielik kuuvarjutus, just sel ajal, kui laps sündis. Kas sa ei märganud?”

      „Ei, olin liiga ärevil.”

      „Mina samuti. Aga Sherborne’i lehes kirjutati sellest. Ning panin tähele, et loomad ja mõned teenijad olid rahutud.”

      „Kas su ema tuleb alla õhtust sööma?”

      „Arvatavasti. Me läheme kümne minuti pärast.”

      „Sel juhul …” Nicholas Warleggan hakkas kohmetult nihelema. „Mina sinu asemel ei mainiks tolle vanamoori tobedat juttu.”

      „Mul polnud plaaniski seda teha.”

      „Tead ju küll, missugune ta on. Kõikvõimalikud märgid ja ended on talle alati olnud kangesti tähtsad. Ei maksa teda niisuguste asjadega ärevile ajada.”

      Teine peatükk

      Ühel märtsikuu tuulisel keskhommikul võis Grambleri kaevanduse pumbamajast ja lagunenud hoonetest mööda viival muularajal näha edasi rühkimas kaht noort meest. Madalal lasuvad pilved päästsid aeg-ajalt valla vihmasagaraid ning läänetuul oli möirgav ja iilitine. Meri – seal, kust see kätte paistis – näitas rahutuid valgeid laineharju ning kaljude kohal huljus uduna veepihu.

      Kaevanduse ümber konutas kümmekond hütti. Ehkki lagunenud, olid need ikka veel asustatud; kaevanduse enda hooned, kui need polnud just kivist, olid juba varemetes, aga suur osa pumbaseadmeid ja kolm masinahoonet seisid praegugi püsti. Grambler, mis oli pannud aluse vanemate Poldarkide jõukusele ning andnud peale kolmesaja kaevuri elatist ka maagipurustajatele ja -pesijatele, oli kuus aastat