Gorbatšov. William Taubman

aga naabruses. Hiljem ehitasid kõik kolm poega endale oma maja ning Gorbatšovi äsja abiellunud vanavanemad Andrei ja Stepanida asusid elama omaette. 1909. aastal sündis siin Gorbatšovi isa Sergei.

      Kõikide andmete kohaselt oli vanaisa Andrei, kes võitles Esimeses maailmasõjas läänerindel, karm ja põikpäine. „Ta ei säästnud ei ennast ega teisi,” on pojapoeg meenutanud. „Kõik pidi olema korras.”28 „Ta oli tõre ja armuheitmatu.”29 „Kitsi,” väidab üks allikas. „Tusane ja äkiline, aga tugev ja tahtejõuline,” lisavad teised.30 Siiski leebus paljudele heidutavalt mõjuv vana mees, kui silmas pojapoega. „Ta kutsus mind mitmele poole endaga kaasa, rääkis mulle lugusid, pakkus mulle süüa ja nõudis, et ma ilmtingimata sööksin.”31 Stepanida oli pojapojale „hea ja hoolitsev” vanaema ning iseäranis „hea sõber”, meenutab lapselaps. Siingi oli ta „õnnega koos”.32

      Andreil ja Stepanidal oli kuus last, aga ainult kaks poega, mistõttu külakogukond, kus maad jagades võeti arvesse ainult mehi, määras neile vähem maad. Selle tagajärjel, märgib Gorbatšov, pidid kõik pere liikmed, kaasa arvatud ka kõige väiksemad, nii „ööd kui päevad” tööd rügama. Nii läkski neil korda murda vaesusest välja ja tõusta keskmike hulka. Aga et saada kolmele tütrele kokku vajalik kaasavara, tuli vili ja kariloomad maha müüa. Pere aitas hädast välja suur aiamaa, kus vanaisa Andrei oskas kasvatada peaaegu kõike, mida pere vajas. „Meil oli niisugune astmeline aed,” meenutab pojapoeg. „See ulatus välja alla jõe äärde. Vanaisa pookis õunapuid, nii et siin leidus nii punaseid kui ka rohelisi õunu. See oli väga ilus ja tohutu suur. Aga oli ohtlik sinna omapead lipata. Vanaisa oli vali mees, väga vali.”33

      Vanaisa Andrei ei suhtunud hästi ka kommunismi. Kui neilt küsiti, kas Andrei ka kunagi kommunistlikku parteisse astub, puhkes Gorbatšovi emapoolne onu naerma ja kinnitas: „Ei, mitte mingi hinna eest!”34 Andrei polnud nõus kolhoosi astuma ja pääseski sellest vähemalt mõneks ajaks. Ta jäi üksiktalunikuks, kellel oli kohustus kasvatada ette nähtud kogus teravilja ja müüa sellest teatud osa riigile, aga tal polnud õigust oma varale. Kui algas näljahäda ja pere oli sunnitud sööma kõike, mis oli vähegi söödav, ja mõndagi mittesöödavat, toitis Andrei pere ära konnadega. Gorbatšovi üks esimesi mälestusi, nagu ta meenutab, oli see, kuidas need keevad suures pajas, kuni pinnale tõusevad valged kõhud. Ta ei mäleta, kas ta sõi neid või ei söönud, aga mäletab liigagi hästi, kuidas ta koos oma noorima onuga, kes oli temast kõigest viis aastat vanem, „sõi külvamiseks ette nähtud seemneid”.35

      1934. aastal Andrei arreteeriti, sest „ei täitnud [kevadkülvi] plaani, kuna polnud, millega seda täita,” selgitab pojapoeg. Ta saadeti Siberisse Irkutski lähistele sunnitöölaagrisse, kus langetati ja veeti välja metsa, ning Andreil läks korda teenida ära neli autasu tubli töö eest. Ta vabastati enne tähtaega ja pöördus Privolnojesse tagasi (kus ta riputas oma neli laagris saadud medalit seinale ikoonide kõrvale) senisest veelgi trotslikumana kui varem, aga tal polnud muud valikut kui astuda kolhoosi. Järgmised seitseteist aastat juhtis ta kolhoosi seafarmi, millest sai üks rajooni parimaid. „Seega võib näha,” ütles Gorbatšov ühes intervjuus, „et ükskõik, kuhu ta saadeti, tegi ta kõvasti tööd ja sundis seda tegema ka teisi.”36 See tarkus ei jooksnud mööda külgi maha ka pojapojal.

      Gorbatšovi teine vanaisa Pantelei Gopkalo oli Andrei Gorbatšovi täielik vastand nii poliitilises kui ka psühholoogilises mõttes. Vanaisa Panteleile oli bolševistlik revolutsioon teretulnud. „Nõukogude võim oli see, kes meid päästis ja andis meile maad,” öelnud puruvaesest talupojaperest pärit ja Esimeses maailmasõjas Türgi rindel sõdinud Gopkalo. Need sõnad, mida Gopkalode peres ikka ja jälle korrati, avaldasid suurt mõju ka tema pojapojale. Samasugune mõju oli ka tõsiasjal, et kui Gopkalo oli ennast kehvikust keskmikuks üles töötanud, aitas ta 1920. aastatel organiseerida uut talurahvakommuuni, kus ta töötas koos oma naise Vassilissa (samuti ukraina päritolu) ja tütar Mariaga, kellest sai Mihhail Gorbatšovi ema. 1928. aastal astus Pantelei Gopkalo kommunistlikku parteisse. Varsti pärast seda aitas ta 1929. aastal asutada Privolnojes esimest kolhoosi. Kui noor Mihhail esitas selle kohta vanaemale küsimuse, puhkes too naerma ja ütles: „Vanaisa organiseeris inimesi öö läbi ja ajas neid kokku, aga järgmisel hommikul jooksid kõik laiali.”37 Või nagu ta tütrepojale hiljem juba mornimalt tõdes ja mida Gorbatšov oktoobris 1987 poliitbüroo istungil meenutas: „Kui palju vihkamist see kollektiviseerimine sünnitas! Vend venna vastu, poeg isa vastu, terved perekonnad läksid lõhki. Ülevalt anti alla normid: tuleb konfiskeerida nii mitme kulaku vara, olgu nad siis tegelikult kulakud või mitte.”38

      Kulakuteks (vene keeles on selle sõna tähendus „rusikas”) loeti „rikkad” talunikud, tegelikult aga olid need enamasti väikeettevõtjad, kes tänu raskele töörügamisele ja ettevõtlikkusele olid suutnud tõusta pisut kõrgemale keskmikest. Gopkalo poeg, kelle nimi oli samuti Sergei, aitas tõhusalt „vereimejaid välja juurida”. „Olin komsomoli rakukese liige,” rääkis Gorbatšovi emapoolne onu. „Käisime talust tallu ja tõstsime välja need, kelle kohta oli korraldus. Ajasime nad kodust minema. Mul oli neist kahju. Meie salga juht oli alati purjus. Ühes kohas käskis ta mind ronida pööningule ja kõik välja otsida. Vaatasin seal kähku ringi ja hüüdsin: „Siin pole midagi.” „Roni alla,” hüüdis tema, „lähen vaatan ise järele.” Ja ehkki ta oli nii joobnud, et tema silm ei seletanud peaaegu midagi, märkas ta mitut lambanahkset kasukat. Sain ma siis pärast seda alles sauna.”39

      Niinimetatud kulakluse likvideerimine, nagu palju muudki Nõukogude Liidus, pidi toimuma plaani järgi, igaks kuuks oli kindel eesmärk. Pered kihutati oma kodust välja ja küüditati mujale, osa viidi Stavropoli krai kirdeosa steppidesse, teine osa topiti loomavagunitesse, kus neist paljud surid, ja saadeti kaugemale ida poole. Missugune osa selles kõiges oli Pantelei Gopkalol, ei ole teada, aga ilmselt rahuldas tema tegevus ülemusi, kes nimetasid ta kolhoosi Punane Oktoober esimeheks.

      Ükskõik, missugune oli tema panus jõhkrasse kollektiviseerimisprotsessi, oli Pantelei Gopkalo nähtavasti edukas esimees, kui kolhoos oli kord asutatud. Üks Stavropoli ajakirjanik, kes palju hiljem esitas kolhoosnikutele tema kohta küsimusi, räägib, et peaaegu kõik rääkisid temast positiivselt.40 Aastaks 1937 oli Pantelei saanud rajooni põllumajandusosakonna juhatajaks. „Aga ta oli ikkagi üks meist,” lisab Gorbatšov. „Ta oli väga huvitav isiksus, kellel oli autoriteeti, aga ta rääkis vaikselt ja aeglaselt.”41 Gorbatšovi vanaisad on hea näide kahest erisugusest autoriteedist: Andrei oli karm, sõltumatu ja autoritaarne, Pantelei vähemalt tütrepoja mälestustes leebem, järelemõtlikum ja kolhoosikorra poolehoidja.

      Alates kolmandast eluaastast elas Gorbatšov mitu aastat emapoolsete vanavanemate ja mitte oma vanemate juures kolhoosis umbes kahekümne kilomeetri kaugusel Privolnojest. Ta võis soovi korral joosta kaasa vanaisa lahtise pikkvankriga, on Gorbatšov meenutanud. „Mul oli nende juures peaaegu täielik vabadus ja nad armastasid mind kogu südamest. Mul oli tunne, nagu oleks just mina nende peres kõige tähtsam. Ükskõik kui palju nad ka püüdsid mind jätta vanemate juurde ja kasvõi lühikeseks ajaks, sellest ei tulnud midagi välja. Ja niisuguse elukorraldusega polnud rahul üksnes mina, isa ja ema olid samuti …42 Nii oli ka neil rohkem vabadust.”43 Näljahäda ajal oli Gorbatšovi vanematel, kes olid tema sündides saanud vaevalt kahekümneseks, täiesti mõttekas jätta ta suhteliselt heal järjel ikka veel suhteliselt noorte vanavanemate hoolde. (Poisi vanaema Vassilissa oli kõigest 38-aastane.) Aga kas poiss ise oli niisuguse korraga tõepoolest rahul ja kui oli,

28

Samas.

29

Gorbatšov, Žizn, I, 41.

30

Neid allikaid tsiteerib Boriss Kutšmajev, Kommunist s božei otmetinoi: Dokumentalnopublitšistitšeskii otšerk (Stavropol, 1992), 17; Nikolai Zenkovitš, Mihhail Gorbatšov: Žizn do Kremlja (Moskva: Olma-Press, 2001), 11.

31

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.

32

Mihhail Gorbatšov, Najedine s soboi (Moskva: Grin strit, 2012), 47.

33

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil, 2007, Moskva.

34

Kutšmajev, Kommunist s božei otmetinoi, 11.

35

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva. Vt ka intervjuud Gorbatšoviga, „Nado idti po puti svobodõ”, Eskvair [ajakirja Esquire venekeelne väljaanne], nr 81, oktoober 2012, väljaandes Karagezjan ja Poljakov, Gorbatšov v žizni, 583.

36

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.

37

Samas.

38

Mihhail Gorbatšov, Sobranije sotšinenii, 25 köites (Moskva: Ves Mir, 2008–2015), VIII, 323.

39

Kutšmajev, Kommunist s božei otmetinoi, 21.

40

Samas, 22.

41

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva; Oleg Davõdov, „Roženije Androgina”, Nezavissimajia Gazeta, 22. veebruaril, 2001.

42

Gorbatšov, Žizn, I, 38.

43

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.