Gorbatšov. William Taubman

oli häiritud sellest, et isa teda noomis, aga ta sai isa ausameelsusest veel ühe elu õppetunni.87

      Sergei Gorbatšovile lõppes sõda 1944. aasta lõpul, kui ta sai raskelt haavata pommiplahvatuses, millest jäi tema jalga 12-sentimeetrine pommikild. „Ta oleks võinud kümneid kordi surma saada,” imestab Gorbatšov. Ta osales lakkamatu tule all Dnepri forsseerimisel ja teda autasustati medaliga „Vapruse eest”, hiljem sai ta veel kaks Punatähe ordenit. Ühel 1945. aasta päeval tormas keegi Miša juurde ja karjus: „Sinu isa tuleb!” „Algul ma ei uskunud seda juttu, aga siis nägingi teda. Läksin talle vastu. Ta vaatas mulle otse silma. Meie tundeid on raske kirjeldada. Ta haaras minust kinni ja kallistas mind. Ta märkas, et mul on seljas jämedakoeline kanepisärk ning jalas samuti kodukootud villasest riidest püksid. Olin paljajalu, aga hea tervise juures. Nii ma seal seisin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles siis midagi, mis jäi mulle kogu eluks meelde: „Me võitlesime niikaua, kui polnud enam vaja võidelda,” olid tema sõnad. „Niiviisi pead sinagi elama.”88

      Sergei Gorbatšov ei saanud kunagi päriselt üle sellest, mida ta sõjas nägi ja üle elas, ning sedasama tuleb öelda ka poja kohta. Nüüd, aga ka hiljem, kui isa ja poeg töötasid pikki tunde põllul, meenutas Sergei eriti hirmsaid sõjakuid, kui Punaarmee sõdurid pidid sõdima ilma püssita või jagama kahe peale üht püssi ja võtma langenud relvavenna püssi ning edasi võitlema. Ta kirjeldas, kuidas kuulipildujatuli niitis tema relvavendi. Ta meenutas nii metsikuid ja veriseid käsitsivõitlusi, et tal kulus enda kogumiseks hiljem tunde. „Küsimus oli, kas sina või tema, sa võitlesid ja tulistasid nagu elajas.” Gorbatšovi isa sõdis Kurski all (kus toimus kõigi aegade suurim tankilahing) ning aitas vabastada Kiievit ja Harkovit. Kord, kui Sergei Gorbatšovi sapöörisalk ei suutnud õhku lasta tähtsat silda, ähvardasid kõrgemad ohvitserid nad maha lasta. Mihhail Gorbatšov ise koges sõjakoledusi päris lähedalt. 1943. aasta talve lõpu poole, kui ta otsis koos paari sõbraga ühes kauges metsatukas sakslaste mahajäetud relvi, sattusid nad Punaarmee sõdurite surnukehadele, mida ta lähemalt uuris ja kirjeldab kaasaelamisega: „Lagunevad laibad olid osaliselt loomade näritud, pealuud roostes kiivrites, luud pleekinud, püssid paistmas pehkinud sõduripluusi käise alt … Nad lamasid kaevikute ja mürsulehtrite põhjas sügavas poris ja jõllitasid meid mustade tühjade silmakoobastega.”89

      Kas niisugused äärmuslikud kogemused aitavad seletada Nõukogude riigi kõrgeimaks juhiks saanud Gorbatšovi erakordset vastumeelsust kasutada jõudu ja vägivalda, et säilitada Nõukogude impeerium? Kuna seda vastumeelsust, mida läänes nii väga imetleti, Venemaal aga vägagi hukka mõisteti, siis jättis ta ühes intervjuus esitatud sellekohasele küsimusele vastamata.

      Gorbatšov oli 14-aastane, kui sõda lõppes. Sõjaajal oli Privolnoje külakool kaks aastat suletud ja avati uuesti 1944. aasta sügisel. Toona ei olnud Gorbatšovil erilist soovi õppida. „Pärast kõike, mida olin läbi elanud, ei tundunud see üldse tõsiselt võetav tegevus. Rääkimata sellest, et mul polnud kooli minekuks midagi selga panna.” Kui poisi vanemad ja emapoolne vanaisa seda kuulsid, meenutab Gorbatšov, olid nad lausa jahmunud ja „piirasid mu sisse nagu hundi”.90 „Müü maha kõik, mis meil on,” kirjutas Sergei Gorbatšov rindelt naisele, „ka riided ja jalanõud ning osta raamatuid. Mihhail peab õppima.”91 „Võtke minu saapad,” pakkus vanaisa Pantelei. „Aga mul ei ole mantlit,” kurtis pojapoeg. „Võta minu mantel,” vastas Pantelei. „Sa pead õppima, Miška. See aitab sul saada tõeliseks inimeseks. Õpi hästi!”92

      Gorbatšov läks kodust kahe kilomeetri kaugusel olevasse kooli talle liiga suurtes rõivastes. Paraku oli ta teistest maha jäänud. „Tulin kohale, võtsin istet, kuulasin ega saanud millestki aru. Ma ei jäänud sinna kauaks, läksin koju, viskasin ainsa mul olnud raamatu nurka ja teatasin emale, et ei lähe sinna tagasi.” Tema kindlameelne ema puhkes seda juttu kuuldes nutma, aga korjas siis kodus mingid asjad kokku ja läks ning vahetas need raamatute vastu, millega ta õhtuks koju tagasi jõudis. Gorbatšov jäi kindlaks, et ei lähe tagasi. Siis aga „hakkasin neid lehitsema ja lugema ning see haaras mind kaasa. Ema heitis peagi magama, mina lugesin aina edasi [iseäranis vene keele õpikut]. Midagi pidi sel ööl minu peas toimuma, sest hommikul tõusin üles ja läksin kooli. Õppeaasta lõpuks teenisin ära kiituskirja ja sellest ajast saadik olin esimeste hulgas.”93

      Sel ööl juhtunu osutus pöördepunktiks. Hetkeks varjutas hirm – jääda kaotajaks ja saada alandatud – Gorbatšovi üha kasvava enesekindluse. Siis aga näitas tema nii sageli karm ema oma armastust. Pärast seda hakkas Gorbatšov seostama edu elus lugemise ja mõtlemisega ning samuti omasuguste juhtimisega. „Juba varajases nooruses,” on ta hiljem öelnud, „meeldis mulle olla omasuguste hulgas liider – see oli minu puhul loomulik.”94 Kõigepealt aga pidid nii tema, teised õpilased kui ka nende õpetajad tegema kooli kasutuskõlblikuks. Neil olid ainult mõned vähesed õpikud, kaardid ja näitlikud abimaterjalid ning pisut kriiti. „Ülejäänu pidime valmis tegema omaenese kätega.”95 Vihiku asemel kirjutas ta isa traktori kasutusjuhendi servadele. Õpilased valmistasid ise ka tinti. Nad hakkasid nõrku ja kurnatud hobuseid söötma, et need suudaks vedada küttematerjali klassitubade kütmiseks. Gorbatšov aitas korraldada isetegevusõhtu, kus koguti 1385 rubla, mille eest osteti kümme paari jalatseid ja neli komplekti aluspesu õpilastele, kes olid veel vaesemad kui tema.96

      1946. aastal, kui ta käis veel väikeses Privolnoje kaheksaklassilises koolis, astus Gorbatšov komsomoli. Juba palju suuremas keskkoolis (mis asus rajoonikeskuses ja kus oli umbes tuhat õpilast) sai temast aga komsomolijuht, kes korraldas kaasõpilastele mitmesuguseid poliitilisi üritusi, nagu aruteluõhtu teemal „Uljanovite [Lenini tegelik nimi] perekond”, poliithariduslikud vestlused välismaal toimuvast, arutelu Stalini lemmikteose, Viktor Nekrassovi romaani „Stalingradi kaevikutes” üle, ajakirja Koidik väljaandmine, seinalehele „Noor stalinlane” artikli „Räägime meie õppekavadest” ettevalmistamine.97 Gorbatšov oli koolis silmapaistev õpilane, aga ta ei meeldinud kaugeltki mitte kõigile. „Lapsepõlvest saadik,” on ta hiljem tunnistanud, „tahtsin ma kõiki hämmastada.” Või nagu ta sõnastas selle teisel korral: „Harjusin inimesi kamandama (верховодить), tahtsin kogu aeg end arendada.” Kui oli käes aeg valida uus komsomolijuht, nimetas seitse õpilasrühma seitsmest naaberkülast igaüks oma kandidaadi. Kui Gorbatšov pärast oma sõnavõttu istus, tõmbas keegi tal tooli alt ära ja ta kukkus põrandale. Kas see tähendas, et mõni tema kaaslane polnud niivõrd valmis laskma end temast juhtida, kui tema ise oli valmis seda tegema? „Tegelikult,” viskas ta kuuskümmend viis aastat hiljem Ameerika üliõpilaste ees nalja, „aitas see mul valimised võita.”98 Varsti sai temast rajooni komsomolikomitee liige.

      Gorbatšov luges läbi kõik, mis tal läks korda kätte saada. Ta saatis heinalakas mööda kolm päeva Thomas Mayne Reidi „Peata ratsanikku” lugedes. Reid (1818–1883) oli iiri-ameerika päritolu kirjanik, kelle seiklusjutud Ameerika Metsikust Läänest olid nõukogude noorte lemmiklugemismaterjal. Tema lugude innustusel mängisid nemadki kauboisid ja indiaanlasi, ehkki NSV Liidus kuulusid indiaanlased nn heade leeri. Järgmise paari aasta jooksul tegi Gorbatšov tutvust juba kõrgkultuuriga, nii avastas ta kooli armetust raamatukogust 19. sajandi esimese poole radikaalse filosoofi ja kirjanduskriitiku Vissarion Belinski teoste üheköitelise kogu. Tsaarivõimu vihase vastase ja intelligentsi hulgas läänemeelsete ideede tulise levitajana, kes kuulutas end juba 1841. aastal sotsialistiks, oli erakordselt jõuline Belinski Gorbatšovile ühtaegu nii avastus kui ka innustaja. Raamatust „sai minu piibel. See haaras mind täielikult kaasa. Ma aina lugesin seda ja lugesin uuesti ning kandsin igal pool kaasas.” 1990. aastate alguses mälestusi kirjutades oli Gorbatšovil ikka veel alles eksemplar, mis kingiti talle 1950. aastal kui esimesele oma

87

Gorbatšov, Žizn, I, 49; Gorbatšov, Najedine s soboi, 49.

88

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.

89

Gorbachev, Memoirs, 33–34; Gorbatšov, Žizn, I, 50; Gorbatšov, Najedine s soboi, 50–52; intervjuu Mihhail Gorbatšoviga väljaandes Bild, 9.–10. novembril 2009, väljaandes Karagezjan ja Poljakov, Gorbatšov v žizni, 77.

90

Lezvina, „Razgovor s zemljakom”, 53.

91

Gorbatšov, Žizn, I, 51.

92

Kutšmajev, Kommunist s božjei otmetinoi, 26.

93

Gorbatšov, Žizn, I, 51; Lezvina, „Razgovor s zemljakom”, 53.

94

Mikhail Gorbachev and Zdeněk Mlynář, Conversations with Gorbachev: On Perestroika, the Prague Spring, and the Crossroads of Socialism, tlk George Shriver (New York: Columbia University Press, 2002), 15.

95

Gorbatšov, Žizn, I, 51.

96

Kutšmajev, Kommunist s božjei otmetinoi, 27.

97

Samas, 30.

98

Gratšov, Gorbatšov, 310; Neokontšennaja istorija: Tri tsveta vremeni (Moskva: Meždunarodnõje otnošenija, 2005), 12; Gorbatšovi kõne George Masoni ülikoolis, 25. märtsil 2009.