Gorbatšov. William Taubman

20

      Kui nii, siis missugune oli Gorbatšovi reaktsioon, kui ta oma kõrgelt mäetipult pidi nägema, kuidas paljud tema suurejoonelised visioonid haihtuvad olematusse? Kas ta oli tegelikult ikka suur juht? Või oli ta hoopis traagiline kangelane, kelle plaanid ebaõnnestusid osalt omaenese saatuslike vigade, veel rohkem aga tema vastas seisnud leppimatute jõudude vastuseisu tõttu?

      ESIMENE PEATÜKK

      LAPSEPÕLV, POISIIGA JA NOORUS: 1931–1949

      Mihhail Gorbatšov sündis 2. märtsil 1931 Privolnoje külas, mis jääb Venemaal Põhja-Kaukaasias asuvast Stavropolist ligikaudu sada viiskümmend kilomeetrit põhja poole. Vanemad valisid talle nimeks Viktor, mis võis olla kaalutletud samm teha kummardus esimese viisaastakuplaani võidukale lõpetamisele, mida Stalin ennustas. Siiski nõudsid poisi ema ja vanaema, et ta tuleb salaja ristida, ja nii andiski tema isapoolne vanaisa poisile nime Mihhail, millel on ka piibliga seotud kaastähendus. Poisi otsmikul olev punakaspruun sünnimärk, mida vene rahvapärimuse kohaselt peetakse metsalise märgiks, vanemaid ja vanavanemaid ilmselt ei häirinud.

      Nime Privolnoje võib tõlkida kui „vaba ja muretu”, aga poisi lapsepõlv polnud ei üht ega teist.21 Privolnojes nagu mujalgi Nõukogude Liidus oli maaomand 1931. aastal miljoneid elusid nõudnud protsessi tagajärjel vägivaldselt kollektiviseeritud. 1932.–1933. aasta kohutava näljahäda ajal kaotasid elu kaks Gorbatšovi onu ja üks tädi. Suur stalinlik terror võttis 1930. aastatel Gorbatšovilt mõlemad vanaisad: tema emapoolne vanaisa arreteeriti 1934. aastal, teine vanaisa 1937. aastal. Siis aga tungisid natsid 22. juunil 1941 NSV Liitu ja okupeerisid neljaks ja pooleks kuuks Gorbatšovi koduküla. Näljahäda tabas küla jälle 1944. ja 1946. aastal. Ja pärast sõda, kui nõukogude rahvas tärkas lootus viimaks ometi näha paremat elu, sundis Stalin neid jällegi tooma ohvreid suurejoonelise tuleviku nimel, mida kommunism tõotas, aga mis jäigi tulemata.

      Hirmsamat aega on raske ette kujutada. Sel ajal läbielatu on ilmselgelt mõjutanud Gorbatšovi vaateid stalinismi ja selle hukkamõistmise vajaduse kohta, jõu ja vägivalla kasutamise kohta ning vajaduse kohta neid mitte kasutada. Aga lool on ka teine tahk. Kõikidest õudustest hoolimata korrutas valitsev režiim lakkamatult, et Nõukogude koolil”. Ja mõneti üllataval kombel oligi Gorbatšovi lapsepõlv õnnelik. Oma osa oli siin tema loomupäraselt päikeselisel, optimistlikul temperamendil. Aga samas peegelduvad siin ka need päikesepaistelised hetked, mis imekombel ilmusid süngete pilvedega kaetud taevasse tema kohal. Kui hirmus sai see kollektiviseerimine ikka olla, kui üks tema vanaisasid, kes teda iseäranis soojalt armastas, oli kolhoosi esimees? Mõlemad vanaisad elasid Gulagi üle ja vabastati peagi. Just siis, kui näis, et natsid arreteerivad Gorbatšovide pere kui kommunistliku kolhoosi esimehe sugulased, olid sakslased sunnitud Privolnojest lahkuma. Gorbatšovi armastatud isa kohta tuli teade, et ta on sõjas surma saanud, aga teade osutus ekslikuks. Sergei Gorbatšovil läks korda neli aastat rindelolekut üle elada ja ta jõudis võidukalt koju tagasi. Juba pärast sõda, lisaks sellele, et ta õppis hästi koolis ja temast sai komsomoli (kommunistlik noorsooühing) aktivist, teenis Gorbatšov ära ka ühe NSV Liidu kõrgeimatest autasudest, Tööpunalipu ordeni selle eest, et ta aitas oma kombainerist isal püstitada viljakoristusrekordeid.

      Noor Mihhail Gorbatšov emapoolsete vanavanemate, Pantelei ja Vassilissa Gopkaloga

      Psühholoogid ütlevad, et kui isiklikus elus juhtunud õnnetused ja traagilised sündmused lõpevad õnnelikult, olgu siis juhuslikult või tänu võimalike ohvrite eneste jõupingutusele, saavad viimastest lõpuks tõenäoliselt enesekindlamad ja optimistlikumad inimesed, kes ei lange kergesti masendusse.22 Pealegi ei tabanud Mihhail Gorbatšovi just kõige rängemad saatuselöögid ja palju sellest, mis temaga juhtus, osutus peaaegu ideaalseks. Tema isa Sergei Gorbatšov oli ilmselt tore inimene, keda Mihhail jumaldas ja teised külaelanikud austasid. Nooruses, on Gorbatšov meenutanud, olid tal oma emapoolse vanaisa Pantelei Gopkalo vastu mitte lihtsalt pojalikud tunded, vaid nad olid „tõeliselt lähedased”. Tõsi küll, nad ei öelnud neid tundeid kunagi välja: „need lihtsalt olid niisugused”.23 Gopkalo, meenutab Gorbatšov, kohtles teda „hellalt”. Hellus ei ole tunne, mida vene mehed kuigi sageli tahaks tunnistada. Aga peres ja lähisugulaste vahel oli ka pingeid. Tema isapoolne vanaisa Andrei Gorbatšov oli „väga võimukas”, mäletab Mihhail Gorbatšov. Andrei ja Gorbatšovi isa Sergei vahekord kujunes üsna vaenulikuks ja arenes vähemalt ühel korral löökide vahetamiseni. Siiski oli vanaisa Andrei südames ka kohake oma pojapoja jaoks, nagu seda tuleb öelda ka Gorbatšovi mõlema vanaema kohta. Gorbatšovi ema Maria võis küll olla külm ja karm: ta ei tahtnud abielluda oma mehega ja ta kasvatas poega rihmaga kuni too sai kolmeteistkümneseks. Perekonnas olnud pinged mõjutasid kasvavat Mihhaili ja ka täiskasvanuna näis tal olevat eriline vajadus tähelepanu ja austuse järele, mille ta enda arvates oli ära teeninud.24

      Tema vanemad olid vaesed, aga töötasid palju ja hästi ning õpetasid tedagi sedasama tegema. Et sõjaaeg üle elada, pidi Gorbatšov jätma lapsepõlve seljataha juba vaevalt teismelisena. Pärast sõda sai temast musterõpilane ja eeskujulik kodanik. Ning kõige selle krooniks sai ta hea töö eest viljakoristusel ordeni. Aastaks 1950, kui Gorbatšov lahkus Privolnojest õppima Moskva Riiklikku Ülikooli, oli ta juba nii tugev, iseseisvalt mõtlev ja enesekindel, et see lähenes arrogantsile. Gorbatšov võtab omaenese arvamuse selle kõige kohta kokku niiviisi: „Olime vaesed, sisuliselt kerjused, aga üldiselt tundsin end suurepäraselt.”25

      Gorbatšovi kodukandi Stavropoli ümbruse ajalugu ulatub tagasi esimesse aastatuhandesse enne Kristuse sündi, kui Loode-Kaukaasiasse ilmusid esimesed hõimud. Stavropol ise asutati 1777. aastal kindlusena ja kuulutati linnaks 1785. aastal. Linna keskmeks oli üks arvukatest kindlustest joonel Azovist Mozdokini, mille rajas keisrinna Katariina II soovil Venemaa lõunapiiri kaitseks keisrinna armuke vürst Grigori Potjomkin (kelle järgi sündis mõiste „Potjomkini küla”). Piirkonda asusid elama kasakad, feodaalide rõhumise eest põgenenud talupojad, hiljem aga saadeti siia sundasumisele teisigi talupoegi. 19. sajandi teisel poolel rändasid Lõuna-Venemaalt Voroneži kandist siia Gorbatšovi isapoolsed esivanemad, emapoolsed aga olid pärit Tšernigovist Põhja-Ukrainas. Nagu Gorbatšov märgib, oli keisririigi lõunapoolsetele aladele „iseloomulik suur turbulentsus”: siit kandist olid pärit kahe talurahvaülestõusu juhid Stepan Razin ja Jemeljan Pugatšov, aga ka kasakate juht 16. sajandil ning Siberi vallutaja Jermak. Ilmselt, jätkab Gorbatšov uhkustundega, oli niisugune vaim „siinsetele asukatele kaasa antud juba emapiimaga ja seda pärandati põlvest põlve edasi”.26 Siinsetel viljakandvatel aladel sündis 1918. aastal ka hilisem nõukogudevastane teisitimõtleja Aleksandr Solženitsõn.

      Stavropoli krai kõige kaugemas loodeosas Rostovi oblasti ja Krasnodari krai piiri ääres paiknev Privolnoje küla ise rajati 1861. aastal. Et tänapäeval sinna jõuda, tuleb sõita Stavropolist nisu- ja päevalillepõldude vahel aina loode poole. Küla piiril võtab tulijaid vastu värvikirev tervitus: „Tere tulemast Privolnojesse!” Küla keskväljakult viib looklev, alguses asfaldiga kaetud, aga edaspidi pinnastee umbes poolteist kilomeetrit eemal asuvale madalale künkale, mille all voolab Jegorlõki jõgi. 1930. aastatel elas siin peaaegu võrdselt nii venelasi kui ka ukrainlasi. Kui tulla külla tagasi, siis etnilised venelased elasid ühel pool jõge, Ukraina päritolu rahvas aga teisel pool. See künkalt jõe poole alanev piirkond, kus elasid Gorbatšovid, on praegu inimtühi. Samamoodi tühi, kui mitte arvestada karmi stepirohtu ja põõsaid, on maa, millest veelgi kaugemal laiub – stepp. Horisondil hakkab silma kõigest paar kõrvalhoonet. Ülejäänud Privolnoje oma puitmajade ja suure kirikuga, mille ehitusse on suure panuse andnud NSV Liidu endine president Mihhail Gorbatšov, siia kätte ei paista.

      Just siia, päris küla äärele ehitas Gorbatšovi vanavanaisa Moissei Gorbatšov oma naise ja kolme poja – Aleksei, Grigori ja Andrei – jaoks maja. Palju aastaid hiljem, kui Mihhail oli juba suureks kasvanud, jättis Gorbatšovide pere selle sageli

21

David Remnick, Lenin’s Tomb: The Last Days of the Soviet Empire (New York: Random House, 1993), 52.

22

Don P. McAdams jt, „When Bad Things Turn Good and Good Things Turn Bad: Sequences of Redemption and Contamination in Life Narratives and Their Relations to Psychosocial Adaptation in Midlife Adults and Students”, Personality and Social Psychology Bulletin 27, nr 4 (aprill 2001), 474–485.

23

Mihhail Gorbatšov, Žizn i reformõ, 2 köites (Moskva: Novosti, 1995), I, 57.

24

Don P. McAdams, The Person: An Introduction to Personality Psychology (Fort Worth, TX: Harcourt Brace, 1994), 354–358. Psühholoogid vaidlevad, kas vanemaks (ja Gorbatšovi puhul vanavanemaks) olemine, mis on nii nõudlik kui ka toetav, aitab kaasa tasakaalustatud isiksuse tekkele, kellel on kõrge enesehinnang ja arenenud ühiskondlik vastutustunne. Vt ka McAdamsi arvamust karmist käitumisest.

25

Mihhail Gorbatšov, Dekabr’-91: Moja pozitsija (Moskva: Novosti, 1992), 138.

26

Gorbatšov, Žizn, I, 33.