Gorbatšov. William Taubman

Mihhail – NLKP keskkomitee sekretär 1976–1987.

      Zjuganov, Gennadi – Venemaa kommunistliku partei juht.

      Zoellick, Robert – USA riigidepartemangu nõunik 1989–1992.

      Zubenko, Ivan – Gorbatšovi kõnedekirjutaja Stavropolis.

      Živkov, Todor – Bulgaaria kommunistliku partei juht 1954–1989.

      Tarassenko, Sergei – Nõukogude Liidu välisministri Eduard Ševardnadze peamine nõunik 1985–1990.

      Teltschik, Horst – kantsler Helmut Kohli nõunik riikliku julgeoleku asjus 1982– 1990.

      Thatcher, Margaret – Briti peaminister 1979–1990.

      Tihhonov, Nikolai – NSV Liidu ministrite nõukogu esimees 1980–1985, NLKP keskkomitee poliitbüroo liige 1979–1985.

      Tizjakov, Aleksandr – 1991. aasta augustiputši osaline.

      Titarenko, Aleksandra – Raissa Gorbatšova ema.

      Titarenko, Jevgeni – Raissa Gorbatšova vend.

      Titarenko, Ljudmila – Raissa Gorbatšova õde.

      Titarenko, Maksim – Raissa Gorbatšova isa.

      Topilin, Jura – Gorbatšovi kursusekaaslane Moskva ülikoolis.

      Trudeau, Pierre Elliott – Kanada peaminister 1968–1979, 1980–1984.

      Tšazov, Jevgeni – NSV Liidu tervishoiuminister 1987–1990, NLKP keskkomitee sekretär 1987–1990, Kremli peaarst.

      Tšebrikov, Viktor – KGB esimees 1982–1988, NLKP keskkomitee sekretär 1988–1989, poliitbüroo liige 1985–1989.

      Tšernenko, Konstantin – NLKP peasekretär veebruarist 1984 märtsini 1985.

      Tšernjajev, Anatoli – Gorbatšovi lähimaid abilisi alates 1986. aastast, peamine nõuandja välispoliitika asjus, NLKP keskkomitee rahvusvahelise osakonna konsultantide rühma juht 1961–1986, NLKP keskkomitee liige 1986–1991.

      Tšikin, Valentin – ajalehe Sovetskaja Rossija toimetaja.

      Tvardovski, Aleksandr – nõukogude kirjanik, ajakirja Novõi Mir toimetaja.

      Uljanov, Mihhail – nõukogude näitleja, NSV Liidu rahvasaadikute kongressi saadik.

      Ustinov, Dmitri – NSV Liidu kaitseminister 1976–1984, NLKP keskkomitee poliitbüroo liige 1976–1984.

      Wałęsa, Lech – Poola president 1990–1995, ametiühingu Solidaarsus asutaja.

      Varennikov,Valentin – NSV Liidu kaitseministri asetäitja ja maavägede juhataja 1989–1991, 1991. aasta augustiputši osaline.

      Varšavski, Mihhail ja Inna – Gorbatšovide perekonnasõbrad Stavropolis.

      Weizsäcker, Richard von – Saksamaa president 1984–1994.

      Velihhov, Jevgeni – aatomienergia instituudi direktor, NSV Liidu rahvasaadikute kongressi saadik 1989–1991, president Gorbatšovi poliitilise konsultatiivkomitee liige 1991.

      Virganskaja, Anastassia (Nastja) ja Ksenja – Mihhail ja Raissa Gorbatšovi lapselapsed, Irina tütred.

      Virganskaja/Gorbatšova, Irina – Mihhail ja Raissa Gorbatšovi tütar.

      Virganski, Anatoli – Gorbatšovi väimees, abielus tema tütre Irinaga.

      Vlassov, Aleksandr – NSV Liidu siseminister 1986–1988, Venemaa ministrite nõukogu esimees 1988–1990.

      Volski, Arkadi – NLKP keskkomitee masinaehituse osakonna juhataja, eriesindaja Mägi-Karabahhis 1988–1990.

      Vorontsov, Juli – Nõukogude Liidu suursaadik Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis 1990–1991, suursaadik Afganistanis 1988–1990, välisministri esimene asetäitja 1986–1989, suursaadik Prantsusmaal 1983–1989.

      Vorotnikov, Vitali – Vene NFSV ministrite nõukogu esimees 1983–1988, Vene NFSV ülemnõukogu presiidiumi esimees 1988–1990, NLKP keskkomitee poliitbüroo liige 1983–1990.

      Võssotski, Vladimir – nõukogude näitleja ja bard.

      Xiaoping, Deng – Hiina de facto juht 1978–1990. aastate alguseni.

      Gorbatšovid Foroses puhkusel

      SISSEJUHATUS

      „GORBATŠOVIST ON RASKE ARU SAADA”

      „Gorbatšovist on raske aru saada,” ütles ta mulle iseenda kohta, rääkides endast – nagu ta sageli teeb – kolmandas isikus. Olin alustanud tööd tema biograafia kallal 2005. aastal ja aasta hiljem küsis ta, kuidas töö edeneb. „Aeglaselt,” ütlesin vabandaval toonil. „Pole viga,” lausus tema, „Gorbatšovist on raske aru saada.”

      Tal on hea huumorimeel. Ja ta on korrektne. Kogu maailm on järsult lõhenenud, kui tuleb kõne alla, kuidas Gorbatšovi mõista. Paljud, iseäranis läänes, peavad teda 20. sajandi teise poole suurimaks riigimeheks. Venemaal aga põlgavad teda kõik need, kes süüdistavad teda Nõukogude Liidu kokkuvarisemises ja sellega kaasnenud majanduse kollapsis. Imetlejad aga on vaimustuses temast kui visionäärist ja tema vaprusest. Rahulolematud, nende hulgas mõned tema võitluskaaslased Kremlist, süüdistavad teda kõiges naiivsusest kuni reetmiseni. Ainus, milles kõik nimetatud on ühel meelel, on see, et ta muutis peaaegu üksipäini nii oma kodumaad kui ka maailma.

      Enne kui Gorbatšov märtsis 1985 võimule tuli, oli Nõukogude Liit üks maailma kahest üliriigist. Aastaks 1989 oli ta nõukogude süsteemi ümber kujundanud. Aastaks 1990 oli just tema rohkem kui keegi teine andnud suure panuse külma sõja lõppemisse. 1991. aasta lõpus varises Nõukogude Liit kokku, jättes ta riigita presidendiks.

      Gorbatšov ei tegutsenud üksi. Nõukogude süsteemi vilets olukord sundis Gorbatšovi ametivendi Kremlis 1985. aastal valima teda reforme läbi viima, tema aga läks lõppude lõpuks palju kaugemale, kui teised seda kavatsesid. Gorbatšovil oli vene liberaalide hulgas liitlasi, kes tervitasid tema kaugeleulatuvaid reforme ja töötasid tema toetamise nimel, aga valisid siis Boriss Jeltsini meheks, kes peaks nad juhtima tõotatud maale. Tal oli vanameelseid nõuandjaid, kes töötasid talle vastu, esialgu varjatult, edaspidi aga avalikult ja kõiges. Tal oli isiklikke rivaale, eriti Jeltsin, keda ta piinas ja kes omakorda piinas teda, enne kui andis nii talle kui ka NSV Liidule halastava surmahoobi. Lääne riigijuhid kahtlesid algul Gorbatšovis, siis tõttasid teda embama, aga jätsid ta lõpuks omapead, andmata talle majandusabi, mida ta lootusetult vajas. Ja mis võib-olla kõige tähtsam, ta pidi hakkama saama Venemaa endaga, selle traditsiooniliselt autoritaarse ja läänevaenuliku eluviisiga: tõuganud endast ära nii Gorbatšovi kui ka Jeltsini, valis Venemaa lõpuks Vladimir Putini.

      Kommunistliku partei peasekretärina oli Gorbatšovil küllalt võimu muuta peaaegu kõike. Enamgi veel, ta oli ainulaadne ka omasuguste hulgas. Teised Nõukogude kodakondsed, mõned neist üsnagi kõrgetel kohtadel, jagasid tema väärtushinnanguid, aga seda ei teinud keegi kõige kõrgemas tipus. Ainult kolmel poliitbüroo liikmel, kes toetasid teda peaaegu lõpuni – Aleksandr Jakovlevil, Eduard Ševardnadzel ja Vadim Medvedevil –, oli võimalik seda teha üksnes seetõttu, et Gorbatšov ise määras nad ametisse või lasi neil edasi töötada. Tuntud Briti asjatundja Nõukogudemaad puudutavates küsimustes Archie Brown kirjutab: „Pole mingit põhjust uskuda, et ükskõik missugune alternatiiv Gorbatšovile 1980. aastate keskpaiku oleks pööranud marksismi-leninismi pea peale ja muutnud põhjalikult nii oma kodumaad kui