Sinine mägi. Eva Koff

keset märtsilaupäeva su poisi voodisse magama jäänud ja poiss on isa unustanud, see ongi elu, elu läheb edasi, ilma sinusuguste vendadeta, nii lihtne see ongi, ja sa tood köögist teise õlle ja mõtled veel kord kõik läbi, veel kord püüad sa jõuda mingile järeldusele, leida mingi lahenduse, midagi, mis laseks sul kergemini hingata, natukenegi, veel see üksainus viimane kord püüad sa leida midagi uut ses loos, leida üles selle üheainsa pisikese näruse vastuse su peas taguvale küsimusele miks?, mis peksab ja peksab su pead seestpoolt ega saa otsa, esimene küsimus hommikul, viimane õhtul, kõik need tooliaastad, toa-aastad, ikka see küsimus, igaöine, igapäevane luupainaja, ja sa ei ütle seda välja, las peksab su sees, kellel sellega asja, ja sa oled vait, ei küsi valjusti, su suu ei ütle midagi, vait olla, vait nagu sukk, maksku see siis, mis maksab, ei lapsed ega Mai ei saa sinu valust teada, sinu miks on sinu miks ja vahel sa lööd neid, Maid ja lapsi, tüdrukut harva, ja poiss on juba suur, see oli ammu, kui sa teda viimati lõid, ja Maid ei löö sa tihti, seda on juhtunud vaid mõned üksikud korrad, kui sa ei pea vastu, aga kes peaks, öelge, kes peaks, kui vastust ei ole, kui sa ei tea, miks oled sa siin ja mitte oma kombinaadi kabinetis, mida sa valesti tegid, et sa jõudsid siia, Lasnamäele, pruunide seintega elutuppa ratastooli, ja sa näed silme ees taas kord seda neetud vana filmi, mida sa viimaste aastate jooksul oled näinud tuhandeid kordi, nii öösel kui päeval, sedasama võika järjekindlusega korduvat piltide rida, mis jookseb su peas ja millest ei saa keelduda, see lihtsalt tuleb ja jookseb, nagu alati, nii ka täna, filmilint tuleb veel kord läbi vaadata, algusest lõpuni, veel enne kui Mai töölt tuleb, ole nüüd mees ja vaata oma film tähelepanelikult ära, veel see üks neetud kord, äkki on mõni detail, mis on jäänud tähelepanuta, äkki leiad sa just täna midagi, mis räägib sinu kasuks, mis vabandab su lõpuks välja, tõestab, et sa ei ole süüdi, et tegelikult ei ole sa süüdi, ei olnud terve südamega süüdi ega ole süüdi ka nüüd, kui su süda on poolik, äkki märkad sa just täna esimest korda üht uut pisikest stseeni oma vanas filmis, üht sekundi murdosa kestvat hetke, mis muudab kõik, annab su loole täiesti uue tähenduse ja toob ilmsiks peaaegu olematu, aga põhjapaneva pisiasja, midagi, mis annab sulle vastuse, kindla ja rahustava vastuse, et kõik su elus on olnud nii, nagu peab, sest teisiti poleks saanud olla, teisiti teha poleks olnud sinu võimuses, teisiti teha poleks suutnud mitte keegi, neis tingimustes, need tingimused on olnud su saatus, su rist, sa oled teinud kõik, parima, mis sinu olukorras võimalik, sest sa oled hea, tõesti-tõesti, sa oled hea, on tarvis vaid uskuda ja maailm usub koos sinuga, usub nagu sina ise oma südame põhjas, usub, et sa oled hea, sest sa oled tahtnud head, ainult ja ainult head, endale ja teistele.