Sinine mägi. Eva Koff

kuiva tatart, vana hea Põdra nägu peas, kuigi hapukoort ei ole ja seda kompenseerib vaid pool pakki eilse kuupäevaga kefiiri. Liis valab endale kefiiri ja Põdrale kefiiri. Kuidas saab Põder ikka ja alati olla see, kes ta on, samas kui kõik teised muutuvad, on haprad, sõltuvad oludest? Tema, Liis, on sõltlane: hallil rõskel pärastlõunal, kui Sven ei helista, pole miski enam see, juuksed on karedad, tuhmid, karvased, ripsmetušš läheb laiali, püksisääred on poripritsmeid täis, näonahk on rasvane, suurepooriline, sukkpüksid kisuvad vinti, uus saabas laseb läbi, prügikastilt lendu tõusnud tuvi riivab oma halli tiivaga su huuli ja kogu elu seisneb õhkkerges, katkematus tuikamises. Aga Põder jääb samaks, mis tema ümber ka ei toimuks. Temast voogab mingit ainulaadset head kogu maailma peale. Lohakalt pahteldatud seintega ühiskorteri peale Annelinna üheksakorruselises paneelmajas, näkkukarjuvate nõukaaja jäänukite all ägavate mänguväljakute ja turuplatsi peale, hallide alumiiniumkastrulite peale kõigis Tartu köökides, nimetute betoonkamakate peale mahajäetud ehitusplatsidel, pruunide teeplekkide ja äratäksitud servaga teetasside peale pimedas Sophoklese kohvikus hommikul kell kaheksa, sada aastat tagasi põlenud, ilma hooleks jäetud Supilinna puumajade peale, Liisi peale, isegi kui ta on väga kole, Liisi sisse, isegi kui ta on väga kurb. Nüüd julgeb ta selle iseenesele välja öelda: ma toetun Põdrale. Põder on minu kindel linn ja varjupaik, ja ma ei tea, kuidas see juhtus, et Põder selleks sai. Siis, kui maailm ei ole niisugune, nagu Liis tahaks, manab ta silme ette Põdra kuju. Põder on hea energia, kuigi see kõlab Liisi meelest nagu esoteeriline klišee. Ja kui miski muu enam ei aita, siis Põdra füüsiline kohalolek aitab alati. Põdra rahulik keha tema toas, tema nurgelised põlved, suured jalalabad vaibal. Tema iidamast-aadamast kammimata juuksed. Tema värvised või tavotised näpud ja vanaisalt päritud imelikud kirjud särgid. Pragunenud jõuluvanapildiga suur kilekott, millega Põder käib nii poes kui koolis. Tema akrüülvärviga roosaks värvitud tennised kööginurgas. Tema. Liisi salv ja plaaster ja valuvaigisti. Ei esita ühtki nõudmist, aga täidab kõik ootused. Sellist inimest ei ole olemas. Põder on irreaalselt reaalne. Nii lihtne see ongi. Kui Liisist saab arst ja Põder jääb haigeks, siis ravib Liis ta terveks, olgu selleks tarvis minna kas või maailma lõppu.

      Kasutatud tikud lähevad Põdrale. Ja vahel ka uued, kuigi Põder ei tunnista seda. Põdral on vaja iga viimset kui tikku, Põder teeb tikkudest üht asja, midagi, millest Liis veel ei tea, mis see on. See miski on Põdra saladus ja Liisil on hea meel, et ta ei ole kordagi püüdnud poisilt vastust välja pinnida, et ta on suutnud lasta tema saladusel olla, kuigi tikud on pidevalt otsas ja Liis peab neid Anne poest ikka ja jälle kümne toosi kaupa juurde ostma. Aga tikke läheb nagu kerisele ja üle päeva juhtub, et ainus võimalus süüa teha ja teed keeta on küsida Jani käest tšäksi, mis on aga tihtipeale komplitseeritud, sest viimasel ajal ei möödu päevagi, mil Jani juures poleks Piretit, isegi õhtul hilja, öösel või varahommikul on Jani toas Piret, ja Liis peab endas sissetungijatunde maha suruma, Jani toa ukse taga kuulatama ja uksepraost kostvale erutunud naisehäälele ja õhkamistele vaatamata tasakesi koputama. Janil pole sest midagi, Jan on isegi uhke, kui ta kiire klõpsuga riivi eest lükkab ja, pea sassis ja põsed punased, ukse lahti tõmbab, nagu äksi täis noorloom varakevadel. Jan on uhke, sest tal on juba neli kuud pruut, kusjuures parim pruut, imeilus pruut, kes õpib majandust, kellel on kastanpruunid pikad läikivad juuksed ja sihvakas keha, ja kes on üks kõige ilusamaid naisi terves Tartu ülikoolis, ja kindlasti ka targemaid, lisab Jan, otsi mulle üks sama ilus ja sama tark naine ja ma annan sulle ilusa sinise Jakobsoni peo peale, lubab Jan. Ja Liis ei vaidlustagi Jani hinnangut, sest Piret vaatab tallegi otse silma, kui ta uksekella peale välisust avama läheb ja Pireti esikusse laseb, ole sa naine või mees, noor või vana, Piret vaatab sind, ja tema silmad on selged nagu sügavsinised rabajärved, millelt peegeldub suvine taevas. Ja kui Liis Jani käest tšäksi küsima läheb, ei suuda ta jätta piilumata sassis linadega voodi poole, kus pehmel padjal lainetavad Pireti võimsad juuksed. Liis ei varjagi, et ta vaatab neid juukseid, vaatab, kuidas need läigivad, kuidas neid on palju, kuidas need tunduvad padjal rasked ja lõhnavad, ta vaatab Pireti juukseid, võtab Jani käest tšäksi ja läheb kööki tatraputru keetma. Armastajatelt laenatud tulega süütab Liis ühe gaasipliidi augu, tõstab potiga vee tulele, paneb köögilaual põlema kollase küünla, istub toolile ja mõtleb Svenile. Sven on ühtaegu taust kõige taga ja loor kõige ees, maailm saab värvi Svenilt, sest seda saab märgata ja jälgida vaid läbi Sveni. Sveni pilk, kui ta tõstab korraks silmad ja vaatab arstimaski ja – mütsi vahelisest pilust Liisile otsa, või mõne patsiendi naha alt nähtavaks lõigatud südant, millesse ta hakkab parajasti verevoolu taastamiseks šunti paigaldama, või Mustamäe puude tumedaid latvu, kui Liis temaga suitsutoa rõdule värsket õhku hingama satub. Sveni suvel heledaks pleekinud, natuke sassis juuksed, kui opp läbi saab ja ta mütsi peast ja maski eest võtab, tema maailma kõige ilusamad hambad, mis võiksid ühe lõikega läbi hammustada paksu tüki toorest metsloomaliha, tema pruunid käsivarred ja lihastes keha, mis tundub laia rohelise opisärgi ja – pükste sees kõhnem, kui see tegelikult on. Liis näeb silme ees Sveni kuju ja mõtleb, et mees on ilusam kui Piret. Sveni ilu teeb peaaegu haiget, hoolimata sellest, et ta on mees. Sveni ilu ei tee temast „ilusat meest”, seda magusat, natuke pehmet, läikivat, voolujoonelist olendit, kellesarnaseid Liis ja tema sõbrannad seitsmendas klassis nunnudeks kuttideks nimetasid. Sven helistab harva. Võib-olla on ta mõnikord helistanud, kui Liisi ei ole, võib-olla pole Jan alati edasi öelnud, et Liisile helistati. Möödub päevi ja nädalaid, kui Liis ei tea Svenist midagi. Liis püüab siis uskuda, et nende viimase kohtumise tunne ja tähendus kehtivad edasi, jäävadki kehtima, isegi kui järgmist kohtumist ei tule. Liis ei tohi Svenile helistada, tal pole Sveni telefoninumbrit ega kodust aadressi, ta teab vaid seda, et mees elab Meriväljal. Nad ei ole sellest kunagi rääkinud, neil ei ole selles asjas mingit kokkulepet, aga Liis teab: ta ei tohi Svenile helistada ega kirjutada, tema kodu üles otsida, tema akna all seista, tema uksele koputada. Liis vaatab Sveni silmi helehalli köögilaua träpsulisel pinnal ja kirjutab ruudulisele paberitükikesele: tikud. Põdral on tikke vaja. Liis ei viska kasutatud tikke prügikasti, vaid paneb need pisikesse purki köögi aknalauale. Kui purk täis saab, istub Põder mõnel õhtul laua taha ja lõikab vanaisalt päritud pussiga tikkudel põlenud otsad ära. Põlenud osa peab olema võimalikult lühike, muidu ei saa Põder tikke kasutada, nagu ta ütleb, ja siis peab ta paratamatult kasutamata tikke näppama. Põder lubas Liisile, et ükskord ta näitab talle, mida ta kõigi nende tikkudega teeb. Näitab talle oma saladust.

      Nad seisavad Põdra toas maali ees: pilt molbertil on heledates väsinud värvides ja laiguline, justkui oleks sellelt osa värvi maha koorunud, või oleks keegi selle pealemaalitud värvikihtide alt välja puhastanud. Jan vaatab mõne hetke mehe portreed ja noogutab endamisi, ta teab seda teost väga hästi, see on klassika, väga tuntud asi, ütleb Jan, ta on seda vist isegi kunagi keskas kunstiajaloo seminaris analüüsinud, sellest essee kirjutanud, aga talle ei meenu nii äkki kunstniku nimi.

      „Modigliani. 1915. Picasso portree,” ütleb Piret.

      Kõik vaatavad Pireti poole ja Põder naeratab: just.

      „Aga milleks sa neid teed?” küsib Piret. „Sa õpid ju restaureerimist, miks sa vanu maale ei restaureeri? Mis mõttega sa neid koopiaid teed?”

      „Ma teen trenni,” vastab Põder, ja tõmbab kapi tagant välja veel mitu tööd: Modigliani „Jeanne Hebuterne’i portree” aastast 1919, tühjade silmadega Leopold Zborovski portree, haige ja põdura moega Frans Hellensi portree, nurgelise näoga mehe portree, ning lõpuks üleni valgete silmade ja luigekaelaga naise portree. Kõik Modiglianid.

      „Modigliani on sul tõsine lemmik või?” küsib Piret.

      Põder kehitab õlgu ja võtab kapi tagant välja veel ühe töö: punastes ja kollastes toonides ergava pildi.

      „Unistus,” ütleb Põder, „1932.”

      „Picasso. „Le Rêve”,” lisab Jan ja surub Pireti selja tagant oma karvaste käsivarte tugevasse haardesse.

      Liis ei ütle midagi, ta vaatab valgete silmade ja luigekaelaga naist. Mida see naine näeb? Kes ta on? Mis ta nimi võis olla? On selge, et naine ei ole pime – kuigi tal ei ole pilku ja tema silmad on valkjad ja poolläbipaistvad nagu piimakannu pesuvesi. Kas silmad, millel pole pilku, saavad näha? Kas inimene, kellel pole pilku, saab